Teaduskunsti võimalustest ja piiridest

RAIVO KELOMEES

Tarbekunstimuuseumis leiab aset näitus, mis ühendab nii kunstis kui ka teaduses tegutsevaid loovinimesi. Ettevõtmine on nimetatud risoobiks, mis on tuletatud „risoomist” ja „topos’est”. Selge definitsiooni annab risoobile kataloogis üks sündmuse organisaatoritest Veronika Valk: „Risoopse uurimuse potentsiaal lasub tänu selle hübriidsele olemusele nii kunstnike, disainerite, teadlaste kui inseneride kujutlusvõime avardamises.” Teine oluline näitusega seotud uus mõiste on „hübriidne kunst”, mida kasutatakse seoses interdistsiplinaarse kunstiga viimased kümmekond aastat, kuid iseenesest ei ole see uudne. Sellele on eelnenud varasemate aastakümnete eksperimendid kunsti, teaduse, tehnoloogia, esitlus- ja vastuvõtuvormide ühendamisel.

Teine oluline sündmuse organisaator – Piibe Piirma selgitab hübriidsust järgnevalt: „… hübriidne kunst on unikaalne loomevorm, mille küsimuseasetus jääb väljapoole nende distsipliinide uurimisalasid ja meetodeid, mida selle uurimiseks rakendatakse ja võimaldab kõiki aspekte arvesse võtta. See on suund, mida võib transdistsiplinaarse lähenemise puhul välja tuua, sest sõna „hübriidne” viitab kaugelt enamale, kui selle valdkonna puhul senini välja toodud vormilistele piirangutele – reaalteaduste ja tehnoloogiaga seotud kunstivormidele.”

Hübriidse kunsti puhul on tegu trendika terminiga, kuid seda heas mõttes. Selle taga on ka sisu. Ja sisuks on viimasel paarikümnel aastal tekkinud uus kultuuriline olukord, mis on vormunud digitaalsete tehnoloogiate ümber, mida kasutatakse loomingus. Nad on oluliselt muutnud teaduse tegemist, kunsti, suhtlemist ja ühiskondade toimimist tervikuna. Muutnud paremuse poole, kuid tekitanud ka uudseid probleeme.

Konverentsi formaat ja kulgemine oli selles mõttes tavapärane, et kunstnikud esitasid oma tulemusi ja arutelusid nende juurde. Sisu mõttes tegeldi järgmiste küsimustega:

– mis on teaduskunst? kuidas tuleks mõista distsipliinidevahelist ja transdistsiplinaarset fenomeni?

– kuidas tekib uus teadmine hübriidse, teaduskunsti koostöövormide tulemusena? Kuidas parandada dialoogi teaduse ja kunsti vahel ja kuidas see mõjutab kunstnike positsiooni selles?

– kuidas levitatakse teaduslikku teadmist ühiskonnas? Kuidas leida teaduslikku ühist keelt, mis oleks ühiskonnale arusaadav?

– missugused ühised praktikad eksisteerivad?

Küsimusi võiks lisada teisigi, arvestades, et üksteisemõistmine ei pruugi olla küllaldane isegi kunstivaldkonna enese sees. Praktikud on ju jagunenud eri meediumide ja eelistuste vahel.

Hoopis teiselaadne oli näituse formaat, peale selle et arusaadavalt eksponeeriti füüsilisi artefakte. Nimelt leidis konverentsi järel aset tööde tutvustus, mis seisnes kunstiteose autori selgituste andmises oma teose ees. See võimaldas esitada täiendavaid küsimusi otse näituseruumis ja saada vahetult autori käest ammendavaid vastuseid. Suhtlus autoriga on kahtlemata väärtuslikum kui leheküljepikkuste seletuste lugemine, kuid arusaadavalt ei saa ka nendeta.

Omamoodi staariks ja vanaks tegijaks võib pidada konverentsi üht peaesinejat Simon Pennyt. Tema tegevus hõlmab kunstnikutööd, tehnoloogilisi uurimusi, kirjutamist, pedagoogikat ja institutsionaalseid ettevõtmisi. Ta on näide kunstnikust, kes liigub valdkonna mõtestamise ja reaalse praktika vahel. Tema aktiivsusala on muljetavaldav: uurimuslike tekstide kirjutamisest kuni käsitööni treipingi taga. Ühtlasi võib teda mainida kui meest, kes on kirjutanud 1990ndate alguses mõjuka teksti „Kakskümmend sajandit virtuaalreaalsust”1, mida saab praegugi tudengitele jagada. Autor seostas toona sensatsioonilist valdkonda sellega, mis inimkonna ajaloost varemgi teada.

Penny praeguse tegevuse rõhk on pigem faatilisi häälitsusi taasloovate masinate loomisel. Faatilised häälitsused eelnesid keelele. Penny masina nimi ongi Phatus. Tema seisukohalt näo- ja suulihaste füsioloogiline struktuur ja lihasmotoorika kontrollimine on evolutsiooniliselt suhteliselt hilised nähtused ning on seotud suurenenud eessagarate arenguga, mis on iseloomulik homo sapiens’ile. „Ägamise, ohkamise, oigamise, ähkimise ning röhkimise skaala on väga lai ja rikkalik oma kõigis peentes nüanssides.”

Phatus püüab neid häälitsusi matkida mehaaniliste ja tehnoloogiliste vahenditega. Kui seadet eksponeeritakse muuseumis või mõnes muus sotsiaal-kultuurilises ruumis, saavad seadmete tekitatud helid miljöö osaks.

Ta nimetab oma tööd „Lodevate masinate sürrealistlikuks teatriks” (viidates Antonin Artaud’le ja julmuse teatrile). „Masinad oigavad, uluvad ja klähvivad vastavalt näitusekülastajate liikumisele. Nad matkivad hääli, mis meenutavad lapse korisemist, armastajate meelelisi häälitsusi, meeleheitlikku ulgumist, autisti, kurdi või hullumeelse ärevusttekitavat huiget.” See on tema arvates kommentaar nii arvuti-inseneeria kui ka digitaalkultuuri valdkondadele ja see kommentaar kehastub elektro-pneumaatilis-mehaanilistes masinates. Masinad jäljendavad madalaid häälitsusi, nendele semantilist sisu omistamata.

Penny töödes ilmneb tendents, mis omane viimase aja tehnoloogilisele kunstile – katsutava, madalatehnoloogilise maailma sissetoomine, samuti füüsilise ja primitiivse kaasamine. See „arheoloogiline” mõõde näitab uue tehnoloogia võimalusi lepitada inimkonna varasemat kogemust nüüdisaja arenguga.

Kui mainida konverentsiesinejatest pigem sensatsioonilisi esitajaid, siis Reiner Maria Matysik ja tema ettekanne „Beyond Humans: Organ-Like Organism Made Of Human Cells” („Pärast inimesi: inimrakkudest tehtud organilaadne organism”) selleks kahtlemata sobib. Tema projektiks oli inimrakkudest tehtud organilaadne organism. Kunstnikule tehti operatsioon, eemaldati kude, mida paljundati katseklaasis inimkehast väljaspool. Tulemuseks oli elus üksus, millest vormus laborieksemplariks muutunud skulptuur. Objekt transporditi Eestisse sarnaselt organidoonori komponendiga. Näitusel esitati seda jahutusseadmes. Teos näitab kahtlemata ulatust, mida kunstnikud püüavad saavutada, mängides elu enesega. Praegu see veel šokeerib, kuid GMOde ja bioeksperimentide ajastul ei hämmasta enam kedagi.

Teiseks näiteks teaduskunsti projektide hulgas on etnoloogilised ja sotsiaalsel suulisel ajalool põhinevad uurimused, mida esindas Terje Toomistu ja Kiwa Nõukogude Eesti kontrakultuuri ja hipiliikumise väljapanek, mis on erinäitusena olnud Eesti Rahva Muuseumis, Malmö Moodsa Kunsti Muuseumis, ja oli „Rhizope’i” näitusel esitatud pigem konspektiivselt. Nende järeldus on mõneti üllatav: „Nõukogude hipikultuuri ümbritsev poliitika ei ava mitte ainult personaalsete ja sotsiaalsete „tõdede”, subjektiivse ja „objektiivse”, psühhedeelse ja „ratsionaalse” vahelisi konfliktsuseid, vaid ilmestab elavalt, kuidas võim võib korraga toimida nii repressiivse kui produktiivsena.”

Eredate autorite mainimisel tuleb osutada Martin Howsele, kelle valdkondadevahelise loomingu keskmeks on psühhogeofüüsika. Ta on esitanud protsessipõhiseid performance’eid, kus orgaaniliste materjalide ja audioseadmetega toimetades tekitab kunstnik ebatavalisi helikeskkondi. Kuigi tema praktika annotatsioon kõlab „kunstiteoste ja tekstide loomise abil uurib ta mateeria või materjalide ja protokolli täidesaatmise omavahelisi rikkalikke seoseid, tuues päevavalgele „nähtavuse” ja „peitmise” küsimused”, näeb teos tihti välja peenrana, millesse on sisestatud juhtmeid ja andureid, mis loovad suletud ringis toimides porisevõitu „maa-arvuti” installatsiooni.

Kuulates aga Dmitri Bulatovi, kes on Kaliningradi kuraator ning olnud seotud biomeedia projektidega, ettekannet, tundsin ja nägin, et viimase paarikümne aasta jooksul on biokunsti valdkonnas settinud hulk projekte, mis panevad end tundma vanana ja tekitavad nukrust. Näiteks Arthur Elsenaari ja Remko Scha (Holland) performance „Morphology / Face Shift”, mida Tallinnas näidati juba 1995. aastal esimese konverentsi „Interstanding” raames. Esineja näole on kinnitatud elektroodid, mis annavad miimilistele lihastele arvuti vahendusel elektriimpulsse. Selle tulemusena ja arvutihääle kommentaari saatel näeme groteskset näo-performance’it, mis on kahtlemata vaatemänguline. Paistis, et mehed esitavad seda toodet juba ligi kakskümmend aastat, nüüd oli see küll liidetud Bulatovi filmiprogrammi. Teiseks häireks uue meedia filmikompendiumide puhul, nagu siinkirjutajale tundub, on nende koostamine tuginedes efektsete ja põrutavate näidetele, mis tihti jätavad varju sisulise väärtuse ja on halvaks eeskujuks tulevastele kunstnikele, kes orienteeruvadki välisele ja pinnapealsele.

Tegu oli viljaka konverentsi ja asjaliku näitusega, millesse soovitan külastajatel süüvida (avatud 24. augustini). Siinse artikli eesmärk oli juhtida tähelepanu uutele suundumustele hübriidse loomepraktika valdkonnas ja üha keerukamatele lähenemistele, mis moodustavad kunstimaailma lähenemistes siiski väikese, kuid väga intelligentse osa.

Lõpumärkusena lisan, et Riia Arsenalsi näitusehoones on avatud „Fields”,2 (3. augustini) mis esindab samasugust lähenemist nagu „Rhizope”, esindades kunsti muutuvat rolli, kus ei tegelda ainult uue esteetikaga loomise, vaid ollakse seotud ühiskonna, teaduse ja tehnoloogia muutustega tervikuna.

1 Simon Penny, Twenty Centuries of Virtural Reality. http://www.ntticc.or.jp/pub/ic_mag/ic014/penny/penny_e.html.

2 http://rixc.org/fields/.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming