Ehtekunst arutleb armastuse üle

HEILI SÕRMUS

Ehtekunstinäitus „Prince Charming. The Palace of Happiness” Hopi galeriis kuni 15. VII. Idee autorid Tabea Reulecke (Saksamaa), Teresa Lane (Austria) ja Maarja Niinemägi, Hopi kuraatorid Reulecke ja Niinemägi. Kunstnikud Katie Jayne Britchford (Austria), Katharina Dettar (Saksamaa), Daniela Malev (Saksamaa), Cristina Martí Mató (Hispaania), Janne Pond (Taani), Ulrich Reithofer (Austria), Thaddeus Robertson (Austria), Rudee Tancharoen (Tai), Tabea Reulecke, Linda al-Assi, Merle Kasonen, Kristiina Kibe, Jaanus Samma, Birgit Skolimowski, Kertu Tuberg ja Maarja Niinemägi. Juba Saksamaal, Austraalias, Poolas ja Tais rännanud näitus „Prince Charming. The Palace of Happiness” ehk „Prints valgel hobusel. Õnnepalee” on tõeliselt positiivne ning õnneks mitte romantikast nõretav väljapanek. Vastupidi, esitletavad tööd lähenevad armastuse temaatikale vaimukalt, kriitiliselt ja avatult. Teemapüstitus on vahva juba seepärast, et ehtekunst on läbi ajaloo olnud armastuse, ustavuse ning teiste selliste tunnete ja suhete sümboliseerija. Käesoleval näitusel ei ole ehtekunst tähistaja, vaid pigem diskussiooni algataja. Tore, et käsitlusele on võetud ehtekunsti üks kesksemaid teemasid. Samuti on meeldiv näituse avatus mõtteliinidele, küsimustele, vastustele. See ei suru vaatajale peale ühte sõnumit, vaid annab õhku hingata ja mõelda.

Tai kunstnik Rudee Tancharoen käsitleb oma teoses suhte dünaamikat. Tema kõrvarõngastest „Armonia” (2014, hõbe, vask) on üks tume ja täidlane, teine habras ja peaaegu olematu, üldvormilt on need siiski väga sarnased. Küllap on nii ka paarisuhetes – peab olema ühine raam ja piisavalt sarnasust, kuid nii palju erinevust, et koos ei ole igav. Merle Kasoneni kolm abielusõrmust on vahest kõige selgema sõnumiga kooslus: üks sõrmustest on terve, teine mõranenud ning kolmandal on ogad sissepoole. Tema väljapaneku pealkiri „Valik” juhib vaataja mõtted sellele, kui palju saame oma otsuste, pühendumuse ja tahtega suunata abielu kestvust või see puruneb, hakkab haiget ja kahju tegema. Kaks viimast sõrmust on kurvad, vaikselt hinge kasvavad, pitsitavad, elurõõmu hävitavad ogad on ilmselt kõige valusam variant. Kurbades nootides on ka Kertu Tubergi teos „Kaotatud paradiis” – õunasüda uhke eksponeerimiskarbi sees (2014, hõbe, puu, lakk). Teose eksponeerimisviis viitab näilisusele: suurest, uhkest ja tähtsast on alles jäänud vaid armetu roots, mille mõlemast otsast aimub endiste aegade hiilgust. Uhke raam on samuti justkui ainult mälestus või mõjub lausa pilkena, rõhutades kunagi olnu puudumist. See teos annab väga hästi edasi seda kibeduse ja nostalgia segu, mis jääb hinge pärast suhte lõppu. Hämarates tundetoonides on Kristiina Kibe teos „Kurja lilled” (2014, vask, hõbe). See on ühtaegu põnev, hirmutav, valus, ilus ja salapärane. Romantilistes filmides pole sellistele tunnetele enamasti kohta, ometi on need armastuse pärisosa. Levinud romantilise armastuse mudelil on armastusega sama palju ühist kui seksil pornograafiaga – mõlemad on üldistus, kontsentraat, millest on väga palju olulisi nüansse ja värve välja pestud.

Mitu teost läheneb armastusele vaimukuse võtmes. Näiteks võib tuua Birgit Skolimowski prossid „Ka kõige tasasem hing võib klaasi või paari abiga muutuda sarmikaks Printsiks” (2014, hõbe, eebenipuu, teras, kaameli luu, kork, värv). Seal on saanud roostetanud õllekork ja eebenipuu tõeliselt maitsekaks ja loogiliseks tervikuks. Kunstnikul on õnnestunud edastada vaimukat sõnumit, tegemata seejuures järeleandmisi esteetikas. Eri materjalide nutikas ja edukas ühendamine, teose sisu ja visuaalne nauditavus teevad prossid meeldejäävaks. Ühteaegu kriitiline ja vaimukas on ka Linda al-Assi pross „Love actually” (2014, granaat, roheline kuld, teras, hõbe), mis tsiteerib saksa tänavakunstniku Domke kuulsat tööd. Südameid oksendav tütarlaps on ehte kujul tõesti intrigeeriv. Humoorikatest töödest tuleb kindlasti veel välja tuua Jaanus Samma teos seeriast „Prince Charming” („Prints valgel hobusel”; 2014, siid, hõbe, kuldamine). See on roosakas-kreemikas igati printsile sobilik võitja aulint. See, kes osutub võitjaks kõikide potentsiaalsete kaaslaste seast, on veel teadmata, sest portree koht lindil on tühi. Pjedestaal on aga juba valmis. Palju küsimusi tekitavad saksa kunstniku Tabea Reulecke teosed, mis kujutavad paarituvaid loomi. Kas loomad on romantilised? Kas nad teevad pattu? Kui palju on meis looma ja kui palju on kultuuri vormitud? Kas monogaamsed suhted ei sea mitte ohtu looduses levinud printsiipi, et järglasi saavad tugevamad isendid, et edasi kanduksid paremad geenid? Kas loomalik on loomulik, halb või hea? Kas bioloogilist mina tuleb allutada või aktsepteerida?

Lähenemist armastuse teemale on näitusel tõepoolest mitmest küljest ja võib-olla tasubki sellest eeskuju võtta. Igaühel võiks olla õigus luua oma armastuse definitsioon, sobivad mängureeglid ja elada nende järgi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming