Köitekunst meil ja seal

MAARJA UNDUSK

Kirjandusteose köitmine on üks tekstiga koos olemise intiimsemaid viise. Meie köitekunstnikud on elanud viimastel aastatel tegusat loomingulist elu, kuigi uudiste künnise on see harva ületanud. Nahakunstnike liidu ja köitekunstnike ühenduse korraldusel tehakse pidevalt näitusi, millest mitmed on rännanud ringi mööda Eestit ja väljapoolegi. Köide seob kokku kunsti ja kirjanduse, kuuludes mõlema juurde. Ehkki tekst on köite suhtes põhimõtteliselt ülimuslik ja köide peaks alluma tekstile ja jääma selle teenistusse, väärib ka väärt köide eri tähelepanu. Eesti inimesel on vapustavate köidetega juhust kokku puutuda väga harva. Meie tavapärast arusaamist mööda on köide käsitöine ja asine tarbekunstiharu, tekitades nüüdiskunsti mõjuväljas olijais vastuolulisi, et mitte öelda tõukuvaid tundeid. Teades, millise kiirusega on muutnud digitaalsus ja virtuaalsus meie elu ja eriti raamatuga seonduvat, on paratamatu, et köitekunst pole jäänud toimuvast puutumata. Võiks intrigeerivalt väita, et digitaalse raamatu ilmumine on võtnud raamatul kaaned pealt ja köitekunstil jalad alt! Tõepoolest, praegu sünnivad raamatud, millel polegi olnud kättevõetavat käsikirja, sest tekst on jooksnud arvutiklahvidelt otse ekraanile, paberit puutumata. Kirjandusteosest on saanud tekstifail, mille võib mõne liigutusega olematuks kustutada. Aga kui tekst on virtuaalselt juba edasi saadetud, kas või pilve talletatud, pole see küll käegakatsutav ega lehitsetav, ent ometi kinnipüütav ja vaimuvarana suhteliselt hävimatu.

Kui raamatumüük ka kandub pigem internetti, siis värsket elusat teost peos hoida ja nina sellesse pista soovib lugeja endistviisi. E-raamatu võidukäik kutsub tõenäoliselt esile paberraamatu elitaarseks muutumise. See tähendab, et endale muretsetakse esemelisel kujul põhiliselt oma lemmikteosed, need, mille materiaalne kohalolu tundub olevat vältimatu. Interpreteeriva elik elitaarse köitekunsti olemusega sobib see suund hästi kokku. Pealegi jätkub juba olemasolevaid raamatuid nii lugemiseks kui ka köitmiseks meie kõigi maiste päevade lõpuni. Sõnaraamatute ja muude teatmeteoste üleminek e-vormi on ilmselt pöördumatu ja seega väheneb vajadus tarbeköite järele. Kuigi niisamuti, nagu väikseid raamatupoode, suletakse ka köitekodasid üle maailma, ei tohiks e-areng kunstilist köidet negatiivselt puudutada.

Kaks köitenäitust. Aasta hakul oli rahvusraamatukogus vaadata kaks õige eriilmelist köitenäitust. Esiteks avati peanäitusesaalis väljapanek Enn Jaanisoo köitekollektsioonist, mõni nädal hiljem haruldaste raamatute osakonnas Inglismaalt lähtunud rahvusvaheline Shakespeare’i- teemaline rändnäitus.

Enn Jaanisoo on mehhaanikainsener, kes on köitekogujana kündmas vagu meie raamatulukku. Jaanisoo oli juba aastaid tundnud sügavat huvi eesti aja- ja kultuuriloo vastu ja kogunud sellealast kirjandust pooleteise tuhande raamatu jagu. Nahkköited sattusid Jaanisoo huviorbiiti esialgu juhuslikult, kuna mõnigi teda sisu poolest paelunud teos oli nahka köidetud. Mõni väärtuslikum ja omanäolisem köide äratas tähelepanu ja siit rulluski laiem ja sügavam huvi kunstilise köite vastu, kust omakorda kasvas välja nahka köidetud ja kunstnike kujundatud kultuuri- ja kunstilooline kogu, mis sisaldab praeguseks üle neljasaja raamatu ligi sajalt eesti köitekunstnikult, seega on ilmselt suurim omalaadne Baltimaades. Kogujale omaseks kireks on täiuslikkus teatud valdkondades, nagu näiteks omab ta kõiki „Kalevipoja” väljaandeid nahka köidetult, lisaks sellele eestikeelsete piiblite täielikku kogu. Enn Jaanisoo on seadnud oma kogule selged piirid: raamatud olgu eestikeelsed, köited täisnahksed ja traditsioonilised kujundusega nii esi- kui tagakaanel. Jaanisoo kogu üks erilisus seisneb kindlasti selles, et seal väljendub jõuliselt ja kontsentreeritult ajalooliselt kujunenud eesti köitekunsti rahvuslik omapära, mida ei sega ega killusta autorite materjali- ja disainialased uuenduspüüdlused. Niisiis on tema kogu terviklik, aga oma konservatiivsuses ei peegelda meie köitekunsti selle kõigis praegusaegsetes aspektides. See tihendatud eestilikkus torkas näitust vaadates eriti silma ja tekitas huvitava kontrasti rahvusvahelise köitenäitusega. Kui norida tehniliste detailide täiuslikkuse ja materjalikülluse pinnalt, siis on Jaanisoo kogu ilmselgelt lihtsam ja robustsem. Samas on ta sisult ja seega ka tõlgendusvõimalustelt avaram ja ülevaade, mille saame näiteks oma rahvusliku uhkuse, nahavoolitehnika, kasutamisest ja eesti kunstnike heast kompositsioonivaldamisest, on asendamatu. Jaanisoo on oma tegevusega ergastanud meie kunstnike tööindu ja ärgitanud eneseteadvust, neilt järjekindlalt köiteid tellides ja ühtlasi osaledes aktiivselt erialastes ettevõtmistes.

Rahvusraamatukogu haruldaste raamatute osakonnas eksponeeritud Shakespeare’i köidete näitus oli juba teine nii kõrgetasemeline väljapanek viimase aasta jooksul. Mullu kevadel võisime sealsamas vaadata saksa köitemeistrite Frölichite nelja põlvkonna köiteid. Shakespeare’i loomingule pühendatud näitus oli koostatud hoopis teistel põhimõtetel kui Jaanisoo kogu väljapanek. 1953. aastal asutati Inglismaal köitekunstnike organisatsioon The Guild of Contemporary Bookbinders, sihiks arendada köidet nüüdiskunsti vaimus. The Designer Bookbinders’iks (DB) sai rühmitus nimetatud 1968. aastal. DB üks asutaja, 23-aastaselt rühmitusega ühinenult selle noorim liige, Eestiga juba tosinkond aastat seotud olnud Jeff Clements oli ka praeguse näituse üks Eestisse toojaist. DB loomise idee oli koondada köitekunstnikke, kes tegelevad nii-öelda kujutava köitekunstiga, mitte ei harrasta pelgalt käsitööd. Tol ajal peeti tarbekunstialaseid õpinguid oluliseks ka kujutavate kunstnike haridusteel ja näiteks The Central School of Art and Crafts Londonis, kus õppis Jeff Clements, pidi iga maalija või graafik läbima ka ühe täismahus tarbekunstikursuse, olgu selleks siis tekstiilidisain, kudumine, keraamika, puutöö, kalligraafia või raamatuköitmine.

The Designer Bookbinders on korraldanud pidevalt iga-aastasi näitusi, millest on kutsutud osa võtma vaid Suurbritannias tegutsevad liikmed (kuigi liikmeskond on ülemaailmne). Tallinnas vaadata olnud näitus oli teine, mis avatud ka välisliikmetele ja mis rändas Suurbritanniast ka väljapoole. Pärast Oxfordi, Brüsselit ja Tallinna on näitus jõudnud Plezeňi, Weimarisse ja Lepzigisse, rännates sealt edasi Madridi ja siis pooleks aastaks Jaapanisse. Esimene rahvusvaheline näitus „Vesi” toimus 2009. aastal ja rändas pärast Oxfordi terve aasta ringi Ameerika Ühendriikide olulistes raamatukogudes. Selle näituse 117st lõppvooru pääsenust oli eestlasi kümme, me olime esinejate arvukuselt kolme vana köitemaa ehk Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa järel neljandad. Kaks eestlast, Külli Grünbach-Sein ja Kaia Lukats pääsesid „Vee”-näitusel ka kahekümne viie auhinnatud osavõtja hulka. (Suurepäraseid tulemusi on eestlased saavutanud ka üleaastastel köitenäitustel Lõuna-Prantsusmaal, kus auhindu on võitnud Luule Maar, Kaia Lukats ja Euroopa eripreemia saanud Kristiina Nurk). DB näituste peasponsor on San Francisco naftamagnaadi ja köitemetseeni Paul Getty järeltulija miljardär Mark Getty. Auhinnaüritused toimuvad Oxfordi Sheldonia teatris, kus antakse üle ka kõigi Oxfordi ülikooli lõpetanute diplomid. Köitenäitused Oxfordis toimuvad Bodleiani raamatukogus, ülikooli vanima hoone, XV sajandil ehitatud Divinity kooli fuajees, mida läbib iga päev tuhandeid külastajaid. Auhinnatuile korraldatakse ka väljasõit Gettydele kuuluvasse Wormsley’ mõisa, kus asub lisaks Inglismaa parimale kriketiväljakule ka üks maailma üks hinnatumaid eraraamatukogusid, mille külastamine on köitekunstnikule tõeline privileeg.

Shakespeare’i näituse lõppvooru pääses kaks eestlast, Külli Grünbach-Sein ja Tiina Piisang. Oma tööd oli näitusele saatnud 260 köitekunstnikku üle maailma, nende seas üheksateist eestlast. Näitusel oli eksponeeritud 82 väljavalitu tööd. Shakespeare’i köidete väljapanek oli eriline, aukartustäratav, üllatusterohke, sügav ja peen. Et tööd olid loomulikult vitriinides, sai vaataja näha raamatuid vaid väljastpoolt ja mõne puhul piiluda ka kaantevahelisse hämarusse, mis võis peita erilist tüpograafiat, illustratsioone, maalitud või isetrükitud pabereist või nahast esilehti. Paljud köited sisaldasid limiteeritud väljalaskes numereeritud eksemplare eriti hõrgu trükitasemega või ka käsitsi kirjutatud kalligraafilisi maiuspalu. Need on köited, mille tegemisel pole põhimõtteliselt mitte ühtegi detaili jäetud tähelepanuta, viimnegi nüanss peab sobima tervikusse. Nende kallal on mõeldud, mõõdetud ja mõnuldud mitmeid kuid, et saavutada täiuslikkust. Need köited tahavad olla absoluutsed.

Mõne töö puhul võib lahendus tunduda ka üleküllastunud ja võõrastavalt rikkalik, aga esmane emotsioon on ikkagi imetlus. Näituse reglement näeb ette, et kõigi esineda soovijate tööd avaldatakse kataloogis ja ka väljajäänute köited esitletakse nende kodumaal korraldatud näitusel eraldi väljapanekuna. Tekib küsimus, miks pääses Shakespeare’i loomingule pühendatud näitusel edasi ainult kaks eestlast? Kas meie tase on viimase viie aasta jooksul langenud?

Palusin Külli Grünbach-Seinal asja lähemalt selgitada. 2009. aasta näituse reglement nägi ette, et kõik osavõtjad köitsid üht teost, mille poognad pidi osavõtta soovija endale korraldajatelt tellima. „The Water” oli happevabale väärispaberile trükitud nelja graafiku originaaltõmmistega raamat, mis koondas vee-teemalist luulet. Kõik köitjad, kes endale 125 euro eest poognakomplekti muretsesid, olid võrdsetes tingimustes, täpselt ühel stardijoonel.

Shakespeare’i näitusele pidi osavõtja ise köidetava teose välja valima ja see asjaolu osutus näiteks Eestist esineda soovijale tõeliseks katsumuseks. Nimelt – meil ei ole ilmunud ühtegi Shakespeare’i teost, mille paber ja trükikvaliteet vastaksid esitatud nõudmistele! Oleme uhked Georg Mere heas tõlkes ja Paul Reeveere kujundatud apelsinikarva kogutud Shakespeare’i üle, ent kehvavõitu paber, mis küll kannatab trükimusta, ei sobi hinnalise autoriköite jaoks. Esimene mõte on minna antikvariaati ja vaadata, mida muud veel meile Shakespeare’ilt müügiks pakutakse. Tulemused, mille üle eesti lugeja ehk ei oskaks kurtagi, on köita soovija seisukohalt kesised. Siin tuleb ilmsiks suur lõhe Eesti ja Euroopa raamatukultuuri vahel nii ajas kui mahus, eriti, kui arvestada Shakespeare’i tähendust ingliskeelses maailmas ja neid aastasadu, mille jooksul tema teoseid on välja antud.

Vastuolu teksti ja raamatu kvaliteedi vahel võib muidugi ka omal kohal olla. Sveta Grigorjeva mullu ilmunud luulekogu katvad nõukaaegsetest trükistest rebit kaaned (kujundajaks Maris Kaskmann) räägivad oma kõnekat isepäist keelt. Hea tekst ei pea ilmtingimata olema vinges köites, aga võimalus selleks on väärtus omaette. Prints võib kanda kerjuse kuube, kui ta tahab, aga tal olgu õigus end ka printsina tunda.

Oleme harjunud armastama roosteklambriseid Loomingu Raamatukogu numbreid ja nigel väljalase võib muuta väärtusliku teksti meie jaoks õilsamakski, kui kallis köide. Näiteks Alliksaare 1966. aastal ilmunud „Olematus oleks võinud ka olemata olla” võib tekitada tugevamaid tundeid kui Soosteri illustratsioonidega kalingurköites „Päikesepillaja”, ent ometi oleks ülikurb, kui ilus, õilis, roosteplekkideta väljalase heast kirjandusest üldse puuduks. Kui meil pole õilsaköitelist eesti kirjandust siinsamas, Eestis, siis puudub see tegelikult terves maailmas, sest keegi teine eesti kirjandust meie eest köitma ei hakka, ka Orto kirjastuse trükiseid või Lundis välja antud raamatuid mitte. Tekstid võivad olla meil peas ja südames, ajelehepaberil ja arvutiekraanil, aga imeline, hullumeelselt töömahukas, ehtsa kullaga trükitud kaanetekstidega, vapustaval happevabal paberil ekstra köitmiseks trükitud poognatena välja antud Alliksaar või Talvik või Kivirähk peaks ju meil ka ometi olemas olema!

Väljakujunenud tava kohaselt on köitenäitused ühtlasi ka auhinnavõistlused. Näitusel osaleda soovija peab alustama reglemendi põhjalikust läbilugemisest, sest kui siin midagi kahe silma vahele jätta, võib töö osutuda konkursil edutuks. Shakespeare’i näituse žürii pidas vastavalt reglemendile köidete kvaliteetset teostust määravalt oluliseks, mis võib-olla kallutas ka valikut, sest žürii tööst ei saanud erinevalt plaanitust kahjuks osa võtta Globe’i teatri peanäitejuht, kelle eelistused oleksid žüriiliikme Katinka Keusi sõnul ehk olnud kontseptuaalsemat laadi. DB Newsletteris on avaldatud mitmete esinejate lugusid, kuidas nad oma köiteni jõudsid. Näiteks on iseloomulik, et kui köitekunstnikule jääb silma mõni faksiimile-väljaanne, siis ta annab endast parima, et köitmise jaoks üles leida ja osta teose originaal. Euroopalik tava näeb ette, et raamatu füüsiline sisu peaks olema väärt teda ümbritsevat köidet. Eestis kipub just nii olema, et köitmist vajab mõni lagunenud raamat ja köitmist vajataksegi valdavalt selleks, et raamatut edasisest lagunemisest säästa, mitte et sellele kunstilise köite läbi väärtust lisada. Asjaolu, et vorm on kallim kui sisu, teeb raamatuköitmise vastuoluliseks nii tegija kui ka tellija jaoks. Tõeliselt hinnalisi raamatuid, mida arvatakse köitmist vajavaks, ei olegi meil eriti palju ja kui, siis neid pigem renoveeritakse kui interpreteeritakse.

Shakespeare’i näituse peaauhind oli 10 000 eurot, mille eest võiduköide (autoriks inglane Dominic Riley) osteti Oxfordi ülikooli raamatukogule, teise koha võitnud köide läks 6000 euro eest Wormsley raamatukogule. Kõrgetest hindadest hoolimata leidis kolmandik näitusetöödest ostja juba avamispäeva õhtuks.

Heaks tavaks on tellida DB liikmetelt igal aastal kuuele Brookeri kirjandus-auhinna laureaadi romaanile kunstiline köide. Kõik kuus saavad auhinna üleandmise tseremoonial kingituseks oma väärisköites romaani. Köitmiseks jääb tavatult vähe aega, vaid umbes kolm nädalat, aga au maksab ka midagi. Kas ei anna see tava mõtteainet ka Eesti kirjandusringkonnile? Sest just ilukirjandus on see valdkond, mis sobib köitekunstiga kõige tihedamalt kokku. Pisut mahulisel matil paberil, heas, ent lihtsas kujunduses raamatupoognad võiksid piiratud koguses kaasneda nii mõnegi luulekogu või romaani trükikojaköites tiraažiga, et lisada köitekunstnikele mõtteainet ja uudiskirjandusele omalaadset esteetilist ja materiaalset väärtust.

Interpreteerivat köitekunstnikku võiks võrrelda pillimängijaga. Keegi ei kahtle, et ka väga modernset pala esitav interpreet peab omama häid manuaalseid ja tehnilisi oskusi. Niisamuti on kirjandusteose tõlgendamisel ideeliste pretensioonide kõrval käelised oskused vältimatud ja klassikalised tekstid rööbiti meie kaasaegsetega aegumatud.

Eesti köitekunst on samuti teinud samme kujutava köitekunsti poole, mille üks verstapost on Sirje Kriisa algatusel ellu kutsutud üle iga viie aasta toimuv rahvusvaheline köitekunstinäitus „Scripta manent”. Järgmine „Scripta” toimub 2015. aasta alguses ja selle teema on noor eesti luule.

Teatud sarnasust võib leida meie metalli- ja nahakunsti arengutes. Metall-ehistööst on hargnenud ehte- ja sepakunst, nahkehistööst köite- ja galanteriikunst. Metalli- või nahakesksetest erialadest on kujunenud väga laia materjalispektrit hõlmavad tugevalt intellektuaalse pretensiooniga valdkonnad, kus metallil või nahal on sageli pigem praktiline, kooshoidev tähendus. Ehte objekt on isiksus, inimolemus, ja ehe proovib end temaga kohandada, teda toetada. Kirjandusteose köitmine on üks tekstiga koos olemise ihulisemaid ja intiimsemaid viise.

Mis kuube me ka ei kannaks, kas sametit, siidi või kuldseid mansette, veri me soontes voolab ikka omasoodu. Tekst ilusa köite keskmes ei muutu veelgi paremaks, aga südame paneb raamatuarmastajal tugevamini põksuma küll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht