100 aasta pärast …

Mihkel Ilus

Kunstniku eksistentsi oleviku- ja tulevikutingimuste ühe tahuna tuleks vaadata vertikaalsete ja horisontaalsete süsteemide järkjärgulist ühtlustumist. Harjumuspäraselt on (kunsti)institutsioone kirjeldatud pigem vertikaalse telje kaudu: ajaloolise tõe monopol, hierarhilisus, traditsioonilised väärtused ja väärikus.

See on igand ja üldistus. Nüüdisaegseid institutsioone või neid, kes on otsustanud muutuvas ajas ellu jääda, iseloomustab avatus ja huvi horisontaalse arengu vastu. Selle tendentsi taustamõjusid võib näha Operaist Thinkersi tungis hüljata praegused struktuurid ja Occupy liikumises. Reaalne olukord on võrgustunud ühiskond. Globaalses kunstielus näeme uut subjektiivsuse tõusu. Kaanonid ja eliidid hävitatakse, standardid ja kvaliteedid demokratiseeruvad. Pascal Gielen kirjeldab meie kunstimaailma sõnaga „lapik”. Lahe väide. Kõrge ja madal on taas kohti vahetamas, aga täiesti uuel viisil.

Kunstniku tegutsemistingimuste teine oluline tahk on kunstiturgude kiire laienemine ja mõjuvõimu kasv. Kui 1990ndatel ja 2000ndatel seisnes kunstiajaloo kirjutamine peamiselt biennaalide ja muuseumide koostöös, siis praegu on sellest saanud kolmnurk, mille ühes otsas asub turg. Seal oli see ka enne, kuid siis õnnestus sellest lihtsamini mööda vaadata. Nagu kuraatorid arvavad ka galeristid, et kunstimaailm on see, mille nemad sellest teevad. Kunstnikud ja kogujad on pigem tagasihoidlikud. Mõlemad teavad, et on tegelikult süsteemi alustalad. Näitena võib vaadata viimaste aastate kunstirahastuse muutusi Madalmaadel. Pool sajandit on seal toiminud kunstnike endi välja töötatud riiklik rahastamissüsteem, nüüd järsku on otsustatud koostööst loobuda. Kolmandiku ulatuses on eelarveaugu lappinud erasektor. Kogujad, kes doteerivad muuseume, leiavad kireobjektid kunstimessidel. Sealt rändavad teosed edasi riiklikesse kogujate „kodumuuseumidesse”. On tekkinud olukord, kus institutsioonid võivad mängust välja jääda, igavik ja kultuuriajalugu on aga turukaup. Õnneks ei saa seda öelda veel terve maailma kohta. Mis saab aga olla halba selles, kui kunstniku loomingut on reaalses konkurentsis vaja ka teistele, mitte ainult riigile oma raugete poolkohustuslike kultuurikapriiside rahuldamiseks?

Vasak parem, pasak varem. Parem vasak, varem pasak … Ilmselt süveneb äärmuste selgepiirilisus, aga ka segunemine. Radikaalsus ja elitaarsus on peaaegu eristamatud. Kas tahaksin olla kunstnik ka saja aasta pärast? Kindlasti. Miks? Peamiselt uudishimust. Olen veendunud, et inimene ei muutu, kuid võimalused ja tingimused kindlasti. Kunstnikuna on selle keskel olla äärmiselt lõbus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming