Käestlibiseva maailma peegeldused

Kadri Veermäe

Ats Parve ja Maksim Mjödov on toonud meie viimase aja kunsti Vene temaatika.Ats Parve näitus „Fixing the Silence” Draakonis 13. – 24. V ja Maksim Mjödovi „Russian Album” Tallinna Linnagaleriis 24. IV – 25. V.

Kuigi ühiskonna tasemel on Vene teema praegu vägagi kesksel kohal, pole veidral kombel Eestis ühtegi kunstnikku, kes seda süvendatult käsitleks. Leidub küll neid, kes oma ja võõra nägemisviisi vahetades Eestit analüüsivad, näiteks Tanja Muravskaja ja Kristina Norman. Samas, status quo’s, kus näitusekontseptsioonini küündivat erutust suudab tekitada näiteks Tallinna ja Tartu vastandus, on autorite puudus ehk ka mõistetav: keegi ei tahagi nii suure teemaga, nagu seda on Eesti–Vene suhted, eriti tegelda, sest meeldivam ja turvalisem on jääda tuntud mastaapidesse. Nii ongi üks tugevamaid sellesse konteksti sobivaid töid hoopiski soome kunstnikult John Philip Mäkinenilt, kes kammitsemata tugevamast sidemest kummagi naaberriigiga esitles 2007. aastal Tallinnas noorte kunstnike biennaalil oma kuulsat trikoloori-lendurijakki.
Eesti kunstnikud Vene teemat analüüsima ei kipu ning kuigi siin tegutseb ka küllalt vene juurtega kunstnikke, ei ole neil tavaks oma rahvust afišeerida, sest loomingu puhul pole etnilisel päritolul mingit tähtsust. Omaette rühma moodustavad 1998. aastal asutatud Vene Kunstnike Ühendusse koondunud loojad, kuid siinsel kunstiväljal on nende näol tegemist veelgi marginaalsema kogumiga, kui seda on näiteks Metropoli galerii juures tegutsev seltskond.
Siiski võis Tallinnas hiljuti näha kahte veneteemalist näitust: Ats Parve näitust „Vaikuse fikseerimine” („Fixing the Silence”) Draakoni galeriis ning Maksim Mjödovi „Vene album” Tallinna Linnagaleriis. Sarnasusi nende kahe väljapaneku vahel just eriti ei ole, kuid silmapaistvad ja huvitavad näited on mõlemad.
Parve keskendus Venemaale mitte kui poeetilisele, vaid poliitilisele entiteedile. Galeriis võttis külastaja vastu pime ruum, Moskva Lunastaja Kristuse kiriku külastajate sammude kaja resoneeris mööda Pikka tänavat kõndivate turistide omaga. Venemaa saatkonna hoone strateegiline asupaik on varemgi peibutanud kunstnikke, kes on seda kasutanud eelkõige juhuslikes kohaspetsiifilistes installatsioonides, kuid Ats Parve suutis Draakoni galerii näitusega ilmselgest mööda manööverdada. Ruumi keskel rippus fotopaber, mis pidi peegeldama vastasoleva maja läbitungimatuid peegelklaase ehk siis mitte midagi, kuid seal nägi hoopis tellinguid. Camera obscura tehnika puhul tuleb esimesena meelde Abelardo Morell. Kui Morelli puhul on visuaal alguseks ja lõpuks, lisaselgitused, teoreetilise ja kontseptuaalse kihi pealekasvatamine pigem rikub lumma (näiteks töö „Lambipirn” pani Morelli mõistma, et iga ruumi, iga koha saab muuta kaameraks1) , siis Parve näituse kohta see ei kehti. Pimekambriga on Ats Parve varemgi esinenud: Kumu hoovis ja Vabaduse väljakul, kuid seekord oli camera obscura didaktiline funktsioon tagaplaanile jäetud. Jalad-taevas-maailm paeluvad küll püsivalt, kuid näitusesaalis jääks sellest üksi väheseks. Kõrvalmärkusena: tore oli Parve näitusel näha naisturisti, kes püüdis mobiilikaamerasse munakivitänava kujutist, kuigi seesama tänav teravamas versioonis asus temast vaid paari sammu kaugusel. See ongi pimekambri lumm: seal tekib illusoorne tunne, nagu saaks mööduvat hetke tabada mitu korda, näha midagi tõelähedasemalt. Siinkohal sobib tsiteerida ka ERRi uudist 2010. aastal Vabaduse väljakul eksponeeritud pimekambri kohta: „Keegi ei osanud ette kujutada, et niivõrd lihtne seade võib projitseerida väljaspool toimuvast tagurpidise pildi.”2
Ats Parve pakkus mitmeid laetud elemente, ka tagurpidipööramist võib käsitleda metafoorina. Eesti pöörab pildi Venemaast tagurpidi ja vice versa peegelduselt näeb midagi mööda vilksamas, kuid kätte seda kunagi ei saa. Tõde läheb kuskil vahepeal kaduma. Stereotüüpide süvenemisele aitab kaasa vältimatute assotsiatsioonide rada. Ütled Lunastaja Kristuse kirik, mõtled … sakraalsus? Ei mõtle. Nagu ei mõtle esimesena ka Eestist kui fašistide kantsist (kuigi peamised fašistid elavad praegu teatavasti Ukrainas), tuleb siiski ette olukordi, kus näiteks tahetakse teada, miks elab Eestis nii palju fašiste ning miks meie riik venelasi hallide passidega kiusab. Mul õnnestus selliste küsimustega kokku põrgata veebruari lõpus Donetskis, seda ei juhtunud üks kord, vaid korduvalt. Nõustuda ei taha, ümber veenda aga ei õnnestu – tegemist on veelahkmega, kus kaldad vajuvad ühe kaugemale horisondi taha.
Parve aga ei hüppa, pea ees, tasapinnalisse poliitikasse – ta on selliseks käiguks liiga intelligentne –, vaid jagab pigem subtiilseid vihjeid, didaktika on peidetud seekord mõtlema ärgitusse. Elemendid on ette antud, kuid kokku tuleb need endal siduda.
Maksim Mjödovi näitus Tallinna Linnagaleriis aga andis kohe kõik kätte: mõistatusi pole, tegemist oli nagu Parve puhulgi emotsiooninäitusega, kuid Mjödovi puhul tähistas emotsioon vaid tunnet. Mjödovi fotod on kõige paremas mõttes tundega jäädvustused. „Juurtest, sõnadeta”3, on Mjödov ise kirjutanud oma seeria kohta. Kuigi fotod lagunevast maaidüllist ja tagasi-juurte-juurde tekst moodustab läila terviku, ei võrdu Mjödovi puhul üks pluss üks kahega. Pigem viib see tõesti tagasi algusesse, aega, kui fotograafiat peeti tõe edastamise vahendiks ning arutelud jäädvustuse konstrueerituse kohta ei olnud aktuaalsed.
Iseõppinud Mjödov mõjub kunstiakadeemias hariduse saanud fotokunstnike keskel silmatorkavalt, esiteks juba sellega, et „Vene album” on fotonäitus selle kõige klassikalisemal ehk „pildid seinas” kujul. Kui algselt oli eelkõige skulptuur oma olemuselt installatiivne kunst, siis nüüdseks on mitmete distsipliinide piirid tühistunud ja hägustunud ning ainult fotodest koosnev näitus haruldus, kui siit välja arvata (päris)kunsti ja hobikunsti eikellegimaa väljapanekud. Eriti sümpaatne on Mjödovi puhul seegi, et ta ei lisa oma fotodesse stseenide vürtsitamise igavikulist paarikut – absurdi ja irooniat. Iroonia kulub lõpuks ära, (enese)iroonia tagant piilub enesearmastus ning absurd mõjub nagu Twitteris kalambuuritsemine – rahuldab ennast, kuid teistele tekitab tüdimuse. Mjödovi fotod on tehtud keerutamiseta. Need on, mis need on, tekst ei anna sinna midagi juurde ning vigur rikuks asja üldse ära. Eesti kontekstis on selline lähenemine kahtlemata värskendav ja erilisi konkurente tal siin ei ole.
Iseenesest pole tema stseenides midagi ennenägematut. Väiksest lagunevast maapaigast leiab fotohuviga inimesi üle maailma, ka majajäetud paigad on faas, mille pildistajad läbi põevad, kuid Mjödovil on oma tunnetus, selline – kui teisest distsipliinist paralleele tuua –, mis on olemas ka näiteks eestivene kirjanikest P. I. Filimonovil ja Andrei Ivanovil. Visuaali puhul on seda mõttetu sõnastada, kirjanduses avaldub see igavikulisuses, nüanssides ja maailmanägemise viisis, mida eesti kirjandusest ei leia.
Mjödov ise oma tausta analüüsiga ei tegele, talle on see üks teema paljude kõrval. Mjödov on jäädvustanud oma „Vene albumis” käestlibisevat maailma. Seda on aidanud tehnikavalik ning selles on nad Parvega üsna ühtemoodi. Digitaalsete tehnikate asemel on mõlemad kasutanud traditsioonilisi meetodeid, Parve ilmselt teadlikumalt.
Ats Parvet ja ka Maksim Mjödovit võib nende näitustega paigutada Eesti kunsti vene teema nišši. Eks saab näha, kas nad lähevad sellega ka edasi. Eriti huvitavaks võib see kujuneda Parve puhul, kuid tõenäoliselt jääb ühe teema keskne lähenemisnurk talle ahtaks.  Potentsiaali aga on, sest seest välja vaatav suund meie kunstis praegu täiesti puudub ning Eesti kontekst pakub selleks suurepäraseid võimalusi.

Normal 0 false false false EN-US X-NONE X-NONE MicrosoftInternetExplorer4

1   http://www.houkgallery.com/artists/abelardo-morell.

2   http://uudised.err.ee/v/varia/da44ce12-49d8-4635-8d89-25df96c883e0.
3   http://aintbadmagazine.com/Maxim-Mjodov.

/* Style Definitions */ table.MsoNormalTable {mso-style-name:”Table Normal”; mso-tstyle-rowband-size:0; mso-tstyle-colband-size:0; mso-style-noshow:yes; mso-style-priority:99; mso-style-qformat:yes; mso-style-parent:””; mso-padding-alt:0in 5.4pt 0in 5.4pt; mso-para-margin:0in; mso-para-margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:11.0pt; font-family:”Calibri”,”sans-serif”; mso-ascii-font-family:Calibri; mso-ascii-theme-font:minor-latin; mso-fareast-font-family:”Times New Roman”; mso-fareast-theme-font:minor-fareast; mso-hansi-font-family:Calibri; mso-hansi-theme-font:minor-latin; mso-bidi-font-family:”Times New Roman”; mso-bidi-theme-font:minor-bidi;} Normal 0 false false false EN-US X-NONE X-NONE MicrosoftInternetExplorer4

1   http://www.houkgallery.com/artists/abelardo-morell.

2   http://uudised.err.ee/v/varia/da44ce12-49d8-4635-8d89-25df96c883e0.
3   http://aintbadmagazine.com/Maxim-Mjodov.

/* Style Definitions */ table.MsoNormalTable {mso-style-name:”Table Normal”; mso-tstyle-rowband-size:0; mso-tstyle-colband-size:0; mso-style-noshow:yes; mso-style-priority:99; mso-style-qformat:yes; mso-style-parent:””; mso-padding-alt:0in 5.4pt 0in 5.4pt; mso-para-margin:0in; mso-para-margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:11.0pt; font-family:”Calibri”,”sans-serif”; mso-ascii-font-family:Calibri; mso-ascii-theme-font:minor-latin; mso-fareast-font-family:”Times New Roman”; mso-fareast-theme-font:minor-fareast; mso-hansi-font-family:Calibri; mso-hansi-theme-font:minor-latin; mso-bidi-font-family:”Times New Roman”; mso-bidi-theme-font:minor-bidi;}

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming