Keelatud kunst kõrbes

Mai Levin

Legendaarne Igor Savitski ja usbeki avangardism. Dokfilm „Keelatud kunsti kõrb” (USA,  Venemaa ja Usbeki 2010). Režissöörid, stsenaristid ja produtsendid Tšavdar Georgijev ja Amanda Pope, operaatorid Gennadi Balitski ja Aleksandr Dolgin, kaasa teevad Edward Asner, Sally Field, Ben Kingsley jt. Näidati ETV2s 12. ja 18. V.

Sättisin ennast neil õhtutel televiisori ette vanu aegu meenutama, sest Igor Savitski, tema loodud ja 1966. aasta Karakalpaki autonoomse vabariigi pealinnas Nukusis avatud kunstimuuseumi kollektsioon olid mul hästi meeles.
Nimelt soovitati Eesti Kunstimuuseumi tollasele direktorile Inge Tedrele Moskva ida rahvaste kunsti muuseumis eksponeeritud Nukusi muuseumi kollektsiooni kui huvitavat näitusematerjali. 2. X – 3. XI 1974 oligi Kadrioru lossis väljas usbeki 1920. – 1930. aastate maali näitus Karakalpaki kunstimuuseumi kogudest. Selle pani üles muuseumi direktor Igor Savitski (1915–1984) ise, kõhnuke ja entusiasmist pakatav mees. Tallinnast läks näitus edasi Tartu kunstimuuseumi, kus see oli avatud 21. III – 20. IV 1975. Näitusel oli edu, sest esitati väga värskelt mõjuvat vene avangardkunsti ning Kesk-Aasia kultuuri ja elulaadi sümbioosi. Sellele järgnes Tallinnas sama muuseumi kogudest vene nõukogude graafika näitus 28. I – 21. III 1976.
Peab märkima, et see polnud esmakordne kohtumine usbeki kunstiga. 1962. aasta märtsis oli Kadrioru muuseumis avatud Usbeki NSV kunsti näitus Taškendi kunstimuuseumi kogust. Seal oli küll ainult ühe, aga väga hea pildiga esindatud Usbeki NSV rahvakunstnik, Ferganas sündinud Aleksandr Volkov (1886–1957) – üks keskseid kunstnikuisiksusi ka mainitud filmis, kus kunstnikust pajatavad tema pojad Aleksandr ja Valeri. Neist esimese kaudu hankis Tartu kunstimuuseum Aleksandr Volkov vanema personaalnäituse endale juba 1962. ja 1963. aasta vahetuseks. Taškendi muuseumi valikus oli teisigi silmapaistvaid maalijaid, näiteks Pavel Benkov (1879–1949), Nikolai Karahhan (1900–1970), Tšõngõz Ahmarov (1912), 1960ndate algul oma suurepinnalis-dekoratiivse laadiga üleliiduliselt kuulsaks saanud Ural Tansõkbajev (1904–1974), kelle varasemad ja põnevamad tööd oli aga Nukusi muuseumile napsanud Savitski (Tansõkbajev suri Nukusis).
Karakalpaki muuseumi valikus oli Tansõkbajevi, Karahhani jt kõrval suurimaid üllatajaid Aleksandr Nikolajev (Usto Mumin, 1897–1957), naivistlik, tundlik ja lüüriline usbeki elu ja vaimsuse interpreteerija. Nikolajevi loomingus ristuvad mõningad vene ikooni kunstilised ja tehnilised jooned kohaliku XV–XVII sajandi miniatuurmaali mõjuga, mida võib täheldada ka teiste kunstnike vormi- ja ruumikäsitluses, näiteks Hovhannes Tatevosjani (1889–1974) loomingus.
Tatevosjan on mõneti tüüpiline figuur Kesk-Aasia kunstis, sest ta pole seal sündinud, vaid Jerevanis, kus asutas 1921. aastal kunstikooli. Ent veel enne, 1918. aastal, oli ta asutanud kunstikooli „Samarkandi kommuun” Usbekimaal. Ta oli elanud Samarkandis aastail 1917–1966. Benkov oli pärit Kaasanist. Pärast õpinguid sealses kunstikoolis ja Peterburi kunstide akadeemias oli ta ennast täiendanud Académie Julianis Pariisis ning reisinud ka Itaalias ja Hispaanias. Tema asus Samarkandi 1930. aastal. Nikolajev oli sündinud Voronežis ning õppinud revolutsioonijärgsetel aastatel Moskvas riiklikes vabades kunstiateljeedes Kazimir Malevitši juures ning asunud Taškenti 1920. aastal. Ka Benkov ja Niko­lajev olid töötanud kunstipedagoogidena.
Peenetundeline maalija Jelena Korovai (1901–1974), Buhhaara juutide eluolu jäädvustaja, oli veetnud nooruse koguni Harbinis. Vitebskis oli sündinud Ilja (Ruvim) Mazel (1890–1967), kes õppis seal Marc Chagalli esimese õpetaja Yehuda Peni juures, hiljem Müncheni kunstiakadeemias graafikat ja maali. Tema tegutses aastail 1920–1923 Turkmeenias Ašhabadis, kus asutas 1920. aastal maa esimese kunstikooli.
Sellal polnud veel Stalini-aegset ametlikku survet kunstile, mille eest oleks tulnud äärealadele pageda. Kesk-Aasiasse, nagu Kaukaasiassegi, mindi ikkagi Paul Gauguini moodi eksootikat, ürgsemat, looduslähedasemat elulaadi otsima, mindi looduse, aga ka iidse kultuuri pärast. 1973. aastal ilmus Moskvas Mjassina raamat „Vanimad nõukogude kunstnikud Kesk-Aasias ja Kaukaasias”, mis käsitleb tervet rida neil maadel töötanud meistreid: juba nimetatuid, kelle elu ja looming on Kesk-Aasiaga tihedamalt seotud, aga ka neid, kelle loomingus moodustavad sealsetest muljetest ajendatud tööd ainult ühe peatüki. Tarvitseb mainida näiteks Pavel Kuznetsovi, Kuzma Petrov-Vodkinit, Robert Falki, Vladimir Favorskit. Viimased kaks evakueerusid sinna Teise maailmasõja ajal, nagu näiteks meie Aleksander Grinev, kes surigi Usbekistanis 1947. aastal, ning Julius Genss, kes töötas aastatel 1941–1944 Taškendi kunstimuuseumis ja raamatukogus ning kelle usbeki kunsti leksikoni materjalid ootavad Eesti Kunstimuuseumi arhiivis uurijat.
Peale elu jurtades, kaamelikaravanide, basaaride ja teemajade-tšaihhanaade paelusid kunstnikke Samarkandi ja Buhhaara arhitektuurimälestised. Need on köitnud ka eesti kunstnikke: 1947. aasta loomingulisel komandeeringul Kesk-Aasias viibinud Elmar Kitse, Linda Kits-Mäge, Richard Sagritsat ja Evald Okast, 1961. aasta reisi muljetel Kesk-Aasia sarja maalinud Ilmar Malinit, 1958., 1970. ja 1972. aastal Usbekistanist, Tadžikistanist ja Turkmeeniast joonistuste, akvarellide ja pastellide sarju kaasa toonud Eduard Einmanni. Sealsed kunstnikud on pühendanud rohkem tähelepanu tollasele elule, nõukogulikule ülesehitustööle, sellele uuele, mida nõukogude süsteem Kesk-Aasia ellu tõi. Seda ei tehtud seal, nagu meilgi, alati tingimata sunniviisiliselt. Amanda Pope’i ja Tšavdar Georgijevi filmiski on juttu kunstnike idealismist, siirast kaasaminekust tööpaatosega, mistõttu on sündinud vägagi huvitavaid kompositsioone, nagu Karahhani „Tee-ehitus” (1932, Karakalpaki kunstimuuseum) jt.
Olud olid, teadagi, keerulised. Hulk kunstnikke represseeriti 1930. aastate lõpus või sõjajärgsetel aastatel, näiteks Mihhail Kurzin (1888–1951) ja filmis näidatud Gulagi-joonistuste autor Nadežda Borovaja (1909–1987). Siiski ei saa öelda, et Savitski muuseum, tema kollektsioon ja autorid oleksid filmis jäänud tähelepanuta. 1968. ja 1969. aastal eksponeeriti muuseumi kogu valikut ida rahvaste kunsti muuseumis, see rändas ka mööda teisi Nõukogude Liidu linnu. 1975. aastal ilmus Moskvas Zemskaja monograafia „Aleksandr Volkov. Granaatpunase tšaihhanaa meister”. Volkovi töid meenutades tulevadki silme ette granaatõunte sügavpunased toonid. „Granaatpunane tšaihhanaa” (1928), üks kunstniku tippteoseid, kuulub Tretjakovi galeriile ning tema, Nikolajevi ja veel mitmete avangardsemate usbeki kunstnike töid oli igatahes 1970. aastatel teisteski keskmuuseumides, mitte küll nii ohtralt kui Savitski muuseumis. Viimane oskas nii mitte ainult Usbekistanis töötanud meistrite kui ka paljude Kesk-Aasiaga mitte seotud vene avangardistide tööde omandamiseks ja taastas seni pahatihti vaid nimepidi tuntud kunstnike visuaalse identiteedi. Kuigi kunst polnud tollal nii kallis kui praegu, oli ikkagi vaja leida sponsoreid võimukoridorides. Savitski-järgne direktriss Marinika Babanazarova, kelle isa oli sealse kompartei tegelane, selgitab filmis Savitski oskuslikku „finantspoliitikat”. Tulemuseks oli 90 000 tööga kogu.
Leitakse, et Savitski „finantspoliitika” edu on osaliselt seletatav sellega, et ta alustas kogumist 1950. aastatel karakalpaki rahvakunstist ning antiikse ja keskaegse Horezmi riigi ala arheoloogilistest leidudest, mis oli patriootlikele võimukandjatele arusaadavam. Selles valdkonnaski on ta kadumisohus väärtusi päästnud ja omanäolised kollektsioonid loonud. Kuid muuseumide elu pole kunagi lihtne olnud. Kuigi 2003. aastal valmis uue muuseumihoone esimene järk ning 2001. aastal asutati ameeriklaste initsiatiivil ning juhtimisel Nukusi muuseumi sõprade ühing (2007. aastast on see tuntud muuseumi fondina Friends of Nukus Art Museum Foundation), on lääne kunstiinimeste suur huvi praegused Usbeki võimud rahutuks teinud ja muuseum muutunud nende silmis kahtlaseks. Loodetavasti on see ebasoosing mööda läinud, sest 2013. aastal alustati siiski uue maja teise järguga, mis peaks valmima 2017. aastaks.
Prantsuse ajalehes Télérama Steppide Louvre’iks nimetatud muuseumi asutamisloo, tema kogude ja neis esindatud autorite kohta saab veebist rikkalikult ingliskeelset informatsiooni. Igor Savitski oli omaette fenomen, muuseumitegelane suure algustähega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming