Kuldaja värvid

Mai Levin

Armastatud eesti kunstnike vähem tuntud töid Enn Kunila kogust. Näitus „Kuldaja värvid. Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonist” Mikkeli muuseumis kuni 7. IX. Kuraator Eero Epner, kujundaja Tõnis Saadoja ja kataloogi graafiline kujundaja Martin Pedanik.

Erakogude näitusi korraldati esimesel iseseisvusajal ja nõukogude perioodilgi. 1918. aastal organiseeris näituse Tallinna erakogudest Leo von Kügelgen, kel oli endal silmapaistev kollektsioon. Tema koostatud kataloogis on nimeliselt märgitud ka kogujad: Woldemar Oldekop, parun Stackelberg ja hulk teisi baltisakslasi. 1936. aastal Eesti Akadeemilise Kunstnike Koondise organiseeritud vanameistrite teoste näituse kataloogis kogujad kahjuks märgitud ei ole, kuid, näiteks, seal eksponeeritud ja hiljem Eesti Kunstimuuseumi jõudnud teoste liikumistrajektoor on teada. Eestiaegsetest kogujatest nimetagem Konrad Mauritzat, Julius Genssi, Alide Simsivarti, Jaak Kaske. Omanäolised kogud kujunesid Tartu ülikooli professoritel, kirjandus- ja kunstiinimestel. Iseäranis sajandi alguskümnenditest säilis kultuurilooliselt olulisi teoseid Friedebert Tuglase kogus, mida on koos Marie Underi omaga tutvustatud Adamson-Ericu muuseumis.

Sõjaeelsetest kogujatest jätkas nõukogude ajal tegevust Alfred Rõude, kelle kollektsioonist tegi Eesti Kunstimuuseum suure ülevaatenäituse juba enne selle omanikuks saamist. Loomulikult eksponeeriti ka teisi muuseumile pärandatud või kingitud kogusid, näiteks Pauline (ja August) Käbi, Konstantin Toominga ja Märt Roosma oma. 1970. aastatel korraldati kaks näitust Johannes Mikkelile kuuluvast graafikast ja portselanist. Mikkel kinkis oma kogu muuseumile 1994. aastal ja see sai endale 1997. aastal koduks Kadrioru lossi restaureeritud köögihoone. Selles õdusas majas – Mikkeli muuseumis on Kadrioru muuseum jätkanud koostööd erakogujatega ka taas iseseisvas Eestis.
Enne kui selle koostöö juures pikemalt peatuda, tuleks märkida ka Tartu kunstimuuseumi tegevust selles vallas. Näituste kõrval üksikutest kogudest – Jaan Tassa, Gustav Mark jt – on tartlased korraldanud ka kogujaid koondavaid näitusi nagu Märjamaa, Tartu- ning Jõgevamaa kollektsioonidest. Üldtuntud oli Rudolf Tamme kogu Jõgeval Anton Starkopfi skulptuuride aiaga, mis on nüüd Tõnu Tamme valduses. Tartu muuseumis on olnud näitusi Matti Miliuse 1960.-1980. aastate avangardi kollektsioonist ja tallinlase Mart Lepa suurejoonelisest kogust, mis hõlmab kogu XX sajandi eesti kunsti. Viimast kogu on ohtralt kasutanud oma näituste koostamisel ka Eesti Kunstimuuseum. Mart Lepp on selles leiduvat eksponeerinud Kristjan Raua majamuuseumis, Vanalinna stuudio saalis (koos René Kuulmanniga), Tallinna keskraamatukogus ja mujal ning ta pole seda üksnes näidanud, vaid seda ka publitseerinud arvukates õhukestes pildirikastes kataloogides. Oma kogude paremiku on kataloogidena avaldanud ka Tõnis Sildmäe ning Urmas Sõõrumaa, kelle kollektsioonist on näitusi korraldanud galerii Rios.

Kogujad ja Mikkeli muuseum

Mikkeli muuseumi 2003. aastani kestnud avanäitus oli ikoon muuseumidest ja erakogudest, esmajoones Nikolai Kormašovi omast. Kormašovi kõrgetasemelist kogu oli Kadriorus tutvustatud juba 1970. aastatel. Seejärel esitati näitusel „Kunstniku kodu” Carl Timoleon von Neffi kogu, kaasa arvatud tema enda maalitud koopiad, püüti mingil määral rekonstrueerida Muuga mõisa interjööri. Loomulikult on tehtud Mikkeli ja Kadrioru muuseumi kogude näitusi, märkimisväärseim oli saksa ekspressionistliku graafika näitus „Pinge” Martin Lutheri 1939. aastal Eesti Kunstimuuseumile kingitud kogust. Koostöös St Lucas Galleryga on sündinud kaks näitust peamiselt siinsete erakogude baltisaksa kunstist: „Tee Revalisse” ja portreemaali näitus. Väärtuslikumaid kingitusi Eesti kunstimuuseumile on Alur Reinansi baltisaksa hõbeda kogu, sellele lisandusid temalt ka „Estica” vanas graafikas ning Wiiralti sõjajärgsed estambid. Unikaalne on ka perekond Sterni kogu: selle telje moodustab Lääne-Euroopa, vene ja eesti animalistika, aga seal on ka eesti kunsti klassikat teistes žanrites. Tänu Tiina-Mall Kreemi korraldatud kunstikonkursile sai animalistikanäitusest osa arvukalt lapsi üle Eesti.
Laialdasemat resonantsi oleksid väärinud Pekka Erelti initsiatiivil korraldatud näitus „Kadunud aegade aarded” Mesopotaamia, Vana-Egiptuse, Kolumbuse-eelse Ameerika ning antiikmaailma muististest, aga ka hiljutine näitus „Alguses oli sõna. Ajaloolised piiblid Jaan Paruski kogust”, millega tähistati 275 aasta möödumist esimese eestikeelse piibli ilmumisest. Tõepoolest, üheplaanilisust ei saa Eesti kollektsionääridele ette heita.
Suurim publikumagnet, aga ka paljude kogujate meelisobjekt on ikka olnud eesti kunsti klassika, enamasti maal, ehkki meil on ka graafikakeskseid kogusid. Valdavalt maalile on üles ehitatud Jaan Manitski Viinistu kunstimuuseumi ekspositsioon, maal domineerib ka mitmetes teistes 1990ndatel alustatud kogudes.
Teoste liikumine ühest kogust teise on kunstiturul paratamatu ja tavaline nähtus. Sellel foonil paistab püsivuse ja järjekindla kosumisega silma Enn Kunila kogu. Selle kogu sisukus ja museaalne kaalukus on peapõhjus, miks seda praegu Mikkeli muuseumis eksponeeritakse. Kuid muuseumi on kindlasti motiveerinud ka Kunila Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi juhatuse esimehe roll, tema toetus muuseumile mitmesuguste ürituste läbiviimisel ja probleemide lahendamisel. Nii et näitus on ühtlasi tänuavaldus tõelisele kunstisõbrale.

Enn Kunila kogu
2010. aastal eksponeeriti Kunila kogu Tallinna Kunstihoones ning see näitus purustas sealse külastatavuse rekordi. Kunstihoone näituse puhul ilmus soliidne album-kataloog „150 aastat eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust”, tekstid sinna on kirjutanud Eero Epner. Samal aastal viidi näitus Helsingi Taidehalli, selle tarvis valmis uus album „Eesti värvid – 150 aastat eesti maalikunsti Enn Kunila kogust” („Viron värit – 150 vuotta virolaista maalaustaidetta Enn Kunilan kokoelmasta”).
Kui võrrelda kahe näituse ja albumi valikut, näeme, et Soome viis Kunila oma sõbra ja autoriteedi Olev Subbi kõrval ka teiste XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kunstnike Valerian Loigu, Enn Põldroosi, Toomas Vindi, Peeter Mudisti, Tiit Pääasukese, Rein Kelpmani, Laurentiuse jt töid. Ta lisas üht-teist ka Tallinnas esitatud pärandile: Karl Pärsimäe „Naise portree” (1936), maastikke Johannes Greenbergilt, Jaan Grünbergilt, Roman Nymanilt jt. Kesksel kohal tema kogus, mis algab Johann Köleri „Itaalia maastikuga” (1859–1862), on koloristid: tema, aga ka paljude teiste kogujate absoluutne lemmik Konrad Mägi, Johannes Greenberg, Ado Vabbe ja Elmar Kits.
Ühtaegu on Enn Kunila püüdnud luua enam-vähem tervikliku pildi eesti XX sajandi algupoole maalist selle olulisemate nimedega, niipalju kui kunstiturg seda on võimaldanud. Nii on tal esindatud Eduard von Gebhardti, Oskar Hoffmanni, Amandus Adamsoni, Alfred Hirve, Paul Raua, Ants Laikmaa, Nikolai Triigi, Roman Nymani, August Janseni, Paul Burmani, Ants Murakini, Villem Ormissoni, Adamson-Ericu, Jaan Grünbergi, Aleksander Vardi, Kristjan Tedre, Eerik Haameri, Richard Uutmaa, Johannes Võerahansu, Lepo Mikko, Endel Kõksi, Alfred Kongo, Valdemar Väli jt kunst.
Silma hakkab 1920. aastate konstruktiivse suuna ja Kaarel Liimandi, Andrus Johani ja Nikolai Kummitsa maalide puudumine, mis on vähemalt osaliselt seletatav kas sellega, et koguja ei ole leidnud oma maitsele vastavaid teoseid, või on nende autorite töid harva meie kunstiturul.

Konrad Mägi

Konrad Mäe etüüdid on hinnas, Kunila koguski on mitmeid. Üks maastik on dateeritud Norra perioodiga (1908–1910), teised on Saaremaalt (1913-1914), sealhulgas ka näituse reklaamil ilutsev värviline, merikapsastega maastik.
Praeguse näituse uudiseks on särav ja viimistletud „Lõuna-Eesti maastik” (1917-1918), dateeriksin selle küll varasemaks, 1915. või 1916. aastaga. Itaalia sarjast (1922-1923) on „Capri maastik” ja väike „Veneetsia”, mis kunagi kuulus Eigo kogusse Nõmmel. Nüüd on neile lisandunud veel „Capri maastik” (roosa majaga), „Itaalia maastik. Rooma” ja vertikaalne „Veneetsia” San Giorgio Maggiore ja gondlitega – kõik läbikaalutud vormi- ja värvistruktuuriga teosed. Itaalia-järgsetest aastatest on ekspressionistliku hingusega „Naise portree”. Uudsena on väljas Kangro-Poolide kogusse kuulunud „Alvine Käpa portree” (1919) – üks Mäe parimaid selles žanris. Seega saab kunstniku loomingust üpris esindusliku ülevaate.
Muuseas olgu öeldud, et meil on kogud vahepeal olnud antiigihaide või muidu röövlite kartuses pooleldi salastatud, millest on kahju, sest omanikud, olgu lühi- või pikaajalised, kuuluvad teose biograafiasse.

Kogu täienemine

Voldemar Vaga on oma „Eesti kunsti ajaloos” (1940) leidnud, et kuigi Mägi on väga sümpaatne maalija, on teda meil mõnevõrra üle hinnatud. Tõepoolest, maalijanärv ja peen värvitunnetus võivad avalduda mitmeti. Kunila kollektsioonis on teisteltki maalijatelt töid, mis Mäele kuidagi alla ei jää. Paul Burmani „Pilvise päeva” (1928) motiiv on lihtsamaist lihtsaim, selle koloriit summutatud, ent teos ei lumma vähem kui Mäe maastike värvisära. Või võtkem Eerik Haameri kuiva pintsliga visandatud, peaaegu monokroomne Göteborgi sadama etüüd (1945).
2010. aasta näitusega võrreldes on Enn Kunila kollektsioonis palju uut ka teiste kunstnike osas Mäe kõrval. Haameri „Sadamale” ja Vaika saare etüüdile (1944) on lisandunud „Lambapesijad” (1944-1945), kusjuures selle suurepärase eskiisi ühele viimastest kodumaal kavandatud kompositsioonidest sai koguja Soomest Helsingi näituse ajal. Uutmaade kogust pärineb Haameri „Ehitustöölised” (1942), üks kunstniku olulisemaid sõjaaegseid kompositsioone. Juba varem oli Kunila omandanud Richard Uutmaa „Võrguparandajad” (1941). Oksjonitel harva esineva Villem Ormissoni „Mehe portree. Karl Ormisson” (1924–1926) on samuti üks olulisemaid uusi tulmeid.
Mitme kapitaalse teosega on rikastunud Endel Kõksi maalivalik: poolvisionaarne, ulja faktuuriproovina mõjuv „Tartu vaade” (1938), maalipaar „Ateljees” (1939) ning „Maalijad” (1939) – kunstnikud interjööris ja looduses. Nikolai Triigi kahele etüüdile on tubliks täienduseks „Väikelinna vaade” (1905–1909) ja „Aino Thauvón-Suitsu portree” (1914), mis on tulnud Eestisse koos veel mõnede Gustav Suitsu kogusse kuulunud töödega. Suitsu mastaapi kultuuritegelaste kogud vajaksid dokumenteerimist ka siis, kui need eriti suured ei ole, sest teosed täiendavad ettekujutust omaniku isiksusest.
Ka Johannes Greenberg on praegusel näitusel esindatud talle hoopis iseloomulikumate töödega teatriilma teemal: need on „Teatri loožis” (1940–1944) ja „Etenduse eel” (1940ndad). Aleksander Vardi impressionismi võluvamaid lehekülgi on tema Pariisi-sari (1937): seda võlu vahendab täiel määral väike „Notre Dame de Paris” vaatega kirikule koori poolt, Ladina kvartalist. Päris uus nimi kogus on Herbert Lukk (1892–1919),Vabadussõjas langenud kunstnik, kelle omalaadne puäntillism, õieti 1910ndate lõpuks välja kujunenud kriipsumaneer, sai innustust Mäe täppetehnikast ja hiljem Helsingis Alfred William Finchilt („Tänav, plangud ja majad”, „Sügismaastik kaevuga”, mõlemad 1918).

Ado Vabbe

Maestro 1940.-1950. aastate žanrimaal on intrigeeriv. See on otsekui irooniline väljakutse omaaegsele ideemaalile: kandev, väljastpoolt kunsti teosele külge poogitud idee, pateetiline „sisu” puudub selles täiesti, seal ei toimu õieti midagi, inimesed istuvad või seisavad lihtsalt niisama, ei tea, kas räägivadki omavahel. Piimamannerg hobusevankril maalis „Sõjapõgenikud” (1944–1950) paneb kahtlema töö nimetuses: kas põgenikud oleksid hakanud seda kaasa tirima? Võib-olla on tegemist mõne turul nähtud misanstseeniga või väljamõeldud stseeniga. Vabbe „lugude” seletamatus teebki tema maalid paeluvaks, nagu ka ilusaid nüansse kätkev, ent ilutsemisvaba maalistruktuur. Kahjuks ei saa me teada, mis mõtted tal neid pilte maalides peas mõlkusid.

Uued albumid

Lisaks 2010. aastal ilmunud albumitele on Mikkeli letil veel kaks: mullune, välisvaatajale orienteeritud „Nordic Colours” ja kõnealusele näitusele pühendatud album. Kõik need on Eero Epneri tekstiga. Epner on erksa kunstitunnetuse ja elava sulega autor, kes on leidnud üha uusi vaatenurki kollektsioonist kirjutamisel. Uusimas albumis seab ta Kunila kogu eesti kunsti viimase maailmasõja kaotuste foonile. Ta tugineb põhiliselt Jaan Roosi märkmetele Tartu pommitamiste ajal hävinust. Nii võiks võtta kokku ka Tallinnas hävinud kunsti: osa Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonist, Edmond-Arnold Blumenfeldti, Aleksander Kulkovi, Günther Reindorffi jt ateljeedes olnud kunst, Estonia teatri kunstivarad … Kuid neil rasketel aastatel on inimesed mõistnud kunsti siiski ka hoida: need, kes evakueerisid oma kogu turvalisse paika, aga ka põgenikud, kes ei pidanud paljuks pilte, raamatuid või rahvariideid tundmatule teekonnale kaasa võtta. Au neile, aga ka tänastele kunstikollektsionääridele, kellest parimad harrastavad seda tegevust naudingu ja missioonitundega. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming