Kollektsionääri aabits

Indrek Grigor

Margus Punabi „Avangardi aabits” on kooskõlas institutsiooniga, kus näitus toimub. Margus Punabi erakogu põhjal koostatud näitus „Avangardi aabits” Kondase keskuses kuni 4. VI, kuraator Gregor Taul.

Kui kirjeldada Margus Punabi erakogu väljapanekut näitusepoliitiliselt, hakkab silma institutsionaalse ja isikliku dialoog, vastastikune liikumine üllatavalt mitmes suunas.
Asjaolu, et tegemist on erakogu töödega, ei ole näituse kontekstis rõhutatud ning seetõttu mõjub väljapanek kui anonüümne museaalne kaanon. Kuid näib, et see ei ole tingitud institutsionaalsest survest, vaid koguja huvist esitada oma kogu institutsionaalselt pädevana. Tõenäoliselt ei teinud Punab ettepanekut teha näitus temast kui kunstikogujast, Kondase keskuses mängiti kogu tutvustamise idee kavalalt ümber. Klassikalises mõttes narratiivi järgiv kujundus on aga sellist spekulatsiooni võimaldanud. Näitus on jaotatud saalide kaupa: ANK 64, Visarid, Soup 69 ja kõrvalsammujad ehk need, kes „koolkondadesse” ei kuulunud, nagu Jüri Kask ja Enn Põldroos, aga ka Valve Janov, kes kuulus avangardi loo seisukohalt valesse ehk siis Ülo Soosteri sõpruskonda.
Institutsionalismi-taotluse tipuks võiks pidada näituse pealkirja „Avangardi aabits”. Võib oletada, et aabits viitas algse idee järgi asjaolule, et näitusele koondatud Eesti sõjajärgse avangardi varajastesse töödesse suhtusid kunstnikud ise kui aabitsaharjutustesse. Kuid paratamatult osutub pealkiri kujunduse selgituseks: aabitsa abil (tasemel) ei saa taotleda kunstiajaloo ümberkirjutamist. Kuigi kuraator Gregor Taul tunnistas, et ta proovis mitmeid kujunduslahendusi, on institutsionaalne andnud privaatsele tagasilöögi, neelanud erakogu võimalikud erisused lihtsalt alla. Näitus on saanud auväärse sertifikaadi: vastab kunstiajaloolisele kaanonile, on õpikuna vastuvõetav. Ühtlasi on sellise kujunduse, ametliku tunnustuse kaudu kuulutatud erakogu marginaliseeritud kõrvalsammujaks.
Samasuguses positsioonis on praegu näiteks ka Kunila kogu Mikkeli muuseumis. Tegemist on tunnustatud Eesti klassika kollektsiooniga, selle põhjal on kokku pandud ka põhjalik pedagoogiline programm. Õpetatav lugu ei erine sisuliselt mitte millegi poolest muuseumi enese kogu põhjal õpetatavast, uuendust ei toimu. Erakogu käsitletakse meetodina, kuidas muidu iseennast kordama hakkavat muuseumikogu-põhist kunstiajaloo ülevaadet visuaalselt natukenegi värskendada. Tartu kunstimuuseum koostas 2008. aastal suisa püsiekspositsiooni Renè Kuulmanni ja Mart Lepa kogu põhjal.
Marginaliseerimine käib sealjuures seekaudu, et erakogusid iseloomustavad tegurid nagu vähem tuntud tööd või kõrvalekalded autori tunnustatud käekirjast esitatakse muuseumis küll väärtusena, ent siiski kurioosumina, jättes nende potentsiaali kasutamata. Punab on kahtlemata jälginud ka ise oma kogu koostamisel kunstiajaloolist kaanonit, samavõrd on teda huvitanud aga kunstniku isik. Keskendunud 1960ndatel esile tõusnud põlvkonnale, on ta üritanud võimalikult ülevaatlikult kaardistada kõigi huvipakkuvate autorite loomingulise biograafia algusest tänapäevani. Kunstniku isik on omandanud seekaudu märksa olulisema rolli kui kultuurilugu. Punab on maininud kunstnikuga suhtlemist kui üldse üht olulisemat teose soetamise põhjust. Tema kogusse kuuluvad aga ka Visarite samizdat-tõlkekogumikud, millel otsene kunstilis-esteetiline väärtus puudub ning mis seetõttu käibivad ennekõike kunstilooliste artefaktidena. 
Kolmas situatsioon, kus kohtuvad isiklik ja institutsionaalne, on koguja roll näituse suhtes. Anders Härmi kureeritud näitus „Ihade kollektsioon. Privatiseeritud kunst” 2012. aastal EKKM­is esitas koguja sotsiaalteoreetilise mudeli. Sellisena on see väljapanek olnud üks väheseid katseid esitada erakogu museaalses situatsioonis iseseisva tähendusliku väärtusena. Ka Enn Kunila kogu näitus 2010. aastal Tallinna Kunstihoones esitas kogujat kui rikast metseeni ning selles mõttes sotsiaalset nähtust, kuid ekspositsioonis ei käsitletud seda positsiooni.
„Avangardi aabitsat” võib tõlgendada Punabi katsena ennast kogujana oma kogust distantseerida, kuid sisuliselt põhineb kogu ikkagi teadlikel isiklikult motiveeritud valikutel, kus koguja meestearsti elukutsest tingitud huvi on teoste valikus olulisel kohal. 2012. aastal toimus Tartu Kunstimajas Punabi kogu näitus „Mees, seksuaalsus, kunst”. Selles valguses on Enn Põldroosi „Äge eit” (1958)  või Andres Toltsi „Bioloogia” (1968) korraga kunstnike varase loomingu kummastavad leiud ja kogu seisukohalt ootuspärane valik.   
Samalaadsete sümboolsete mängude kaudu toimib „Avangardi aabits” kooskõlas institutsiooniga, kus näitus toimub. Esitatakse justkui väikest kunstiajalugu, marginaali, kellega/millega Kondase keskus oma enesemääratluse kohaselt peabki tegelema. Teiselt poolt on tegemist ka Eesti kunstiajaloo krestomaatia väljapanekuga. Nii võivad keskuse töötajad väita, et Margus Punabi huviorbiidis ei ole mitte ainult „külahullud”, vaid ka suure kunstiajaloo ääreala. Kollektsionääri tegevus on seetõttu ka kunstiteaduslikult relevantne ja oluline. Seda oleks võinud näitusel rohkem esile tõsta, kuigi ilmselt on määranud valiku vajadus näitust ka viljandlastele (sh kooliõpilastele) esitada. Kanoniseeritud kunstiajaloo võimumängudena oleks seda ka väga raske teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming