Tartu näitusepaigad Tartu näitusepaigas

Kalle Keskrand

Elamuslik ja nostalgiahõnguline Tartu kunstiloo lühikursusNäitus „Kampsunid ja Kostabid. Tartu näitusepaigad 1990–2014” Tartu Kunstimuuseumis kuni 1. VI. Kuraator Triin Tulgiste, kunstnikud Peeter Allik, Eike Eplik, Kiwa, Kalev Mark Kostabi, Ilmar Kruusamäe, Laurentsius ja A. D., Ly Lestberg, Erkki Luuk, Taavi Novek, Ahti Seppet, Hillar Tatar, Ago Teedema ja Toomas Thetloff. Graafiliselt disaininud Mariana Hint ja Carl-Robert Kagge.„Kampsunid ja Kostabid. Tartu näitusepaigad 1990–2014” heidab pilgu viimase paarikümne aasta Tartu kunstielule kunstipaikade ja galeriide kaudu, mis on selle aja jooksul Tartus tegutsenud. Väljapaneku vorm, kus näitusepaikade dokumentatsioon on näituseruumi kokku toodud, annab võimaluse laiapõhjalisemaks mõtiskluseks. Võib-olla ongi just see näitus koht, kus võiks otsida vastust viimasel ajal Tartu kunstimaailma painavale küsimusele „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”. Käsitletud seitse näitusepaika ja üksteist galeriid pakuvad kriitilise eneserefleksiooni. Vastust küsimusele, milline üks keskmine, Tartu vaimu võtmes näitusepaik välja näeb ja missugust mõtet kannab, näitusel ei esitata ega ka otsita.

Dokumentalistlikus vormis kollaaž loob eksponeeritud näitusepindadest omaette pildi, kasutades selleks peamiselt väljavõtteid ajakirjanduses ilmunud lugudest, fotomaterjali ning videointervjuusid kunstnike ja galeristidega. Tinglikult on näitusepaigad jaotatud funktsioneerimise strateegia alusel kaheks: Kostabitena iseloomustatud galeriid, kus peale kunsti eksponeerimise käis ka müügitöö, ja kohavaimu kandvad, valdavalt Tartu kunstile ja kunstnikele truuks jäänud „kampsunid”. Selline liigitus on omamoodi huvitav katse näitusepindu ja nende rolli Tartu kunstielus mingil moel määratleda, ent tuleb tõdeda, et erandeid on rohkem kui jaotusele alluvaid kohti. Kunsti ja äritegevust siduv sõna „Kostabi” on üsna tabavalt valitud ning meenutab värvikalt 1990ndate alguses Eestit tabanud Kostabi-vaimustust. Kuulus Eesti juurtega kunstnik polnud eeskujuks mitte ainult siinsele kunstnikkonnale, vaid ka võitjate põlvkonnast sirgunud tulevastele äritähtedele. Kostabi ilmestab hästi kapitalismimudelit, mis on hüljanud materiaalsed tootmisvahendid ning mille keskseks nimetajaks on mittemateriaalne bränd. Niisamuti ei tähista Nike või Adidas ammu enam üksnes tosse, vaid trendi ja sellele vastavat elustiili. Materiaalsed tooted sünnivad enamasti kusagil Kagu-Aasia tehastes, samamoodi sünnivad ka praegusaegse kunstnikust ärimehe teosed põhiliselt kunstikombinaatides, suurtes ateljeedes, palgatöötaja käe läbi. Tähtis ei ole toode, see, mida ja kuidas kunstnik teeb, vaid nimi, mida müüakse kunstiturul. Sellest loogikast lähtuvalt keskendusid näiteks kunagised Rüütli ja Obu galerii just väljapanekutele, kus eksponeeriti korraga ühe kunstniku loomingut ja kunstnike valikul lähtuti nime tuntusest.
Seevastu Tartu kohavaimu kandjaid iseloomustav „kampsun” on tähistajana niivõrd tühjenenud ja politiseerunud, et seob mõtted kõige muu kui pärimuse või kunstiga. Täiesti tahtmatult ja õigustamatult loob „kampsuni” metafoor teema suhtes veidi negatiivse eelhoiaku. Näituse kuraator Triin Tulgiste märgib, et valiku eesmärk ei olnud kedagi sildistada ega paika panna, vaid leida ühisnimetaja kunstipaikadele, mis ei olnud otseselt müügitööle orienteeritud ning koondasid enda ümber teatava Tartule omase vaimsuse ja vaibi.
Esimese „kampsunina” võiks nimetada 1990. aastal tegevust alustanud Tartu fotokeldrit Illegaard, mis oli Eesti tunnustatud fotograafide kõrval avatud ka noortele ja eksperimentaalsematele projektidele. Tegemist oli Tartu esimese kunstinäitusteks loodud ruumiga Kunstimaja ja kunstimuuseumi kõrval. Peagi kogus koht populaarsust kultuurirahva kooskäimiskohana ning alguses tegutseti poolkinnise klubina. Pärast 1990ndate lõpus läbi tehtud uuenduskuuri kadus senine näitusepind ning poolkinnine klubi avas uksed kõigile külastajatele. Praeguseks on keldrist kujunenud tõeline kohavaimsusest pulbitsev nooremapoolsete tartlaste „mõttekoda”,  mida iseloomustab hästi sealse WC seinale kritseldatud küsimus „Vabandage väga, aga mis on elu mõte?”.
Järgmise keldrina on näitusel tutvustatud Küütri ja Ülikooli nurgal asuvat kohta, kus on kunstigaleriid tegutsenud juba rohkem kui kahekümne aasta jooksul. Alustades 1992. aastal Küü galerii nime all, muutus see 1990ndate keskpaiku Legendi-nimeliseks galeriikõrtsiks, Kursi koolkonna kunstnike näitusepaiga- ja kooskäimiskohaks. 2004. aastast tegutses seal Y-galerii, kus keskenduti peamiselt Tartu ülikooli maaliosakonna tudengite kunstile, 2000ndate lõpul kujunes sellest noorele eesti kunstile spetsialiseerunud non-profit näitusepind. Selle aasta veebruaris lõpetas Y-galerii oma tegevuse.
Ühe toreda näitusepaigana on toodud välja Tartu lastekunstikooli galerii Jakobi mäel. See avati juba 1995. aastal ning tegutseb siiani. Tore selles mõttes, et kuigi galerii on tegutsenud juba pikalt, olen üsna veendunud, et keskmine tartlasest kunstisõber ei ole sinna oma jalga kordagi tõstnud. Loodetavasti jõuab kõnesoleva näituse kaudu teadmine sellise toreda galerii olemasolust kunstihuvilisteni. Galerii tegevust iseloomustab väga mitmekesine tegevus, milles oma osa on mänginud just galeristid. Alguses oma kooli õpilastööde eksponeerimiseks mõeldud näituseruum muutus 2000ndate alguses Andres Keili käe all alternatiivseks, eksperimentaal- ja performance’ikunstile avatud projektiruumiks, mis hoidis tihedaid sidemeid Pärnu kunstirühmitusega Non Grata ning korraldas legendaarseks saanud ürituste sarja „Tegevuskunstide öö”.
„Kostabi” musternäidis võiks olla 1991. aastal Tartus esimese müügi­galeriina alustanud Sinimandria, mille tegutsemisaeg jäi küll lühikeseks, kuid see-eest on seal eksponeeritud Kalev Mark Kostabi enese loomingut. 1992. aastal Sinimandrias toimunud Kostabi isikunäitus oli mitmeski mõttes märgiline sündmus. Ühtlasi tähistas see aeg pööret lääneliku kultuuripoliitika suunas, millega lõppes senises mahus riiklik kunsti finantseerimine. Galerii lõpetas tegevuse juba aastal 1993.
Eksponeeritud on veel Sebra, Rüütli ja Obu galerii ning ülevaate lõpetab kelder Lutsu raamatukogu kõrval. Seal tegutses lühikest aega Tartu Kunstimuuseumi praeguse direktori Rael Arteli projektiruum, kus ta keskendus peamiselt kohaspetsiifilistele projektidele. Näiteks Tartu kõrgema kunstikooli fotoeriala lõpetanud Alan Proosa diplomitöö eksponeerimise käigus sai näituseruumi põrandast suur fotoilmutusvann, kus sai paljajalu ringi solberdada. Projektiruum suleti 2008. aastal finantsraskuste tõttu.
Näituse külastamiseks on soovitatav varuda aega, sest lugemist-vaatamist on tõesti rohkelt. Kahtlemata on tegu elamusliku ja nostalgiahõngulise Tartu kunstiloo lühikursusega, mis on põnev vaatamine igaühele, kellele on ülikooli­linn ja selle kunstielu hingelähedane.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming