Nüüdismaal algab kontseptsioonist

Reet Varblane

Ana Sluga: „Abstraktne ekspressionism on pannud mind maalikunsti mõistma.” Ana Sluga näitus „Ülekanne” („Transfer”) Vaala galeriis 9. – 30. IV.

Äsja Vaala galeriis lõppenud näitus on noorel (33aastane loetakse veel nooreks) sloveenia kunstnikul juba teine isikunäitus Tallinnas, esimene oli 2008. aasta sügisel Tallinna Linnagaleriis. Maalikunstihariduse sai ta Ljubljanas, sügavam huvi foto- ja videokunsti vastu tekkis aga Tallinnas, kui ta 2005. ja 2006. aastal õppis vahetusüliõpilasena EKA magistrantuuris. Selle huvi taga on meie õppejõud, iseäranis Kaido Ole, kellel on ka omajagu teeneid nii Tallinna Linnagalerii kui ka Vaala näituse toimumises. Aga just omajagu, sest „Ülekande” näitus on Ana Sluga ja Vaala galerii ühisprojekt.
Sloveenia kunstnik on Vaala ruumiga väga rahul. See on parim ruum, kus ta on saanud seda 2008. aastal alustatud ja mullu sügisel lõpetatud maaliprojekti näidata. Vana ja uue dialoog on teinud galeriiruumi dünaamiliseks, see aga mõjutab eksponeeritavat kunsti: Ana Sluga maalid mõjusid seal – vähemalt kunstniku enda arvates – väga nüüdisaegsetena. Teda ei häirinud ka asjaolu, et Vaal on jäänud endise tselluloositehase piirkonda ainukeseks kunstiinstitutsiooniks, sest Rock Café uksed on lahti hilisõhtusel ajal, batuudikeskuse külastajaskond just galeriisse sisse ei astu. Kunstisõber, kes on väljapanekust tõesti huvitatud, leiab siiski sinna tee.
Tallinna Linnagalerii „Aeglasel puudutusel” („Slow touch”) olid väljas videod: Austria Essli muuseumi noore kunstniku auhinna saanud „Homo faber” (2006) ja tollal verivärsked „Meenutaja” ja „Metamorfoosid” (2008). Vaala galerii oli peamiselt maali päralt, kuigi ka seal, teise korruse galeriil, jooksis video „Kusagil mujal” („Somewhere else”, 2011), sest kunstniku arvates oli maalitud portreedele vaja hääletausta.
Olen Ana Sluga videosid Linnagalerii näituse kontekstis iseloomustanud kui „oma identiteedi ja väärikuse säilitamise võimaluse otsimist ülimalt materialiseeritud nüüdismaailmas, kus ainus tee inimliku õnneni kulgeb supermarketi kaudu ning kus globaliseerumise sildi all propageeritakse sotsiaalse ning poliitilise demokraatia õitsengut, kuigi käärid turvalise, rikka läänemaailma ning järjest vaesema Kolmanda Maailma vahel lähevad järjest suuremaks”. Ana Slugat ei huvitanud 2008. aastal, ega huvita ka nüüd poliitiline manifestatsioon ega ka dokumentalistika: intiimse õhkkonna, ülitundliku atmosfääri abil esitab ta küsimusi, mille ees on ilmselt igaüks seisnud, tahab (või julgeb) ta seda siis tunnistada. Videos „Kusagil mujal” ilmub vaataja ette kõrge hoone katus, mille serval istub selgvaates inimene. Tavaliselt on selline paljudest filmidest tuttav kujund seotud piiri ületamisega. Pole isegi tähtis, kas negatiivses (enesetapp) või positiivses (uue elu algus) mõttes. Ana Sluga on kultuuriliselt tuttavalt olukorralt võtnud välise emotsionaalsuse, enamgi veel. Ta on teinud selle täiesti anonüümseks, kuigi tegemist on Ljubljanaga ning majaga, kus kunstnik elas õpingupäevil, ja jäädvustatud inimenegi on tema ise. Ka video pealkiri „Kusagil mujal” ei ava situatsiooni, kuid osutab siiski teose sõnumile: mis oleks, kui … (ma oleksin sündinud mujal, teisel ajal, otsustanud teisiti jne) ehk praeguse aja valikurohkusele või selle näilisusele, järjest väiksemaks jäänud maailma muutmisvõimalusele või selle näilisusele jne. Ana Sluga ei paku lahendust. Ta jätab olukorra lahtiseks, ootab vaataja kaasamõtlemist, tema aktiivset pilku.
Maaliprojekt sai alguse kunstniku lähteülesandest iseendale. Kuidas teha XXI sajandil maalivahenditega portree, mis ei oleks pelgalt kitšilik relikt, vaid räägiks portreteeritavast, kunstnikust ja ka nüüdisaegsete meediumide kogemusest? Taustaks on Sloveenia nüüdiskunsti kogemus, kus maalil ei ole foto-, video- ja teiste uute meediumide kõrval enam väärilist kohta. Kuna isiklik, intiimne maailm on Ana Slugat alati huvitanud, siis otsustas ta ka selles projektis kujutada oma lähedasi, inimesi, keda ta armastab, aga väikese klausliga: tema maalidel on nad kaheksa-aastased ehk üldjuhul vanuses, kui kunstnik neid isiklikult ei tundnud. „See on õrn aeg: nad on veel kompleksivabad lapsed, aga neil hakkab kujunema enesetunnetus, täiskasvanu sublimatsioon. See on silla-, ülekandeolukord.” Nii on tulnud maaliportreede loomisel kasutada abivahendina fotot.
Fotol kui meediumil on oma reeglid, sest 1940ndate pildistamisviis erineb totaalselt 1990ndate omast. Ana Sluga ei ole pidanud arvestama mitte ainult ühest meediumist teise ülekandmisel tekkivaid probleeme, materjali vastupanu, vaid mõtlema ka erineva aja esteetika peale. Ta on lahendanud selle rastripinnaga, mis toimib olenevalt vaatamiskaugusest ja -nurgast kas realistliku või abstraktse kujundina. Rastriliste portreede kõrvale on kunstnik toonud läbipaistmatud värvipinnad kui portreteeritavaga assotsieerunud värvi.
Ka portreede projektis on Ana Sluga muutnud kujundi tähendust: näiliselt subjektiivne värelev raster on seotud foto- ehk objektiivsema jäädvustusega, pelk värvipind kunstniku subjektiivse valikuga. Projekti kataloogi eessõnas on Andrej Medved osutanud Lacani pilgukäsitlusele: „Sluga kromaatiline kujund on Lacani „plekk” (pind), mis on pilgu objekti korrelaat ehk yin’iga seotud yang, (Lacani) lamella, libido, armastus.”
Ljubljana kunstiakadeemia maaliosakonnaga, sealse õpetamisviisiga on Ana Sluga väga rahul, ka esmapilgul anakronistliku abstraktse ekspressionismi osaga selles. Sluga on veendunud, et just selline õpetamisviis on pannud teda maalikunsti mõistma: „Ma sain aru, mis on realism, abstraktsionism ja uus kujund. Kui abstraktsionismiga seotud protsessi ise läbi ei tee, võib maalikunstis hätta jääda.” Aga ta on teadlik ka abstraktse kunsti kui pelgalt dekoratiivse pleki, käeosavuse nõrgast küljest, abstraktsionismi lõksu jäämisest. Ana Slugal on julgust ja tahtmist üle ääre kiigata, et luua abstraktsionismi najal uus kujund.
Sarnasust kunstiajaloo suurte nimede töödega ta ei karda: mis siis, et rastrit on kasutanud Chuck Close, Roy Lichtenstein, foto- ja maalimeediumi dialoogiga mänginud Gerhard Richter ja paljud teised. Tööprotsessis püüdis ta hoiduda kunstiajaloo ja eeskujude peale mõtlemast, sest vaatamata tõsiasjale, et kunstis on kõik juba tehtud, on isiklik aines, subjektiivne puudutus alati ainukordne.
Eestis Ana Slugale meeldib. Loodetavasti tuleb ta sügisel meie kunstiakadeemiasse õpetama, kui raha leitakse. Talle imponeerib meie püüdlus kuuluda Põhjamaade hulka, sest Sloveenias ollakse tema arvates liialt suunatud Ameerikale, just kitšilikule Ameerikale. See on mõjutanud kogu atmosfääri: uusrikaste Ljubljana on võlts idealistlik maailm, millel pole tegelikkusega mitte midagi tegemist. Ljubljana nüüdiskunstivälja suhtes on ta siiski lootusrikas. Praegu saab rääkida küll vaid mõnest arvestatavast eragaleriist, kollektsionääregi pole ülearu palju. Tänavune graafikabiennaal vaevleb rahanappuses, kuid kultuuriministeerium toetab kunstiprojekte, õnnelikud saavad stipendiumigi. Ja Slavoj Žižek pole ainus sloveen, keda maailm tunneb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht