Eestis armeenia graafikat trükkides

Vappu Thurlow

Kolm armeenia graafikut töötas kuu aega Tallinnas ja on väga rahul. Näitus „Armeenia kunst Eestis. Ületades piire” rahvusraamatukogus kuni 3. V.

Mõnikord oleks huvitav teada, kuidas näevad meie maad, Tallinna ja kultuuri inimesed, kes on siin esimest või teist korda, kuidas hindavad nad selle taset teiste keskkondade kõrval, millega on lähemalt tuttavad. Kuu aega olid vabagraafikute ühenduse presidendi Inga Heamäe kutsel Tallinnas Armeenia kunstnikud Tigran Sahakjan, Arman Vahanjan ja Tigran Kirakosjan. Nad töötasid Tallinna graafikakojas Uku Kannu juures ja ofsetlitograafia töökojas Albatross Editions Lauri Koppeli ja Gudrun Heamäe assisteerimisel ning panid lõpuks valminud töödest rahvusraamatukogus näituse välja. Kõike seda toetas Armeenia-Eesti ühine kultuuriprogramm ja Armeenia fond Kultuuride Dialoog ning viimase sõbralik president Sona Harutjunjan. Seni olid need kolm armeenia kunstnikku teinud ainult väikesemõõtmelist graafikat; Tigran Sahakjan ja Tigran Kirakosjan on olnud eelkõige maalikunstnikud. Graafikatöökodasid nagu on Tallinnas, Armeenias ei ole. Trükitakse ise kodus, ei ole ka graafikameistreid.
Tigran Sahakjan õpetab Jerevani kunstiakadeemia disainiosakonnas muu hulgas ka graafikat: akvatintat, reservaaži, on teinud linogravüüri ning monotüüpiat. 2012. aastal oli tal Jerevani moodsa kunsti muuseumis isikunäitus ja anti välja kataloog. Kunstnikku tutvustatakse seal tegevusmaalijana, kes modelleerib kätega kipsi, krohvi ja kangast. Neis piltides on olulised maalimise loetavad jäljed, vaataja võib elavalt kujutleda tööde tekkeprotsessi. Sahakjan maalib ja kujundab faktuuri, kasutades jõulisi, sageli kontrastseid musta-punast, või siis naturaalseid toone, mis vahendavad materjali kombatavust. Albatrossi töökojas Tallinnas tegi ta ofsetlitosid, kus jäi enda arvates siiski eelkõige maalijaks. Neil litodel võib tõepoolest peaaegu justkui näha spaatlijälgi, kuigi need on saavutatud värvikihtide üksteise peale kandmisega trükkimisel. Värvidest eelistab ta musta, külma rohelist, veidi kahvatulillat. Rasked värvid vajuvad töödele nagu vesi, kujundeid üle ujutades või sõrestikena trellitades. Need on stiihiad, suured loomad nagu elevant, massiivne tiigrinägu ja basilisk – kuke pea, lohe tiibade ja mao sabaga olend, kelle pilk olevat tappev ja hingeõhk mürgine. Kunstnik ise ütleb, et armastab musta värvi, mis ei ole tema meelest sünge, vaid täis energiat ja jõudu. Nende teoste võimas energeetiline laeng on hoomatav sellele, kes suudab vaadata sisemise hirmuta.
Arman Vahanjan on lõpetanud Jerevani kunstiakadeemia graafikaosakonna ja teinud kõige rohkem oforti, kuid mitte paaril viimasel aastal. Kui teda tabas teatud väsimus selles vallas, hakkas ta maalima guaššidega vineertahvlitele. Ta ütleb, et Tallinnas oli kõige tähtsam just töökojas trükkimise võimalus: üheskoos tegutsedes tulid jälle meelde tuttavad lõhnad ja tunded, mis kuuluvad graafika valmimise juurde. Vahanjan eelistab mahedat värvigammat, tema tööd on kaaslaste omadega võrreldes kerged ja õhulised. Kõige rohkem sarnaneb ta ofsetlitode meeleolu sellele varasele kevadele, mis praegu raamatukogu näitusesaalist väljujat vastu võtab oma graafiliselt läbipaistvate puuvõrade ja nende taustal tasapisi haljendama hakkava muruga. Värvidest paistab ta armastavat valvakasrohelist, millel veerevad läbipaistvad rattad ja sulgjad kujundid ennast liigutavad ning lähevad ajapikku kohevile nagu väikestest pungadest võradeks kasvav lehestik. Vahanjan räägib ise, et kõigi ta abstraktsete piltide sees on mingi kindel teema või elamus, aga ta eelistab seda pealkirjas mitte näidata, et ennast vaatajale mitte peale suruda, pigem jätta talle võimalus vaadates oma fantaasiat kasutada.
Tigran Kirakosjan on noorim kolmest kunstnikust: sündinud alles 1983. aastal ja lõpetanud Jerevani kunstiakadeemia maaliosakonna 2006. aastal. Eestis valminud monotüüpiad on juba tänu tehnilisele lähedusele maalikunstiga selle näituse kõige lopsakamad teosed. Kui kaks teist kunstnikku on peamiselt abstraktsionistid, siis Tigran Kirakosjani pildid on enamasti seotud konkreetse, äratuntava motiiviga. See noor kunstnik reageerib tundlikult kõigele ümbritsevale, maalides Tallinna vaateid ja oma kaaslasi hommikulauas, aga teda puudutab ka Ukraina olukord, mille mõjul on ta teinud pildi „Sõja eelaimus”, kasutades teadlikult Dalí tuntud maali pealkirja. Erinevalt Vahanjanist kommenteerib ta meeleldi oma teostega seotud mõtteid, näiteks viimati nimetatud monotüüpial on graafika trükkimise töövahendid, tumedad rullid värvi sügavtrükiplaadile kandmiseks. Kunstnik ütleb selle kohta: viimane pilk maailmale enne massiivse relvalasu liikumalükkamist. Mureliku pilguga vaatab ka kohvikruusiga mees pildil „Hommikusöök”. Kõik kujundid paistavad seal olevat sümbolid: Tallinna korstnate mets töös „Maastik korstnatega” ja hiiglasuur inimsüda vanalinnas koos väikese eksleva figuuriga; südame jumitu tukse tekitab peaaegu tunde, nagu läheneks meie linna elurütm Euroopa metropolide omale. Ta on maalinud ka kahe pudeli ja klaasiga natüürmordi, mida tõlgendab järgmiselt: „Mõtlesin, et see on perekond: mees, naine ja laps. Aga laps on siduv lüli mehe ja naise vahel. Ta on keskel. Kui seda joogiklaasi siin ei oleks, siis poleks nende vahel mingit sidet. Seda võib näha, aga ei tarvitse. Ma ei saa sundida vaatajat nägema sedasama, mida mina näen. Algul ma ei kavatsenud nii teha, lihtsalt nägin vorme ja maalisin.”
Küsisin armeenia kunstnikelt, kuidas neile Eestis meeldis ja kuidas on kunstielu organiseeritud nende kodumaal. Neil on kunstnike liit nagu siingi, korraldatakse regulaarselt kevad- ja sügisnäitusi, samuti tähtpäevadele pühendatud väljapanekuid, näiteks 24. aprillil Armeenia märtrite päeval. Meie kevadnäitust vaadates nentisid nad, et see on hästi korraldatud – Armeenias on kujundus juhuslikum – ja et neile meeldis graafika rohkem kui maal. Nad väljendasid arvamust, et žürii peab siiski olema. Kui näitusele võetakse vastu kõik tööd, siis kaob respekt näituse vastu, isegi tööde vormistus muutub kehvemaks. Kumus meeldis Tigran Kirakosjanile eriti Põhjamaade moodsa kunsti näitus. Ta ütles, et ei oodanud, et saab Eestis näha nii kõrgel tasemel avangardkunsti. Selles on väga kõrget vaimsust ja individuaalselt andekaid prantsuse maalikunsti mõjude edasiarendusi. Ka eesti 1920. aastate kubism jättis talle sügava mulje. Ainult kahju, et traditsioon pole edasi arenenud, vaid katkes põhiliselt Teise maailmasõjaga, leidis ta. Kunstimuuseumis avaldas külalistele mõju ka see, et seal oli palju väikesi lapsi, kes istusid kuulekalt põrandal ja kuulasid hoolega, mida neile piltide kohta seletati. Tigran Kirakosjan oli kindel, et see rikastab kindlasti nende sisemaailma, kui neid juba maast madalast kunstiajalooga tutvustatakse. Ega selleks ei pea tingimata kunsti vaatama – võib tegelda ükskõik, missuguse kultuurialaga –, aga mingil määral peaks igaüks oma maa kultuuri ikka tundma õppima.
Eestis veedetud kuu oli neile täis kultuurielamusi ja nad tahaksid siia kindlasti veel tulla: mitte ainult selleks, et graafikat teha, kuigi ka see on oluline, vaid võib-olla ka maale sõita ja näha, kuidas inimesed seal elavad. Samuti, et suhelda noortega, kuigi selles segab kahjuks viimaste orienteeritus inglise keelele, mida armeenlased ei valda, elades maailma selles osas, kus kultuurisuhtlus käib veel vene keeles.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming