Identiteedipoliitika lõpp

Rebeka Põldsam

Ei saa teha naistepoliitikat, kui keegi ei taha olla naine. Tihtilugu kiputakse vaatama noortele kui rumalukestele radikaalidele, kui nad endastmõistetavana nõuavad võrdõiguslikkuse poliitikat ja normaalseid seadusi: samasoolistel lubatakse abielluda ja lapsendada või sätestatakse kvoodid, et suurfirmade nõukogus, mis peale ärijuhtimise otsustab töötingimuste ja sponsorluse üle, on võrdselt naisi ja mehi. Selliste ettepanekute peale vastatakse, et puudub üleüldine valmisolek. Seejuures on selge, et kvootide ja seadustega lepitakse, kui need jõustuvad. Näiteks poisse toetavad kvoodid haridussüsteemis, millega julgustatakse neid koolis käima. Ma pole küll kuulnud argumente selle kvoodi vastu. Kvootidel pole häda midagi: naised, kes saavad kvoodi alusel juhtivale positsioonile, on juhid nagu juhid ikka.Ent ei saa teha naistepoliitikat, kui keegi ei taha olla naine. Aastatega olen ka mina loobunud soovist, et meie riigis peab olema samasooliste kooselu seaduslikult reguleeritud, ning hakanud mõtlema: milleks meile naisi tiivustavad kvoodid, kui keegi neid ei taha? Kui aga vaatan enda ümber, siis tugevad ja edukad naised on suurte ambitsioonidega, ülimotiveeritud, rängad töömurdjad ning tugevad isiksused. Kõrvale jäävad vähem töökad ja ambitsioonikad, väiksema eneseusuga naised, kes kipuvad andekusest hoolimata end ise karjäärivõimalustest taandama, jätavad riski võtmata. Need naised pole mökud. Haridussüsteem kasvatab naised alalhoidlikuks ja mõneti alaväärsuskompleksis vaevlevaks, poistele aga sisendatakse, et nad on andekad ja löövad pingutusteta läbi, nagu selgus Tiiu Kuurme möödunud aastal avaldatud uuringust.

Kui ei taheta olla kvooditäitja-naine, siis kellele me neid seadusi teha saame? Kelle eest rääkida? Kvoot ei aita end ise tippu töötavaid naisi, kes seisavad teadupoolest regulaarselt silmitsi seksismiga: neid aitaksid targemad mehed, kes ei pea paljuks labasuse vältimist. Samamoodi pole põhjust kõnelda naiste eest, kes ei taha riskida, vaid soovivad jääda kulisside taha, mitte kunagi pildile. See on nende õigus. Samuti ei pea seadustama geiabielusid, kui ei taheta pärast viiendat kooselu seaduseelnõu edasilükkamist põhjusel, et „Eesti riik ei ole valmis”, olla gei ega lesbi ja avalikult öelda, et ka nemad tahavad abielluda ja lapsi kasvatada. Iseäranis kui nii-öelda radikaalide rühmitus „Perekonna ja traditsiooni kaitseks” õhutab sõnavabaduse egiidi all arvamuseta inimeste seas vaenu seksuaalvähemuste vastu. 
Identiteedipoliitika ei ole sellises situatsioonis enam päevakohane ega tõsiseltvõetav. Otsustamise edasilükkamine on kaotanud inimeste viimase lootuse riigile kui toele ja usu seaduste võimu. Kuid elatakse edasi ja üleüldine suhtumine sooküsimustesse paistab viimase viie aastaga jälle päris palju muutunud olevat. Läänes vägagi populaarse suunaga absoluutselt kõike ja kõiki feministlikuks nimetada pole Eestis eriti keegi kaasa läinud, mõninga enamasti ebaintelligentse erandiga, mis avaldub meie paraku primitiivses kasvufaasis meesliikumises. Soolise võrdõiguslikkuse põhimõtted saavad aga üha enam terve mõistuse ja edumeelsuse mõõdupuuks: see aga rõhutab, et kõik inimesed on täisväärtuslikud ega tohi takerduda üheplaanilisse „vähemusidentiteeti”.
Selline mentaliteet surub aga alla erinevuse kui positiivse väärtuse, sest ei mõtesta ühegi erinevuse tähendust. Teiselt poolt ongi nii kõigile mugavam, kui ei pea raskeid või haavavaid eluaspekte üha arutama, kui laiemas plaanis sellest niikuinii midagi ei muutu. Vahelduseks aitab ka vaikiv tolerants, mis laseb naistel ja meestel rahulikult hingata, vanusest, soost, rahvusest, usust, ametist sõltumata. Keegi ei taha kuulda ega rääkida ohvripositsioonist, sellest, kuidas ühel on millegipärast raskem kui teisel, riigis, kus ajalehe peauudiseks on mõne pontu kutsikad, samal ajal kui tahaks lugeda sisutihedat Lähis-Ida ülestõusude või sõjakonfliktide analüüsi.
Apoliitilisuse vastu saab astuda mitmel viisil ning märtsi esimesel nädalal korraldatigi Tallinnas ja Tartus neljandat korda feministliku kultuuri festival „LadyFest 2014”. Samal nädalal peeti ka VI Eesti naiste kongress, mille äärmiselt sisukas kava aga meediatähelepanu ei pälvinud.
„LadyFest” on end sihtgrupi mõttes laotanud laiali popkultuuri kõigi valdkondade vahel kirjandusest ja levimuusikast, filmidest ja kokandusest õmblemise ja ajalooülevaadeteni. Selle peaeesmärk on kord aastas täita õhtu vaid naisautorite loominguga, eriti soovitakse tiivustada vähem tuntud tegijaid. Algusaastatel mõjus festival juba oma kontraseksistliku ühe soo eelistamisega alarmeerivana, publikule viibutava sõnumina. Nüüd tahaksin näha, et naiste loodud kultuuri festivali ei tehtaks ainult vabatahtlikkuse alusel ehk et selle taga oleks rahastamine. Nii saaks teha koherentsema programmi, et rääkida kord aastas ühe nädala jooksul avalikult naisküsimustest tõsiselt ja targalt mööndusi tegemata.
Naiste kongress oli suunatud kõigile Eesti poliitikast huvitatud tööinimestele. Ka võrdõiguslikkuse diskussioonides on viimastel aastatel olnud kesksel positsioonil tööküsimused. Kongressil esinesid peaaegu kõik Eesti naissoost tipp-poliitikuid, kes eranditult ütlesid välja, et naiste poliitiline olukord on meil ebavõrdne ja kehv ja et selle vastu aitab enda eest väljaastumine ja et nemad poliitikutena on valmis naiste eest võitlema. Kongressil öeldi selgelt välja nõudmine, et valitsuses olgu võrdselt mehi ja naisi, ka meestelt tuleb nõuda võrdset kohtlemist ja professionaalsust.
Nagu ühiskonnas nii ka kunstis ja kultuuris viib identiteedipoliitika edasi vaid juhul, kui arvestatakse identiteedispektri võimalikult paljusid aspekte ning ollakse võimeline sedastama muutusi: looma praegusele ajale sobivamaid lahendusi, suhtumisi ja lähenemisnurki. Nancy Nakamura Ideederiiuli tegemised –  näitused, vestlusringid, filmiõhtud, tekstid ja gif’id mõjuvad äärmiselt paeluvana, sest neid korraldatakse normidega piiritletud kesklinna turvalisusest mõõdukas kauguses. Seal ei kritiseerita publikut, kes Koplist Vabaduse väljakule näitustele ei tule. Nancy Nakamura Ideederiiul on ise läinud Koplisse, vaatab ja kirjeldab seal toimuvat analüüsiva, sõbraliku, ent kriitilise pilguga. Koplis on nähtaval kõik ühiskondlikud murepunktid nagu vaesus, narkomaania, prostitutsioon, alkoholism, venelaste ja eestlaste suhted, homofoobia jne, mis on feministlikke mõtlejaid tihti huvitanud. Ent Ideederiiul pole Vaeste-Patuste alev: seal räägib inimene inimesega, ka narkomaan pole seal ainult narkomaan, vaid väärtuslik kodanik nagu iga teine. Kõik inimesed ei pea olema narkomaaniravijad, Ideederiiulis saab siililegi selgeks, et igaüks vastutab enda eest ise.
Identiteedipoliitika lõpu võib võtta kokku Brian Kuan Woodi sõnadega: „Viimasel paaril kümnendil on korduvalt öeldud, et rahval pole enam adressaati, kellele esitada oma poliitilised ootused. See pole tõsi. Me oleme üksteisele olemas. Seda, mida ei saa enam riigilt, erakonnalt, ühingult, ülemuselt, küsime teineteiselt ja anname teineteisele” (artiklis „Is it Love?”, e-flux nr 53).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming