Üllatav ja mõtlemapanev väljapanek

Arno Tamm

Raul Kelleri näitus „attahk/motattahk” Hobusepea galeriis kuni 7. IV. Pean tunnistama, et Raul Kelleri näitus „attahk/motattahk” pani mu esiti ennast tundma veidi lollina. See ei vastanud absoluutselt minu ootustele. Jaanuari keskpaigani võis Kumus helikunsti näitusel „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku” näha kunstniku efektseid mürainstallatsioone, mis olid meditatiivsed, tumedad, kuid mõjusid soojalt ja rahustavalt. Ootasin midagi samalaadset.

Hobusepea väljapaneku põhimaht on fotograafiline kehand. Galerii esimesel korrusel eksponeeritakse kolmest 3D-fotost koosnevat seeriat „attahk läbi seina kõrvalasuvasse ruumi”. Fotode abil on saab külastaja „vaadata läbi seina”. Nii avaneb 3D-prillidega ruumiline pilt Hobusepea galerii tagumisse ruumi, kõrval asuvasse A-galeriisse, kolmanda seina taga on vaade trepile ja seinale maalitud aktile. Neljandas suunas võib näha läbi galeriiakende Hobusepea tänavale ning üle tee jäävat Venemaa Föderatsiooni saatkonna hoonet. Kas „attahk” kutsub külastajat vaatama ka läbi saatkonna seina, ei ole selge, kuigi „läbi Vene riigimasina” vaatamise idee tekkis mul küll.
Keldrikorrusel jätkatakse sama printsiibiga, aga seal tuuakse vaataja ette industriaalse ja loodusliku maailma ühenduskoht – garaažide rida, mille ees seisab mootorratas. Seintel on taas fototrükid. Esimene seeria kujutab garaažide rida mitmes päevavalguse astmes. Teise on lisatud ka inimene: garaažikatusel mängivad tüdrukud annavad paigale soojuse ja sõbralikkuse mõõtme. Kolmandas seeria on 16millimeetrisele lindile salvestatud ning galeriiseinale projitseeritud sünkroniseerimata heliribaga videopilt. Filmilindile salvestatud pilt on juba puhtesteetiliselt You Tube’ile nauditav vaheldus. Helikujunduses on kasutatud madalsagedus-ostsillaatoritega ühtlaselt „kiikuvat” müra-heli, millele lisanduvad aeg-ajalt rokilik trummirütm ning ingellikud elektri­oreli ilmumised. Pealtnäha monotoonne videopilt mõjub siiski dünaamilise ja värvikana. Hobusepea alumise korruse „motattahk” tekitab veidral kombel nostalgia ja äratundmistunde, kuigi garaaž, mootorratas, ning piltidel lustivad lapsed on mulle täiesti võõrad. Trepist üles, „vaatlevate seinte” juurde tagasi tulles tabasin end mõttelt, et „motattahu” peategelane oli elus mootorratas, kes silmitseb garaaži juures oma peremeest oodates ümbrust.
Klassikalisel kujul helikunsti puudumine pani mind loobuma eelarvamustest, millega autori loomingule lähenesin, ning otsima uusi viise töö tõlgendamiseks. Usun, et kui kunstnik suudab ületada oma harjumuste pagasi, olgu selleks siis materjal ja tehnika või teema, sunnib ta seda tegema ka oma kunsti vastuvõtja. Uue väärtuse loomiseks tuleb väljuda mugavustsoonist, olla valmis ka ebaõnnestumisteks ning raskusteks. Ma ei tea, kui uuenduslik või „ebamugav” oli autorile see näitus, kuid võin kindlalt väita, et vähemalt ühele külastajale andis see mõtlemisainet, hulga lahtisi otsi. Tänu selle eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming