Vaatemänguline graafika

Indrek Grigor

Autorite valik näib lähtuvat kuraatori usaldusest autori vastu, mitte püstitatud teemast. IV Tartu graafikafestival „Kohustuslik riiklik optimism” Tartu Kunstimajas, Tampere majas, Promenaadi, Arhiivi ning Tartu loovmajanduskeskuse Spargli kohvikus kuni 6. IV, kuraator Al Paldrok.

Kahel viimasel Tartu graafikafestivalil (2012. aastal ja praegu) on olnud selgelt tunda Al Paldroki kuraatoritöö, mis kordab vormilisel tasandil Pärnu „In graafika” festivalidelt tuttavat lähenemist. Institutsionaalsete pindade kõrval – seekord Tartu Kunstimaja kolm galeriid ja Tampere maja – hõlmavad näitused ka juhuslikumaid pindu nagu loomemajanduskeskuse kohvik Spargel ning Promenaadi ja Arhiivi kohvik. Näituse autorkonnas on olulisel kohal taaskord USA autorid, ei puudu ka Aasia kunstnikud ja Eesti klassikud. Kõike seda saatis avamisralli, mida seekord elustasid tegevuskunstifestivali „Diverse Universe’i” ehk „Mitmepalgelise universumi” ava-performance’id. Silma torkab, et koostööpartnerite seas ei ole rühmitusi, ainus erand on litograafiakeskus, kelle näitus on Promenaadi kohvikus. See muudab kogu festivali veelgi selgemalt kuraatoriprojektiks, vähendades paraku küll sünergilist sündmusväärtust, mis on iseloomustanud „In graafikat”. Kuid võib loota, et see asjaolu koondab kokkuvõttes suurema tähelepanu näitustele.
Paldroki Eesti kunstimaastikul võrdlemisi erandlikku kuraatorikäekirja iseloomustab institutsionaalse peavoolu mõttes marginaalsete autorite kasutamine, kuigi ta toetub näilisele opositsioonilisusele vaatamata institutsionaalsetele väärtushinnangutele.
IV Tartu graafikafestivalile on koondatud tugevate, ent siinsele publikule tundmatute autorite teosed, nende kõrval on väljas ka eesti kunstiklassika valik. Vastuoksus seisneb ennekõike asjaolus, kui võrrelda Tartu graafikafestivali Tallinna triennaaliga – paralleel, mis paratamatult tekib –, et mõlemad üritavad, kooskõlas kehtivate väärtushinnangutega, esindada rahvusvahelist haaret. Selles ei ole iseenesest midagi halba, ent ajastul, kui maailm on „hiireklõpsu kaugusel, tekib põhjendatud küsimus: millisest krestomaatiast peaks juhinduma ning mis tagab selle väärtuse? Kui graafikatriennaalil on keskendutud institutsionaalselt heaks kiidetud autoritele ja esitatud ennekõike heamaitselist kontseptualismi, mis valitseb kunstiilma juba mõnda aega, siis Paldrok on autorite valikul lähtunud oma maitse-eelistusest. Seda iseloomustab poliitilise groteski ja koomiksiliku lähenemise lembus ning graafikale paratamatult omane plakatlikkus.
Näitusele tähelepanu tagamiseks on vaja tõmbenumbrit: Tartu graafikafestivalil on selleks eesti graafika klassikud, keda esitletakse kui elavaid müüte, vaieldamatuid suurusi. Paldrok alustas Raul Meele, Leonhard Lapini, Jaan Klõšeiko ja Tõnis Laanemaaga koostööd juba „In graafika” ajal, jätkab seda raugematu innuga ja sisuliselt muutumatul kujul, varjamata sealjuures eesmärki lõigata vanameistrite tuntusest sümboolset kasu. Seda võrdlemisi siiras tähenduses: ta püüab kujundada neile populaarkultuurile tunnuslikku kultusimago. Taas Paldroki üldisematele kuraatorivõtetele viidates meenutan, et kahe eelmise universumifestivali tähtkülalisteks olid beat-generatsioonist põlvnevad poeedid Ron Whitehead (2012) ja John Giorno (2013).
Klassikute roll on Eesti kunsti avangardina kunstiajalukku kirjutatuna museaalse näituse raamest väljaspool nullilähedane. Kunstiväli oleks justkui 1990ndatel igasuguse kontakti eelneva kunstilooga katkestanud ning tänini püsib vääramatu väärtusena usk oma põlvkonda ja umbusaldus isade vastu. 2012. aasta „Art ist kuku nu uti” näituse „Eesti kaasaegse kunsti klassika” abil sedastati, et praeguse kunstiolukorra seisukohalt olulist kunstiajalugu on meil kahekümne aasta jagu. Seegi mõjus sümptomaatilise ajalooeitusena. Meistrite toomine kureeritud galeriinäituse konteksti on selles valguses enam kui tervitatav.
Paldroki suhe graafikasse näib olevat kantud kiindumusest meediumisse. Nii ei käsitle ta festivali raames graafikat kui omaette probleemi. Samuti ei positsioneerita Paldroki kureeritud „Diverse Universe’i” festivalil ( rahvusvahelise turnee avapauk langes sel aastal kokku IV Tartu graafikafestivali avamisega) sündmusena, mis kehastab „viimast sõna” või veel vähem revolutsiooni performance’i-kunstis. Selle asemel näib Paldrok võrdlemisi ausalt käsitlevat kunsti ja kunstnikku kui maailmaparandamise kanalit. Sellisest seisukohast kumab taas usku kunstnikusse kui isiksusse.
2012. aasta festivali pressitekstis võib lugeda: „Graafikanäituste formaat on nihkunud suurtelt priskelt sponsoreeritud uhketes muuseumides peetavatelt akadeemilistelt paraadnäitustelt tagasi kunstnike isikliku initsiatiivi ja aktivismi radadele.” 2012. ja ka 2014. aasta näitust iseloomustab sõjakas pöördumine abstraktse kodaniku, mitte professionaalse kunstivälja poole: „Igal kodanikul ja ka mittekodanikul on kohustus olla katkematult optimistlik ja anda seega oma panus täiesti erilise, ainult valitute ettekujutusi oleva riigi eksisteerimisse.” Kunsti toimemehhanism kultuuris ei näi sealjuures märkimisväärselt erinevat näiteks spordi omast. Et valdkonnal oleks mõju, peab see olema nähtav; et olla nähtav, tuleb olla vaatemänguline (Al Paldroki intervjuu ERRi saatele  „Kunstiministeerium”, 26. I 2012). Kuid aastast aastasse korduva retoorikana muutub viljeldav sõjakas sotsiaalpoliitiline opositsioon paratamatult kohati veelgi trafaretsemaks ja formaalsemaks kui võimumängude dünaamikast sõltuva institutsionaalse kunstivälja väärtusskeem.
Eelöelduga  ei taha ma heita Paldrokile ette sisutühja programmilist opositsioonilisust – vastupidi. Tema panust Eesti kunstiväljal ringleva autorkonna laiendamisse tuleb hinnata. Kaasaegse kunsti mõiste ümber keerlevas diskussioonis viidatakse ikka ja jälle selle mõiste totaliseerivale taotlusele, ent piiratud haardele kogu praegusel ajal viljeldava kunsti kontekstis. IV Tartu graafikafestival lubab küll väga väikest, ent siiski mainimisväärset sissevaadet sellesse, mis jääb institutsionaalse kaasaegse kunsti mõiste haardest välja. 
Nagu öeldud, iseloomustab IV Tartu graafikafestivali näitust vaatemängulisus. Kunstimaja suures saalis valitseb USA päritolu autorite professionaalne käekiri, karikatuurile omased lihtsad selged kujundid ning sedakaudu avatus publikule. Teiselt poolt pööravad Eesti autorite, ennekõike Peeter Alliku ja Anonymos Bohi tööd need lihtsad kujundid võrdlemisi šokeerivaks räiguseks. Urmas Viigi rahulik esteetika ning hiinlase Aiguo Liu poliitilised, ent ennekõike esteetilised pannood mõjuvad oma tsentraalse asetuse tõttu Tartu Kunstimaja suures saalis kujundlikult hästi, kuid ei haaku üldise sõjaka eufooriaga. Siin joonistub välja Paldroki kuraatoripositsiooni paratamatu probleem. Näituse autorite valik näib lähtuvat ennekõike kuraatori isiklikul kontaktil põhinevast usaldusest autorite vastu, mitte püstitatud teemast ega isegi mitte tingimata autori maitse-eelistustest. Näituse tinglik turundus on aga üles ehitatud võrdlemisi üheplaaniliselt ärplevale iroonilisele poliitilisele positsioonile, mille puhul jääbki lõpuni ebaselgeks, kas see on näituse koondsõnum, kuraatori kui programmijuhi seisukohavõtt ühiskondliku olukorra suhtes, millega näitus suhestub vaid kaude, toimides samaaegselt ja samas kontekstis, või lihtsalt loosung. Tõenäoliselt peavad mingil määral paika kõik kolm oletust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming