Enne São Paulot tasub käia ARCO-l

Maria-Kristiina Soomre

Praegustest valikutest sõltub, kus oleme kahekümne aasta pärast. Madridis tänavu veebruaris 33. korda korraldatud rahvusvahelisel kunstimessil ARCO on Eesti nüüdiskunsti ajaloos sümboolne, kuigi esmapilgul pigem episoodiline tähendus.

Rahvusvahelise kunstituru eliit reisib tänapäeval messilt messile: Londonist Torinosse, sealt İstanbuli kaudu Miamisse ja New Yorki. Lennujaamade ja messikeskuste anonüümse arhitektuuri ning VIP-vastuvõttude ja ostutehinguid tähistavate õhtusöökide glamuuri paratamatus rutiinis kipub ununema, et mitte alati ei ole kunstiturg olnud nii rahvusvaheline, nii globaalne. Esimesed kunstimessid sündisid 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses, kui lääneriikides tekkis järjest suurem surve turumõjude nähtavakstegemisele ja müügitegevuse selgele välistamisele avalike näituseinstitutsioonide – nagu suured biennaalid – programmist. Kunstiturg muutus rahvusvaheliseks, galeriid tegutsesid mitmel kontinendil korraga, kollektsionääride ring kasvas plahvatuslikult  nagu ka kunsti mullistuvad hinnad. Pikka aega valitseti kunsti maailmaturgu peamiselt Kölnist ja Baselist, 1982. aastal asutati Kesk-Euroopa messide eeskujul ja galerist Juana de Aizpuru eestvõtmisel Madridis ARCO – diktatuuri küüsist pääsenud Hispaania kultuuripoliitiline projekt riigi kunstielu rahvusvahelistamiseks ja hispaaniakeelse maailma hõlmamiseks.
ARCO oli veel kümme aastat tagasi üks maailma mainekamaid ja mõjuvõimsamaid kunstimesse ning on tänaseni oluline mõjutaja Lõuna-Ameerika-suunalises suhtluses, eelkõige sealsete kunstnike ja galeriide, aga ka kollektsionääride väravana Euroopasse. Praeguseks on ARCO messi Lõuna-Ameerika rindel – vähemalt tippgaleriide osaluse, meediatähelepanu ja kõrvalprogrammi mastaapsuse poolest – troonilt tõuganud 2002. aastast korraldatav „Art Basel Miami Beach”, külastajate arvu osas annab hispaanlaste suursündmus aga ka täna enamikule konkurentidele silmad ette (rekordaastatel küündis ARCO külastatavus ühe nädalavahetuse jooksul üle 200 000, tänavu käis messil kokku umbes 100 000 inimest). 2014. aastal osales ARCO-l 219 galeriid 23 riigist, nende äri eduks investeerisid messi korraldajad koguni veerand nelja miljoni euro suurusest üldeelarvest kollektsionääride, kuraatorite ja institutsionaalsete otsustajate kohalelennutamisse. Messi avapäevadel olid kohal näiteks suurem osa lähiaja suurnäituste peakuraatoritest, samuti olulisemate muuseumide esindajad.
Eesti kunstiprofessionaalidele on ARCO messil teatud legendaarne oreool: just siin tehti 1990ndate alguses meie esimesed sammud rahvusvahelise kunstituru suunas, kui äsja asutatud Vaala galerii esitles koostöös Soome kolleegidega Eesti kunstnike loomingut. Messi on ka hilisematel aastatel külalisena väisatud (näiteks Vaala noore kunstniku preemia laureaadid Tõnis Saadoja ja Alice Kask 2005. aastal) ja sellest muljetatud. Tänavu osales messil üle aastate taas üks eesti kunstnik: Dénes Farkasi töid vahendas ARCO-l Budapesti galerii Ani Molnár messi uute galeriide sektsioonis „Avamine” („Opening”). Farkasi installatsioon leidis tee ühte Colombia erakogusse, kontakte sõlmiti ka mitme teise potentsiaalse huvilisega. Paarikümne aasta perspektiivis pole see just epohhi loov läbimurre, kinnitab aga veendumust, et pühendunud ja süsteemse eeltöö korral on ka Eesti kunsti jaoks täna veel tundmatutel „uutel turgudel” potentsiaali ja huvitatud publikut, tuleb vaid paokil uksest julgelt sisse astuda.

Peakülaline Soome
Argliku uksepaotamise asemel näitasid tänavusel ARCO-l tõelist pauguga sisenemise klassi põhjanaabrid, kureerides peakülalisena programmi „FookusSoome” („FocusFinland”), mille raames jätkub Madridis üritusi ka väljaspool messi kogu kevade jooksul. Tegemist on senistest kõige mahukama fookusmaa programmiga, mille koostamisse panustas Soome riik kuuekohalise summa kunstiekspordi organisatsiooni Frame, Soome instituudi ja suursaatkonna vahendeid. Messile ja tähelepanuväärsemaid Madridi kunstiinstitutsioone hõlmavale näituseprogrammile lisaks sisaldab minifestival näiteks filmiprogrammi ja Aki Kaurismäki töötuba Reina Sofia nüüdiskunsti muuseumis. Fookusmaa programmi avas Sotši jäähokimatšile kiirustav Soome kultuuriminister Paavo Arhinmäki, kes oli samal päeval pidanud Frame’i agentuurile edasi andma karmi 23%-se eelarvekärpe teate. Fookusprogrammi tegijate ees tuleb siinkohal müts maha võtta: sisepoliitikal nad oma ürituse õnnestumist häirida ei lasknud, täites ilmselt kuhjaga messi korraldajate kõik ootused selle ARCO kontekstis enam kui eksootilise valiku suhtes (varem on peakülalise tähelepanu ja au saanud pigem aktiivsemalt ARCO-l osalevad BRIC-riigid nagu Venemaa, Brasiilia ja India, aga ka Türgi ja Holland, 2015. aastal on peakülaliseks Colombia). Soome galeriidest on ARCO järjepidevam osaleja vaid üks nende staažikamaid tänaseni aktiivselt tegutsevaid kunstivahendajaid – Fors­blomi galerii. 
Kiasma kuraatori Leevi Haapala valitud 13 Soome galeriid panid fookusprogrammi raames välja küllaltki tasakaalustatud sooloprojektide valiku biennaalikunstnik Antti Laitinenist ja Soome fotokunsti maailmanimest Elina Brotherusest Helsingi koolkonna uute tulijate ja grafitiklassikuteni. Üldmulje oli oodatult karge, põhjamaine, paari silmapaistva erandiga ehk liigagi vaoshoitud, kui rääkida näiteks galeriide müügitehnikast. Vaid paaris messiboksis oli pidevalt kohal rohkem kui üks galerist, kes tutvustas mitmes kohalikus keeles aktiivselt ja asjatundlikult pakutavat. Jäi kohati mulje, et soomlased võtsid peakülalise rolli pigem mainekujundusliku näituseprojekti kui ärilise ettevõtmisena. Ilmselt just seetõttu – ja soomlaste pigem vähese tuntuse pärast hispaaniakeelses kunstiruumis – jäid ekspertide hinnangul fookusmaa galeriide müügid alla sümboolse 10 000 euro hinnapiiri. Kunstituru vaatlejate hinnangul jäi enamik müügimahust seekordsel ARCO-l
20 000 – 60 000 euro ehk kesktaseme hinnaklassis, aktiveerumise märke näitas ka odavam, kuni paari tuhande euroste keskklassi impulssostude kategooria, mis enamikule galeriidest – ka kunstiturul teevad suurimad tehingud ikka vaid kujuteldava 1% sekka kuuluvad megagaleriid – on kaua oodatud märgiks ka Lõuna-Euroopa kunstituru vaiksest majanduskriisist väljumisest.
ARCO avapäeval messimelus aklimatiseerudes tabasin end mõttelt, et kuigi soomlasi on rohkem ja nad on meist palju rikkamad, ei olene kunstiturul läbilöömine enam ainult „kõvadest” argumentidest: oleme oma arengus teinud viimastel aastatel jõudsa hüppe, mis lubab seada juba palju ambitsioonikamaid sihte. 2014. aastal möödub kakskümmend aastat Eesti kaasaegse kunsti ühest märgilisemast läbimurdest globaalsesse kunstimaailma: Jaan Toomik markeeris peegelkuubi rännakut dokumenteeriva videoga „Teekond São Paulosse” diagonaalsirge Tartust üle Praha otse Brasiiliasse. See teekond ei ole aastatega oma aktuaalsust kaotanud, vastupidi. ARCO messi ühed huvitavamad väljapanekud pärinesid seekord just São Paulo galeriidelt, sealne kaasaegse kunsti elu on ka väljaspool legendaarset kunstibiennaali üha intensiivsem, galeriide ja kunstikogujate ring lai, rahvusvahelised suhted tihedad. Globaalses kunstimaailmas ei ole ükski vahemaa liiga pikk, ükski teekond liiga keeruline – miks mitte võtta end kokku ja seada eesmärgiks järjekordne Eesti kaasaegse kunsti invasioon Lõuna-Ameerikasse? Madridi ARCO on selleks korraks minevik. kuigi Soome fookusprogramm veel kestab, on kunstiprofessionaalid ammu kohvrid pakkinud, ees ootavad Maastricht, Dubai, São Paulo, Köln, Brüssel, New York, Hongkong, Basel, Madrid, Rio de Janeiro ja London. Kõigil, kes kunstiturul kaasa tahavad mängida, on viimane aeg oma reisiplaanid üle vaadata. Me teame, kus me olime kakskümmend aastat tagasi. See, kus me oleme kahekümne aasta pärast, sõltub praegustest valikutest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming