Üks Burmanitest

Mai Levin

Täna täitub 100 aastat akvarellisti ja arhitekti Karl Burman noorema sünnist.

Alljärgnevaid ridu kirjutades seisab mul silme ees Karl Burman noorema maalitud kullerkupusülem ühel 1980. aastate näitusel Tallinna Kunstisalongis. Vist adusin alles siis õieti, et ta on meie 1950.–1960. aastate tippakvarellistide Lydia Mei, Aleksander Pilari ja Enno Lehise tasemel. Tegelikult oligi ta koos nendega esinenud (näiteks 1963. aastal Riias, Liepājas ja Jelgavas). Burmani professionaalsus, akvarelli eripära tunnetamine, valgustundlikkus, suurejooneline vaba pintslikäsitlus ning värvi puhtus ja läbipaistvus mõjusid sümpaatselt. Tal puudusid maitselibastused, ent, paraku, ka see, mis teinekord ajendab neid andestama: isiksuse jõud ja sugestiivsus, millega oli õnnistatud nii tema onu Paul Burmanit kui ka isa Karl Burman vanemat. Nii langeb suurte eelkäijate vari sageli dünastiate järeltulijate peale. Sõna „juunior” kätkeb endas  teenimatult deminutiivset tähendust.
Isa autoriteet määras tema erialavaliku. Pärast prantsuse lütseumi lõpetamist õppis ta aastatel 1934–1939 arhitektuuri tehnikaülikoolis Tartus, seejärel Tallinna tehnikainstituudis, pärast õpinguid töötas aga Volta arhitektuuriosakonnas ning isa arhitektibüroos abina. Ta esines esmakordselt rakenduskunsti ühingu (RaKÜ) III näitusel 1936. aastal sisekujunduseskiisidega. Akvarelli suurepäraselt vallanud Paul ja Karl Burman vanema eeskujul ning seltsis oli ta aga veel enne lütseumi hakanud maalima ning esines juba sõjaeelsetel näitustel selles tehnikas. Mõned tollased tööd on jõudnud muuseumidesse (näiteks A. H. Tammsaare sünnikodule pühendatud akvarellid), suurem osa hävines Burmanite kodu põlengus Kadriorus 1941. aastal. Sõda sekkus teisitigi Burman noorema saatusesse. 1941. aastal ta mobiliseeriti  ning esimeseks peatuspaigaks sai Krasnouralsk, kus ta töötas tehase ehitusel arhitekti abina ning kohaliku teatri dekoraatorina. Üks klubiinterjöör neist päevist on vilksatanud kunstiturul. 1942. aastal viidi ta üle Kamõšlovi, kus moodustati eesti rahvuskorpus. 1943. aastal liitus ta Jaroslavli kunstiansamblitega ning oli üks Eesti kunstnike liidu asutajaliikmeid. Jüriöö 600. aastapäevale pühendatud näitusest osavõtmise eest sai ta teiste Jaroslavli kunstnike seas 1947. aastal Nõukogude Eesti preemia. Oluline oli aastane täiendusõpe Moskva Surikovi-nimelises kunstiinstituudis. Sõjajärgsetel aastatel võttis ta osa arhitektuuri- (Võidu väljaku ja Võidu monumendi kujundamine, kus sai III koha) ja eramuprojekti-võistlustest (osteti tema projekt „Kodutare”). Põhiliselt tegutses ta siiski akvarellistina.
Hiljuti olid Hausi galerii oksjonil tema taluõue motiiv (1945), samuti Karl Burman vanema samalaadne töö samast aastast, ainult formaat on teine. Üldiselt on enamik teadaolevaid Karl Burman noorema töid pärit 1950. ja 1960. aastatest. Burman noorem on maalinud akte, lilli, lüürilisi maastikke, tundeelevaid varakevadisi motiive, kompositsioone, ka kõigi kolme Burmani lemmikuid – hobuseid. Tema meelisžanr on olnud veduut: eeskätt vana Tallinna vaated, eriti Raekoja platsile, kirikuile, Börsi käigule, mida ta on korduvalt ja virtuooslikult jäädvustanud kohapeal. Ta on maalinud ka sadamat ja uusehitusi: rekonstrueeritavat Narva maanteed, Kirjanike Maja ehitustandrit. Seda mitte raha, kolmelapselise pere ülalpidamise vajaduse pärast, vaid huvist muutuva linnakeskkonna vastu. Burmani on kiskunud suure vormi ja panoraamse formaadi poole. Tema veduutides on aimatav arhitekti silm: tähtsad on ehitiste mahud, vahekorrad, arhitektuuriline miljöö tervikuna. Selles mõttes on teatavasse naivismi kaldunud Karl Burman vanem vabam oma elukutse diktaadist (või mõjutas tema puhul maalijasoon arhitektuurilist nägemust?). Aga see on üks erinevusi, mis nad huvitavaks teebki, paneb ühtlasi mõtlema maalilise veduudi spetsiifikale näiteks fotoga võrreldes.
Nagu kunsti puhul ikka, on seda spetsiifikat raske sõnastada. Natuurilähedases laadis teoste, eriti portreede ja konkreetsest motiivist lähtuvate maastike kohta on sageli öeldud-arvatud, et need täitsid omal ajal fotograafilise reprodutseerimise funktsiooni. See on ainult osaliselt õige. Nende kunstilisus sõltub ühe või teise tehnika valdamisest ja individuaalsest käsitlemisest, mille kaudu väljendub nii kunstniku individuaalne suhe kujutatavaga kui ka ajastule üldomane tunnetus. Pelga reprodutseerimisega ei piirdu ju ka kunstiline foto: mitmesuguse tehnoloogia samastamine või vastandamine ignoreerib kunsti polüfunktsionaalsust mis tahes ajastul ja vormi dialektilist muutumist sisuks.
Karl Burman noorem suri 15. oktoobril 2001. aastal. Tema töid on üsna palju Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis ja Tallinna Linnamuuseumis, kuid tema kohta on vähe kirjutatud: 1970. aastal andis kirjastus Kunst küll välja tema teoste reproduktsioonide mapi Paul Burmani monograafia autori Aino Kartna eessõnaga. Tema noorem tütar Kristi Burman (surnud 2008) üllitas Rootsis Umeå ülikoolis 2002. aastal oma doktoritöö Paul Burmanist alapealkirjaga „Elav ja olemuslik ruum ” („Living and Existential Space”). See pealkiri oleks sobinud ka Karl Burman noorema käsitelule. Arhitektuurimuuseumis on praegu vaadata näitus „Arhitekt pliiatsi ja pintsliga”, Eesti arhitektide käsitsi tehtud arhitektuurijoonised.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming