Raamatute olümpia

Kadri Veermäe

Tallinna XVI graafikatriennaal on ood tegelikule ja ainelisele.

Tallinna XVI graafikatriennaal „Kirjaoskus – kirjaoskamatus” kuni 1. VI, kuraator Maria Kjær Themsen. Näituse on kujundanud 3+1 arhitektid ja graafiline disainer Louise Hold Sidenius. XVI triennaali laureaadid: Grand prix’ sai Viktorija Rybakova (Leedu) ning kolm järgmist võrdset auhinda pälvisid Kiwa, Officin / Louise Hold Sidenius (Taani) ja Cia Rinne (Rootsi-Soome-Saksamaa), diplomi Raul Meel, Daria Melnikova (Läti) ja Arnas Anskaitis (Leedu) ning EKMi laureaat on Jirí Thýn (Tšehhi).

Tallinna XVI graafikatriennaali Kumus avatud põhinäituse keskmes on kirjaoskus, mida pole defineeritud ainult klassika­liselt kitsalt lugemis- ja kirjutamisoskusena. Pigem on fookuses see, kuidas erinevatel väljadel edukalt navigeerida. Kuigi näituse põhirõhk on graafikal selle kõige traditsioonilisemates vormides, on triennaali pressiteksti autor võitlusvälja laiendanud, tuues mängu matemaatilise, loodusteaduste ja muidugi digitaalse kirjaoskuse. Paljuski võib seda nimetada pigem asjatund­likkuseks, kuid kirjaoskus tähistab siin võimet õppida, mõista ja õiget valest eraldada.
Graafikatriennaali kuraator Maria Kjær Themsen kirjutab näituse kataloogis, et XXI sajandil seostub kirjaoskus väga tugevalt internetiga, tähendades lühidalt oskust lõputu informatsioonilaviini alla mitte mattuda. Nagu Themsen on välja toonud, ei piisa siiski vaid vajaliku ülesleidmisest, sest „oskame nüüd kõik samast allikast kopeerida/kleepida, ent keegi ei vaevu üle kontrollima, kust see teave tegelikult pärineb”. Siiski pole probleem ainult kasutajas, vaid ka sisus. Näiteks lubas internetigigant Google sel kuul, et ELi trahvist pääsemiseks tulevad otsingusüsteemis muutused ning nende konkurendid peaksid senisest sagedamini pildile jõudma.

Raamatu de- ja rekonstruktsioon
Digitaalne kirjaoskus ja -oskamatus jääb aga Kumu näitusel tegelikult perifeerseks, paljud osalevad kunstnikud traditsioonilisest raamatust palju kaugemale ei jõuagi. Nii on välja pandud hulk kunstnikuraamatuid, tekstide de- ja rekonstrueerimiskatseid, raamatulammutust ja palju muud, mida trükisõnaga ette võtta saab. Millegipärast on ka paljud kunstnikuraamatud eelkõige vaid väikeste modifikatsioonidega raamatud, kus tihti mängitakse sisu, aga harva vormiga. Siiski on sel hulk huvitavaid erandeid ja neist üks silmapaistvamaid on leedu kunstnik Viktorija Rybakova. Tema „oO” on minikujul  Veneetsia 55. biennaali Leedu paviljon. Raamat avaneb kui ebastandardne lilleõis, kus erikujulised lehed tulevad välja üksteise seest, kõrvalt ja vahelt. Miski pole eelnevaga sama ning isegi videost vaadatuna saab sellest vaat et taktiilse naudingu. Ka jätab Rybakova vaataja täiesti passiivsesse rolli, tema ihad pole määratud täituma, sest kellegi teise käed lehitsevad kellegi teise tempos „oO-d”. Rybakova teises graafikatriennaali teoses „Ühine teadmine” esitletakse aga üht haruldast juhtumit, mille puhul raamatusse tehtud ääremärkused ja allajoonimine ei mõju erinevalt raamatukogu raamatutest häirivalt, vaid huvitavalt.
Teise silmapaistva kunstnikuraamatu on triennaalile saatnud poola kunstnik Sofia Rogula. „Leksikoni” aluseks on ajuvähki haigestunud inimese dikteeritud tekst. Kunstnik dešifreerib tavapärasest mõtlemisloogikast kaugele triivinud lugu ehk sama ebatraditsiooniliste võtetega, analüüsides tekstiploki üksikuid fragmente üha uuesti. Kuidas üldse analüüsida teksti, mille tekkemehhanismist pole mingit aimu? Ehk toimib teadliku valiku ja lisavõõrandustasandina „Leksikoni” puhul veel asjaolu, et raamat ongi ainult poola keeles – tõlge puudub nii otseselt kui kaudselt.
Kiwa „Mitte-eksisteerivate raamatute antoloogia” liigub veidi samadel radadel, mida kuulsatest kirjanikest on käinud Jorge Luis Borges oma „Fiktsioonides”, kuid ka näiteks Richard Brautigan on oma veidra teose „Abort” tegevuse paigutanud raamatukokku, kus riiulid on täis teoseid, mida kuskil mujal pole olemas. Kiwa koostatud antoloogiat tasub lugeda aga ainuüksi neil, kes mõistavad eesti keelt eelkõige ortograafiareeglite kaudu.
Kataloogi teatel huvitab keel ka leedu kunstnikku Arnas Anskaitist, kes üritab naljakal kohmakal moel visualiseerida iseenesest paeluvat ideed keele- ja geopoliitiliste kaartide ühendamise kohta. Paraku arvab Anskaitis, et parim lähenemine on teha puust ja punaseks: ta on piirdunud sõnaraamatute kohaletoomisega. Ta on paigutanud need küll ruumiliselt, kuid füüsiliselt pole ta nende kallale siiski minna tihanud. Oma nime on ingveri, redise, küüslaugu ja kapsakrõpsude foto kaudu esitada üritanud teine leedukas Jurgis Paškevičius. Millegipärast meenub mõlema noore kunstniku puhul Eestis igal kevadel ja PISA testide tulemuste avalikustamisel vallanduv rahulolematus, et funktsionaalne lugemisoskus on iga edasise aastakäiguga üha kiduram.
Läti kunstnik Leonards Laganovskise seeria „Grete ja Hans: enne ja pärast” on Kumus kahjuks väljas vaid ühe tööga, kuid triennaal kannab siiski ka hariduslikku funktsiooni ja sõna „pornograafia” kõlab „haridusega” ühes lauses koos juba kahtlaselt „pedofiilia”-maigulisena. Laganovskise meetodiks on üks primitiivsemaid vastandusi: süütu ja rikutud. Lasteraamatuillustratsiooni taustalt kumavad ähmased seksuaalstseenid, mõned räigemad, mõned mahedamad. Kui udusel taustal on ainult ebaselge peenise kujutis, kas tõesti muudab selle automaatselt pornograafiaks vaid esiplaani selge joonis lastest ning oravast? Vastata võib kaheti, kuid häirivana mõjuvad Laganovskise sulamid kindlasti paljudele.
Tähenduste uurimisel on norra kunstnik Toril Johannessen sukeldunud teadusajakirjadesse. Küll otsib ta sealt selliste sõnade nagu „juhus”, „usk” ja „saatus” esinemissagedust. Humoorikad diagrammid on publikusõbralikult haaratavad, kuid ehk osalt üheplaanilised. Sõnaotsinguga on ametis ka Andres Tali, kes uurib „Jumalikus skeemis” raamatute raamatus ehk piiblis „jumala” esinemissagedust. Tulemuseks on visuaalselt lummav muster, kus kerkib ebakorrapäraselt esile paksemas tekstis „jumal”.
Britta Benno pakub teistsugust maailmamudelit. Tema animatsioon tootmise, tarbimise ja kapitali igiliikurlikkusest üritab selgitada süsteemide toimimist, kusjuures vaimukalt – katse nurjumises ollakse juba ette kindel. Selgitustööd teeb ka Oliver Laas, kes on väsitava põhjalikkusega skematiseerinud utopistliku mõtlemise genealoogia.
Graafikatriennaali kõige tagumises nurgakeses on taani kunstniku Ferdinand Ahm Kragi meditatiivne video, kus pöörlevad taldrikud, planeedid ja euromündid. Kuigi see kõlab suhteliselt igavalt, on „Külmad taldrikud” hüpnootiliselt paeluv teos, pakkudes saale täitva tekstimassiivi kõrvale midagi teistsugust.

Objekt ausse
Ühed näituse teema- ja ajakohasemad tööd pärinevad Katja Novitskovalt: ta on veidral põhjusel üks väheseid, kes on valinud kunstnikuraamatu esituseks digitaalvormi. Tegelikult on kergelt mõistetav ka reaalse objekti valinud kunstnike motiiv, sest interneti efemeersus on vastureaktsioonina kaasa toonud materiaalsuse kui omaette väärtuse. Nii näiteks tunduvad e-raamatud paratamatult olemuslikult väheväärtuslikumad – need on ka igas mõttes lihtsalt vähem olemas.  Kui Novitskova puhul mahuvad suured ideed minimaalsesse vormi, siis saksa kunstnik Alexandra Leykauf pöörab asjad vastupidi. Hiiglaslikul puittahvlil on mustvalge raamatulehekülje suurendus, kus võib näha üliõpilast raamatukogu riiulite vahel külili end vabalt tundmas. Teose pealkiri „Raamatute vahel sundimatult seisev tudeng” („A Student at Ease Amongst the Books”) on võetud samast raamatukogu-arhitektuuri lahkavast raamatust. Üsna veidralt lõbustavat kooslust kunstniku enda selgitus aga kuidagi ei õilista, sest Leykauf toob välja, et teda paelus teose tegemisel see, et raamatust leitud foto kordab tema enda käitumist raamatukogus. 
Eesti kunstniku Johan Elmi töö rullub aga just selgituse tõttu lahti. Seitse tagurpidi pööratud fotot, tükid välja lõigatud ja kaks ruutu pakuvad surnud isast umbes sama katkendliku pildi, kui on autoril endal. Seda kirjaoskust pole kuidagi võimalik enam ka tagantjärele ära õppida, sest tähed on lõplikult haihtunud.
Üldiselt on Kumu näitus justkui ood reaalsele, olemasolevale, ainelisele. Lugemist jagub tundideks, kuid meelde tuleb ka jätta, et autorinimi kunstnikuraamatul ei tähenda iseenesest kvaliteedipitserit. Kõigele lisaks saab näha ka Raul Meele seni avaldamata seeriat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming