Kas range või hooliv graafika?

Vappu Thurlow

Kahest rahvusvahelisest graafikanäitusest. Näitus „Password: printmaking” ehk „Parool: graafika” Tallinna Kunstihoones kuni 16. III, kuraatorid Sofie Dederen, Daina Glavočić, Javier Martín-Jiménez, Marta Anna Raczek-Karcz, Jaanus Samma ja Božidar Zrinski. Väljapanek „Print resonance” ehk „Graafika resonants” Eesti kunstiakadeemias kuni 28. II, kuraator Ingrid Ledent.

Tallinnas on üheaegselt graafikatriennaali peanäitusega veel kaks rahvusvahelist graafikaväljapanekut. Rändnäituse „Parool: graafika” Eesti kuraator on Jaanus Samma. Ljubljana rahvusvahelise graafikakeskuse alustatud rändnäitus on kokku pandud kuue maa kunstnike töödest ja selle eesmärk on vaadata graafika muutunud positsiooni tänase maailma avardunud kunstipildis. Iga maa kuraator on täiendanud ühisteemat mõne aspektiga, Eesti mõistetavalt nii, et saaks astuda ühte jalga graafikatriennaali teemaga „Kirjaoskus – kirjaoskamatus”. Sellest lähtuvalt on Jaanus Samma esitanud küsimuse: kuidas me loeme … kas teksti, visuaalset kujundit või mõlema kombinatsiooni – koomiksit. Viimastest on olnud juba paar aastat huvitatud Siiri Taimla ja Tanel Rannala, kelle ülesjoonistatud ja -kirjutatud konverentsimärkmed näivad lobedalt suhestuvat meie ajastu politiseeruva vaimuga. Meelde jäi üks üleskirjutatud märkus, mis ei taha siiani mälusopist kaduda: „Palgalisi ajakirjanikke on minimeeritud, kunstikriitika jaoks pole raha.”
Eestlaste töödes on mängulusti
Anna-Stina Treumundi autoaktiga fotolavastused „Naine Mutsu joonistuste nurgal” on hommage varalahkunud kunstnikule, peegeldades tundlikult tema 42 aastat tagasi tehtud joonistuste sügavat vaikust. Selle lavastuse geomeetrias on ka midagi tõnisvindilikku – võib-olla oli seda ka Mutsu enese varastes joonistustes, millest hilisemad ofordid erinesid meile nii tuttava maalilise joonepehmusega. Ka Anu Vahtra ja Na Kimi täredad kompositsioonid kuuluvad selle näituse lemmikute hulka. Neis on õnnelikult ühendatud seiklus ja lust, mäng ja ilu, mis kumuleerusid kuu aja jooksul visuaalses dialoogis koos fotoaparaadi ja skanneriga. See protsess on tööde kiht kihile ladestunud materjalides ehedalt tunda. 1982. aastal sündinud Triin Tamm keeldub allumast kunsti institutsionaalsetele nõudmistele ja toob vaatajani veel koolis käiva põlvkonna protestivaimu kalligraafilistes töödes, vaimus: „Mulle meeldib koolist puududa”. Jaanus Sammale võlgneb kogu näitus efektse kujunduse Kunstihoone saalides.

Trükkida võib mitmel moel
Horvaatia kuraator Daina Glavočić on tõdenud oma kataloogitekstis, et nüüdisaegses graafikas on leidlik vaimsus ja väljendusrikas emotsionaalsus marginaliseerumas, sest eelistatakse efektse tulemuse kiiret saavutamist elektrooniliste vahenditega. Mõnikord on digitaalse tehnoloogiaga saavutatu lihtsalt trükitud teose simulatsioon. Horvaatia väljapaneku koostamisel eelistas ta ise siiski trükkimise põhimõttele truuks jääda, valides kunstnikud, kes teevad tõmmiseid, ent väga erinevail viisidel. On huvitav jälgida kavatsusi ja hiljem neist välja kasvanud tulemusi. Kõige seiklusrohkem on Iva Gobić Vitolovìce eksperimentaalne trükkimine kivilt looduskaitseala veekogudes. Kivijäljendiga suured paberid meenutavad natuke meie Loit Jõekalda frotaaže, ainult et Jõekalda on lisanud oma teostele veel huvitava loo, kas siis Karjala kaljujoonistest või mõne Tallinna tähelepanuväärse nurgakese tänavakividest vm. Kristina Restović eksponeerib leidlikus pehmelaki- ja söövitustehnikas „röntgeniülesvõtet” käekotist koos seal peituvaga, samuti siiditrükki armiga põlvedest ja kaelast, mis on korraga naljakad ja traagilised. Nagu Restović on ka Emanuela Santini omamoodi emotsionaalne kontseptualist: viimase päevik ajaleheväljalõigetest ja portreedest väljendab kunstniku tajumust „hirmuühiskonnast”.
Hispaania kuraator Javier Martín-Jiménez on pealkirjastanud oma teksti Arthur Rimbaud’le omistatud lausega: „Il faut changer la vie” ehk „Elu tuleb muuta”. Ta on arendanud seda edasi: kuidas saab kultuur ühiskonda parandada, milline on kunstniku vastutus? Kuraator on kirjutanud, et tema valitud teostes ei tegelda poliitiliste küsimustega, küll aga globaalsetega, haakudes aktuaalsete probleemidega. Ángela Cuadra püüab muuta elu projektiga, mis kõnetab „naabreid” nii isiklikus kui poliitilises, Euroopa kontekstis – selleks, et kaitsta omaenda ruumi. Kuivama riputatud pesule on kirjutatud sõjaväelised käsklused nagu „Positsioonid sisse võtta!”. Ángel Masip polemiseerib traditsioonilise maastikužanriga kunstis, kirjutades nostalgilistele vaadetele „eikusagile” viitavaid sõnu, mis vaatajat samuti osavalt petavad. Pedro Luis Cembranose „ajaloolised maastikud” muutuvad ohtlikult tähendusrikkaks tänu neile lisatud kujunditele, mis kirjeldavad, kuidas võim on ajalooga manipuleerinud. Javier Pividal portreteerib Yukio Mishimat, Pier Paolo Pasolinit ja Jean Genet’d suurtel fotolitograafiatel, millesse on kodeeritud tekstid (need väljendavad kujutatavate igavest rahulolematust eluga), mis on nende töö ja loomingu tõukejõud.

Ajaloost ja identiteedist
Slovaki kuraatorile Božidar Zrinskile ja tema valitud kunstnikele teeb muret nende pooleksjagatud maa identiteet. Ajalooga haakub otseselt Jon Derganc, kelle mustvalgetel želatiinfotodel on näha ilusaid lopsaka taimestikuga karstikoopaid, kuid nende sisemus seostub Teise maailmasõja tragöödiaga, neis koobastes hukkunute mälestusega. Teised slovaki kunstnikud on vähem altid ajaloolis-poliitilistele teemadele, huvitudes pigem tehnikast: Boštjan Čadež on konstrueerinud isejoonistava seadme ja Tanja Vujinović laseb arvutil komponeerida naljakaid mänguasjasarnaseid kujundeid. Klemen Zupanci huvi keskmes on POP-kunstilt päritud turuväärtuse sümbolid.
Poolakad on ikka uhked olnud oma graafikatraditsioonidele, mis toetuvad metafoorsele mõtlemisele, perfektsele tehnikale ja individuaalsele väljenduslikkusele. Nende graafikas näib üldiselt kehtivat põhimõte, et kõik, mis on mõõtmetelt suur, see on ka hea. Sellel  näitusel on kõige huvitavamad Paweł Kwiatkowski fotod, portreed „inimestest tänavalt”, püüdes sisse elada nende identiteeti, minevikku ja elujuhtumustesse. Tehniliselt täiendavad suuri reljeefprinte laigud ja läbikriipsutused, mis annavad töödele tõepoolest kordumatu elamuslikkuse. Rafał Śliwczyński ja Marcin Pazera tööd tuleb küll pigem tehnilise tulevärgi valdkonda kanda (viimase tehnikana nimetatakse „liikumisgraafikat”). Marta Kubiakit on inspireerinud grafiti ja Godzilla, mis kohtuvad suurejoonelises konflikti ülistavas mustvalges serigraafias.
Belgia väljapanekus on ülekaalus kontseptualistlik suund ja kuraator on tsiteerinud Boris Groysi: „Ajalugu tekib ruumis, mis jääb arhiivi ja elu vahele, kokkukorjatud mineviku ja reaalsuse vahele; seda mõistetakse kui kõike, mida ei ole kogutud”. Ka see näituseosa on pühendatud kogumisele: Damien De Lepeleire on kogunud kunstiteoste reproduktsioone, Paul Hendrikse Saddam Husseini poja teisiku kohta käivaid materjale ja bolwerK ühe jalgrattamatka mälestusi. Kõige meeldivamad on Belgia väljapanekus Lieven Segersi tööd, millel koopiamasinast tulnud tekstide peale (mille sisu on tähtsuse kaotanud) on tehtud siiditrükis temperamaali simuleerivad värvilised jäljendid.

Graafika on peegel
Kuue graafikakõrgkooli ühine portfoolio „Graafika resonants” on eksponeeritud kunstiakadeemias. Tallinna tõi näituse Antwerpeni kuningliku kaunite kunstide akadeemia litograafiaprofessor Ingrid Ledent, kes pidas ka EKAs loengu ning jagas kogemusi litograafiakeskuses peetud töötoas. Portfoolio koostamise initsiatiiv on välja kasvanud Jaapani Musashimo kunstiülikooli rahvusvahelistest graafikaprojektidest. Sel näitusel on välja pandud viie rahvusvaheliselt tuntud kunstikõrgkooli õppejõudude või õpilaste tööd. Kõik need on traditsioonilistes graafikatehnikates ühe erandiga: jaapanlase Keigo Akamoto töö on digiprint, kuid see mõjub vägagi graafiliselt. Kataloogi eessõnas on Ryuta Endo tsiteerinud professor Ryoji Ikedat, kes võrdleb graafilisi lehti peeglitega, mille all mõtleb kunstniku „sisekujundeid” väljatoovaid peegleid, aga ka sotsiaalse tegelikkuse peegeldumist neis. Graafikas antakse kujutis edasi vahendatult – seetõttu võimendub objektiivsus. Jaapanlased peavad graafikat unikaalseks eeskätt tänu selle omadustele, mis võimaldavad vahendada reaalsust erakordselt suure tundepeenusega, värsket energiat välja kiirates. Pärast kokkupuudet lääne kunstiga on jaapani graafika Endo hinnangul hakanud väljendama rohkem rahutust ja selgeid, puhtaid tundeid kunstitõe otsingul.
Tundekujundite kinnipüüdmine ja energeetiline laeng avaldub jaapani graafikute, Musashimo kunstiülikooli õppejõudude loomingus ka Eestisse jõudnud näitusel. Ryoji Ikeda fotogravüür „Pühapaiga piirid” on nii täpne ja täiuslik, et selle iseloomustamine sõnades näib võimatu. Narimi Ochi läbipaistvale paberile trükitud akvarellilikud figuurid ja Shiho Saito niisamasugune lüümiv tuba rohelise vaibaga – see mõjub tsentraalperspektiivi kasutamise tõttu ruumilisena, ent ometi tasapinnalisena, seetõttu ebareaalsena – on sisemiste vastuolude tõttu seletamatud. Need on tekitanud hingelise resonantsi, millele viitab näituse pealkiri. Sedasama teeb ka Akinobu Tsukamoto lihtne kompositsioon oma lummavate värvidega. Olgu esteetiline kunstis pealegi moest väljas, võimas elamus ilust on siiski see, mis kannab vaimselt puhastavat laengut. Sooja ilu kiirgab ka Chihiro Taki minimalistlikust vormist – puulõikes trükitud pildist puu elusast tüvest, kus voolavad mahlad ja mille sooja, veidi karedat pinda tahaks sõrmega puudutada.
Keigo Akamoto abstraktse kompositsiooni ja maastiku vahepealne digitrükk „Blairi nõia projekti” („Blair Witch Project”) vaimus lummab silma sellepärast, et oleme suurest hulgast kvaliteetselt trükitud ja sisult hõredast reklaamimaterjalist lihtsalt väsinud, mistõttu meie alateadvus mõistusega konsulteerimata liigkvaliteetset sisutühjana kõrvale hakkab lükkama. Sellepärast otsibki meie omapead tegutsev silm kraabitud, plekilist, vea-liialdustega kaadrit/pilti. Nii nagu Akamoto parodeerib vaimukalt liiga „kvaliteetset” tõmmist, teeb Toshiya Takahama seda võib-olla ka niisuguse ülehaibitud visandiga, millel põhineb kogu XX sajandi kunst: maja on maja, väike lennukas etüüd, milliseid on miljoneid. Võib-olla ma siiski eksin ja see kuivnõela ning söövituse kombinatsioonis teos ei olegi nali või paroodia, vaid päris tõsiselt mõeldud. Tõlgendusvõimaluste lahtijäetud otsad ongi üks osa sellest jaapani kunsti toredast tulevärgist.
Jaapanlasi iseloomustab kõige leidlikum eksperimenteerimislust. Nii on Aymi Anzai katsetanud omapärase läikiva paberiga, mis lisab suurendatud  pähklikoortele monumentaalsust ja veel midagi, sundides töö ees mõtlikult seisatama. Ja paistab, et Ryuta Endo (kuigi ma võin selles ka eksida) püüab oma kummalises tindilitograafias kujutada inimfiguuri koos seda ümbritseva auraga. Kana Nemoto jaapani väljapaneku ainus realistlik teos on kalast, keda iseloomustatakse väljendiga „cry for the moon” – see on tõlgitud „ihaldades võimatut”. Pilt tuletab meelde üht jaapani novelli kalast, kes rändab läbi jõgede ja mitmete veekogude, kelle peale peetakse pidevalt jahti. Idamaine empaatiline oskus vaadata maailmale teiste olendite silmadega, näiteks kala omadega, ja anda sellega reaalsusele veel üks mõõde juurde – selline tõeline sisseelamine teise olendisse tundub iseenesest mulle, lääne kultuuri inimesele, kättesaamatuna.

Esinduslik ja särav Antwerpeni koolkond
Jaapanlaste graafika on tundepeenuse ja ilu poolest ületamatu, kuid siiski on ka teiste graafikakõrgkoolide väljapanekud põnevad. Kataloogis tutvustatakse Antwerpeni kuningliku kaunite kunstide akadeemia tegevust üliõpilastele kasutada antud raskete graafikapresside fotoga, rõhutades sellega valitsevat asjalik-töist õhkkonda.  (Samasuguse visiitkaardi ulatab kataloogi lehitsejale ka Alberta ülikool.) Akadeemias tehakse litot, oforti ja puulõiget. Ingrid Ledenti laitmatutele abstraktsetele töödele vastanduvad teiste kunstnike realistlikud ja pooleldi realistlikud kompositsioonid. Wouter Nanninga on suutnud luua interjööri meenutava abstraktse litograafia, mille trükikihtidest kumavad läbi ruumiplaanid. Hugo Besardi isuäratav „Bon appétit!” mereelukatega ja Lotte Campfortsi söövitus poksivaist poistest lähenevad realistlikule traditsioonile.
Ka Tennessee’ ülikooli tutvustatakse tööka fotoga, kus graafiline leht on valminud korraga kaheksal käel nelja inimese koostöös. Kunstnikud on teostanud rangelt graafilistes tehnikates kõiksuguseid hulle fantaasiaid ja dekonstruktsioone nii inimeste kui loomade kallal. Beauvais Lyons on mõelnud välja kullininaga kärbse, kes oleks kui vanaaegse looduslooõpiku leheküljelt maha sibanud. Emmy Lingscheiti rott, kes lagunedes ikka veel oma poegi kokku korjab, sümboliseerib nähtavasti kõiki meid tsivilisatsioonilabori katsealuseid, kes kiirustades ei märka, mis ta endaga toimub. Tehnika eesmärgiks võttes võivad kunstnikud valida teemasid, mis alluvad selle võimalustele kõige paremini, ja graveerida peenikeste jalgadega sääski, sulgi, juuksekarvu, ämblikuvõrke.
Alberta ülikooli graafikud on abstraktsemad, ekspressiivsemad: neid on huvitanud reaalsuse üleminek abstraktseks meie fantaasiamaailmas. Näiteks Lisa Matthiase puulõige ja Daniela Schlueteri sügavtrükk on mõlemad sidusalt komponeeritud, värvilised, abstraktsed tööd.
Tai Silpakorni ülikoolist toodud graafika on ehk kõige rohkem sürrealismi kaudseile mõjudele alluvalt müstikahõnguline. Kriangkri Kongkhanan on puulõikes trükkinud väänlevaid mereelukaid, Wal Chirachisakul sünges metsotintos vaimse saastumise teemalist fantaasiat. On tunda mitmete kunstiliikumiste mõjusid: abstraktset ekspressionismi Witaya Put-pongi, kerget naivismi Tinankorn Kasornsuwani ja minimalismi Yanawit Kunchaethongi töödes. Anuchai Secharunputong on parafraseerinud tumedas metsotintos „Inside Out Outside In (Freedom)”  – kas tõlkida seda nii: „Pahempidi, parempidi (Vabadus)”? – Francisco Goya „Kolmandat maid, 1808”. Kindel see, et Napoleoni julm karistuskampaania Hispaanias ununeb aeglasemalt kui nii mõnigi teine ajaloo tragöödia just selle Goya maali tõttu, kus kunstniku valu seguneb tema rahva omaga. Isegi kontseptuaalses kunstis jõuab sõnum vaatajani ikkagi tänu elamuslikkusele, kui see on väljavalitud võttega osavalt ja väljendusrikkalt edasi antud. Sajandite jooksul välja kujunenud traditsioonilisele alusele toetuv kujutav kunst, kus inimene loeb universaalsemaid kujundeid kui tähti, on aga ikka veel kõige töökindlam meetod neile, kellel on vaja sõnum tingimata, arusaadavalt, ja ruttu paljudele edasi anda. Võib-olla on ka kontseptualism ise tänaseks muutunud, lihtsalt unustanud oma Beuysi-aegse kohanemisvõime ja muutunud akadeemiliseks, kompromisse vältivaks distsipliiniks.
Kuigi kumbagi neist kahest näitusest ei saa pidada äärmuslikuks ja mõlemal leidub pilte nii ühes kui teises laadis, on see analüüs juhtinud siiski tähelepanu kahele vastandlikule suhtumisele, mis annavad graafikas üldiselt tooni, kujundades iga teose vaimsuse. Kui kelleltki küsitakse parooli, siis tähendab see teatud ranget, nõudlikku, tehnoloogiaga ümberkäimisel vajalikku kitsast otseteed. Võngete resonantsi tunnetamine tähendab jaapanlikus mõttes empaatiaga lähenemist, mis eeldab kohanemisvõimet vastaspoolusega – kujutatavaga, aga häälestumist ka publikule ja veel mitut muud tundlikkuse vormi  (näiteks ühiskonnas aktuaalsetele küsimustele). See tähendab pehmete väärtuste täielikku omaksvõttu, millest Eestis praegu räägitakse ja kirjutatakse ka laiemalt, eelkõige just väljaspool kultuuri. Varem oleks kogu kunst kantud „pehmete väärtuste valdkonda”, kuid seda ei saa vist enam päriselt teha XX sajandi viimaste kümnendite kunsti puhul. Pole siis ime, et „vanamoodne kunst” oma suure tööga selle nimel, et elada sisse kujutatava igasse joonekesse, mida see realistlikult tabada püüab, on üldiselt „pehmem” kui mõned suunad modernismis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht