Võimalus seista iseenda kõrval

Andrus Laansalu

Marianne Jõgi protsessikeskse teose mõte on kahe üksteisesse üldiselt mitte puutuva heli liitmises. Marianne Jõgi näitus „Kuuldamatud 2: ainesest sõltumatu side” Draakoni galeriis kuni 15. II. Tehnilises teostuses osalesid Jaanus Ismael, Taavi Suisalu ja Eino Mäelt.

Vikipeediat eeskujuks võttes võib alustada näiteks nii. See artikkel räägib näitusest. Planeedi kohta vaata artiklit „Jupiter (planeet)”; vanarooma jumala kohta vaata artiklit „Jupiter (jumal)”. Aga ma ei alusta nii, sest selles artiklis võiks rääkida neist kõigist.
Marianne Jõgi teeb selgelt tehnoloogiapõhist kunsti. Selle näituse metallist hulktahukad, üks plaatidest, teine sõrestikuline, seostuvad isegi poolriivamisi vaadates kohe geomeetriaga, insenerimõtlemisega, Piero della Francesca tahuka konstrueerimisega XV sajandi keskel (mis omakorda mõjutas renessanssmaalil reaalsuse kujutamise viisi) ja veererohuga (vt kõrbepall, tumbleweed).
Escher ei meenu (tõesti ei ole sarnane), aga Buckminster Fuller küll. Ühtlasi on selge, et siit tuleb otsida suhet: objektid ei ole väljas mitte oma konstruktsiooni veatust demonstreerimas, nad päris kindlasti teevad midagi, on kuidagi funktsionaalsed. Minu poolest võiks selliseid objekte eksponeerida ka niisama, ainult materjali ja vormi pärast, aga tehnoloogilise suuna kunstnikke enamasti ei huvita ainult staatiliste omadustega piirdumine. Nii et on loogiline oodata protsessi.
Protsess seisneb kahe üksteisesse üldiselt mitte puutuva heli liitmises. Üks heli (seda produtseerib väike sõrestiktahukas) on üles korjatud Jupiterilt. Salvestajaks kasutati 1990. aastal NASA Voyager’t ja tegelikult püüti elektromagnetlaineid, mitte kuuldavat heli. Teisendustega saadi selle signaali baasil kuuldavate helide kogum. Tõsi küll, selline tuletus on küllaltki meelevaldne, aga ma ei tahaks siin praegu uppuda teisenduste ja kodeerimiste füüsikalise põhjendatuse uurimisse.
Selle teose kontekstis piisab teadmisest, et heli, mis sõrestiktahuka sees olevas hõbetatud sisepinnaga klaaskuulis ringi põrkab, on tõepoolest välja õngitsetud Jupiteri ümbrusest. Ehk siis: füüsiliselt on tegemist heliobjektiga „made in Jupiter”. Edasi, suure plaatidest tahuka sees põrkab ringi näitusekülastaja südamelöökide heli. Selle ülesleidmine iseenda kehast võib mõnel juhul nõuda pingutust (mul ei õnnestunudki oma unearterilt stabiilset pulssi kätte saada, kuigi ma olen veendunud, et see on olemas). Inimesed on tõesti erinevad, mõne teise katsetaja pulss ilmus kohe tugeva ja selge pulsatsioonina metalltahuka pindadele.
Kui panna käsi mõnele sellisele pulseerivale pinnale, saab inimene stetoskoobi teises otsas teha romantilise nalja: „Sa hoiad mu südant oma käes”. Siinsel juhul on see loodusteaduslikult peaaegu täpne, meeldivalt sisuliseks taandatud metafoor. Muidugi, see ei erine ju kuigi palju teise inimese pulsi kuulamisest nii, et paned käe talle randmele, unearterile või otse südamele. Vahendatus, kui ülekandeahel ei lähe liiga pikaks, tekitab aga üsna kummalise oma kehast väljaspool asumise tunde. See ongi võimendatud keha, ent siin ei ole tegemist proteesiga ega vigastuse ületamisega. Ja siin ei ole tegemist ka Lacani „Reaalsega”, sest kuigi ligipääs oma või teise keha elutähtsale organile on taktiilselt käeulatuses, on see siiski vahendatuse varju all. Sa ei näe südant (sest pole vaja näha), sa ei näe haava (sest seda ei ole), aga sa saad tõepoolest käe panna füüsiliselt selgelt märgatavale südamelöögile. Meditsiinis on tegu alati praktilise küljega, seal pole aega kuulata südame toone nende esteetilise mõju pärast ja pole ka aega selle mõju üle järele mõelda. Toone on vaja tunda diagnoosi määramiseks: kes seda keelt ei tunne, sellel pole üldse stetoskoobi juurde asja. Siin võib nüüd igaüks keskenduda rakenduslikust valdkonnast välja jäetud aspektidele, jälgida, kuidas südamelöök suubub Jupiterist tuletatud helisse. Seos on füüsiline, mitte väljamõeldud, metafoorne. Füüsilisuse selgepiiriline olemasolu ongi just see, mis mõjub.
On muidugi eelistuste ja valikute küsimus, mida pidada kunstis oluliseks. Tehnoloogilise põhjaga kunstis eelistatakse sageli suunata mõju otse füüsisesse. Juba nimetusest tulenevalt peetakse ju kujutavat kunsti vaatamispõhiseks, nägemisel põhineva kogemuse dominant on kunstis endiselt väga tugev. Õnneks pole selline suhtumine enam täiesti ühene ja ainuvaldav. Inimene ei koosne nägemisest. Ja tänapäevane kujutava kunsti termini alla mahutatav kunstiline väljendus ei piira ennast visuaalse kujutamisega. Ka Marianne Jõgi näitusel on fookus nägemiselt nihutatud kuulmisele ja otsesele taktiilsele kokkupuutele helilaine vibratsioonidega reageerivas materjalis.   
Meile pakutakse võimalust tajuda kehalisust ebastandardse ja ootamatu tehnika kaudu, saada kogemus, kuidas olla ise enesele füüsiline huviobjekt väljaspool iseennast. Jällegi, ahel ise ei ole ju üllatav, igas koopas on võimalik kõvasti hõigata ja kaja tagasipõrge ütleb koopa iseloomu kohta üsna palju. Selline kuulmisel põhinev lokatsioon on vägagi sobiv ümbritsevast ruumist ettekujutuse saamiseks. Teatud kogemuse korral saab sellest isegi pildi, kui näiteks on väga pime ja silmad ei tee seda, mida nad peaks tegema. Aga jällegi on vahenduse moodus see lisalüli, mis nihestab kohtumise iseendaga. See tagasitulev hääl ei ole lihtsalt kõverpeeglimoonutus, mille üle võib küll naerda, aga mis kaotab oma huvitavuse kohe, kui me oleme moonutuse mehhanismi läbi näinud. See hääl on võimalus seista iseenda kõrval. Ja võib-olla ka võimalus olla sellest üllatunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming