Sihtasutus = vähem bürokraatiat

Reet Varblane

Tallinna Kunstihoone juhataja Karin Hallas-Murula pooldab sihtasutuse vormi.

Oled töötanud pikalt riigiasutuse, arhitektuurimuuseumi, nüüd 2011. aasta lõpust sihtasutuse Tallinna Kunstihoone Fondi juhatajana. Millised on sihtasutuse plussid ja miinused?
Karin Hallas-Murula: Sihtasutuses on tunduvalt vähem bürokraatiat. Rahataotluste ja nende aruannete kirjutamine on peamine paberimäärimine, aga seda tuli teha ka riigimuuseumis, sest riik garanteeris küll muuseumi ellujäämise, aga mitte selle arengu. Eelarve ei kasvanud üle kümne aasta järjest (ja siis hoopis vähenes). Näituste tegemiseks, kataloogide publitseerimiseks, isegi arhitektuuriraamatukogu komplekteerimiseks tuli ka muuseumis kirjutada kulkale ja mujale taotlusi, kusjuures kulka toetuste osatähtsus kasvas eelarves tõusvas joones. Sponsorlust riigimuuseumil loota ei olnud, üldine (misjuures täiesti loomulik) suhtumine oli, et riik peab ise oma muuseumid ülal pidama. Nii said paljud asjad arhitektuurimuuseumis teoks mitte tänu, vaid vaatamata kultuuriministeeriumile. 1990. aastate keskpaiku hakkas kultuuriministeerium muutuma toetajast-partnerist keelajaks-käskijaks ja siis koguni represseerijaks, mida kogesin minister Palmaru erakorralise plaanivälise auditi sissesadamisega arhitektuurimuuseumi Sakala keskuse saatuse otsustamise päevil. Sihtasutuses midagi nii tobedat ette tulla ei saa. Kunstihoone kõrgeim juhtorgan nõukogu koosneb kunstirahvast ning asju arutatakse enamasti heatahtlikult ja konstruktiivselt, sest meil on ju ühised eesmärgid. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas see saaks olla teisiti. Kui tegevjuhi ja nõukogu vahel tekivad mingid suured vastuolud, siis ei ole töö normaalne jätkamine niikuinii enam võimalik ja ühel või teisel on targem ära minna (minu juhatajaks tulles lahkus nõukogu esinaine).
Sihtasutuste miinusena on mainitud seda, et nõukogu saab juhatuse liikme lühiajalise etteteatamisega välja vahetada. Aga elu on näidanud, et sedasama teeb ka ministeerium ning isegi juhul, kui direktori tööle pole vähimatki ette heita. Intriige punutakse igas süsteemis, elame ju Eestis. Minu seisukohta mõjutab kindlasti arhitektuurimuuseumiga toimunu, aga teiselt poolt ka pikk paralleelse eraettevõtluse kogemus, mis õpetab teistmoodi mõtlema. Seetõttu pooldan kindlalt sihtasutuse vormi kui sõltumatumat, võimalusterohkemat ja avaramalt tegutsema motiveerivat süsteemi, kus loovust bürokraatiaga nii palju ei pärsita. Niikaua kuni ministeeriumi tegevusest peegeldub arvamus, et kultuur eksisteerib ametnike jaoks ja mitte vastupidi, ma riigi kultuurisüsteemi tagasi ei igatse.           

Palun määratle Kunstihoone kui institutsioon meie kunstiväljal. Milline roll ja tähendus on Tallinna Kunstihoonel kunstimuuseumi ja rohujuure tasandil tekkinud kunstikeskuste kõrval?
Tallinna Kunstihoonel on ajalooliselt üsna selgelt välja kujunenud positsioon Eesti kunstielus, mis ei konkureeri kunstimuuseumiga, kuna täidab jooksva kunstielu kaardistamise ülesannet.  Eesmärk on teha seda võimalikult hõlmavalt ja kindlasti mitte põlvkondlikest ega grupihuvidest lähtudes. Kui Kunstihoonet ega kunstimuuseume ei oleks, siis poleks kitsama sihtgrupiga nn rohujuure keskustel kellegi najal oma protestimeelset identiteeti üles ehitada. Seega, oma koht on selles süsteemis kõigil. Kunstihoone positsioneerimine mitte kuhugi äärde, vaid keskmesse (analoogiliselt kunstnike liiduga, mis põlvkondade ühendajana samuti on keskses positsioonis) annab meile vabaduse valida näitusi väga laiast spektrist, mistõttu saavad kokku nii erinevad eesti kunsti nähtused nagu Anu Raua elutark vaibanäitus ja vaimukas MIM-projekt. On näitusi, mis sobivad absoluutselt täpselt just Kunstihoone  fenomenoloogilises mõttes väga tugeva identiteediga ruumi. Selline oli paljude arvates ANK 64 näitus (Kumus oleks ehk olnud oht ANK üle „musealiseerida”). Ei ole meie näituseprogrammist kuhugi kadunud ka noor kunst (galeriide programmid), väliskunstnikud ega ka Kunstihoone enda koostatud näitused (ANK 64 oma oli ka selles mõttes tähislik). Jätkuvalt sihtasutuse vormis tegutsedes ning endises mahus (mõnevõrra isegi vähem) toetusi saades kasvatas kunstihoone 2013. aastal külastajate hulka koguni kolmandiku võrra ning on saavutanud majandusliku stabiilsuse.

Missugune toimimismehhanism, pidades silmas eelkõige rahastamisskeemi, on Kunstihoone kui institutsiooni puhul kõige otstarbekam? Kas näiteks Saksamaa, Rootsi või Taani ideaal kehtib ka meil? Või on meie kunstivälja puhul õigem kasutada midagi muud?
Eesti ei saa arenenud riikidest võtta valmiskujul mingeid süsteeme, sest meie majanduslikke eeldusi ja turunduslikke võimalusi ei anna sealsetega võrrelda. Meil tuleb oma süsteemid ise leiutada ja siis neid aeg-ajalt ka loovalt muuta. Hea rahastamissüsteemi tagab eelkõige allikate paljusus. Kunstihoone puhul see praegu nii on. Muidugi, riigi toetus Tallinna Kunstihoonele võiks nüüd küll olla märksa suurem kui Paide kultuurimajale (aastas 47 700 eurot, mis moodustab meie eelarvest kõigest 21–22%). Kuid nõuda, et riik peaks Kunstihoonet üleval pidama – no seda küll kindlasti mitte. Pole paremat süsteemi kui see, kus mitte kultuuriministeerium, vaid ikka kunstnikud ise Kunstihoone nõukogu liikmetena määravad oma loomeliidu näitusemaja kunstipoliitika. Kui aga ministeerium nüüd tõepoolest peaks võtma tõsiselt mõtet hakata loomeliite riiklikult rahastama, siis peaks ka Kunstihoone kui loomeliidu sihtasutuse rahastamise teisel kujul lauale tõstma.  

Tallinna Kunstihoone kõrgemaks organiks on nõukogu, kuhu kuuluvad kunstnike liidu (8), kultuuriministeeriumi (1), kultuurkapitali (1) ja Tallinna linnavalitsuse (1) esindajad. Enamiku nõukogu liikmeid on nimetanud kunstnike liidu volikogu. Milline peaks olema (võiks olla) ideaalne nõukogu (suurus, koosseis), kellest oleks Kunstihoonel kui institutsioonil tõesti abi?
Näituseprogrammi arutamisel tuleb arvamuste paljusus pigem kasuks, kuid majandusküsimuste arutamiseks praeguses nõukogus spetsialiste ei ole. Olen mõelnud kahetasandilisest juhtimissüsteemist: 3-, võib-olla ka 5-liikmeline sihtasutuse nõukogu, mis tegeleks eeskätt majandusjuhtimise strateegiaga, ning laiapõhjaline kunstnikest nõukogu näituseprogrammide arutamiseks. Väiksem nõukogu oleks kindlasti mobiilsem, kasvaks iga liikme motiveeritus ning ka varaline vastutus (praegu seda vist kõik liikmed ei teadvustagi), tiheneks koostöö tegevjuhiga ning väheneks talle jäetud vastutus. Ent kuna Kunstihoone on kunstnike liidu sihtasutus, siis peaks ka selles väikeses nõukogus olema kunstnike liidu delegeeritud liikmete enamus, mistõttu olukord majanduskompetentsi osas väga palju ei muutuks. Suureneks ka subjektiivsus. Eestis juhtub tihti, et nõukogude delegeeritud liikmed unustavad ära, kes nad on sinna delegeerinud ja milleks, ning hakkavad tegema vaid enesest lähtuvalt emotsionaalseid otsuseid.
Kunstihoone 11-liikmelise nõukoguga juhtimissüsteem sarnaneb kunstnike liidu üldisele juhtimisele, kus volikogu on ka väga suur (32 inimest). Radikaalsemaid majanduslikke muudatusi, mis viiksid selle suure sadamasse jäänud laeva uhkelt avamerele triivima, on raske kui mitte võimatu nii kohmaka juhtimisstruktuuriga teha (osa neist on lausa ligi 1000 liikmega üldkogu pädevuses).
Arvan, et sellistele küsimustele nagu „milline oleks ideaalne kunstiasutuse juhtimise süsteem?”, „kes peaks maksma kunsti eest?” vms ei ole universaalseid vastuseid. Neid tuleb esitada aina ja aina uuesti. Pole mõtet unistada ideaalmudelitest, mis igavesti kestaksid ja kõigile absoluutse heaolu ja õigluse tagaksid – sellised pole olemas. On pidevalt muutuvad süsteemid, milles toimimine nõuab elastset mõtlemist. Eriti väikese Eesti tingimustes võivad väiksemadki kaadripaigutused (ministri, asutuse juhi, kulka koosseisu, nõukogu liikmete jt vahetumine) tuua kaasa süsteemse muutuse. Konkreetsetest inimestest oleneb Eestis tunduvalt rohkem kui suurte riikide suurtes süsteemides.

Kuidas on jagatud nõukogu ja juhatuse tööülesanded ehk mil määral tegeleb nõukogu lisaks talle seadusega pandud kohustustele igapäevaste tööküsimustega?
Nõukogu ei pea tegelema igapäevaste tööküsimustega. Tööülesanded on reguleeritud sihtasutuste seaduses ja sellele vastavalt see elus ka käib.