Läti lugu

Livia Viitol

Kunstnikud ja kirjanikud 1920.-1930. aastate Riias

1990. aastate lõpust kuni 2008. aastani, mida võiks nimetada ka iseseisvuse taastamise järgse Eesti ja Läti kultuurivahetuse kõrgajaks, tutvustati Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis mitme Läti XX sajandi väljapaistva modernisti loomingut. Eesti kunstipublikul oli põhjust rõõmustada: Läti saatkonna toonase kultuuriatašee Guntars Godiņši ja Adamson-Ericu muuseumi töötajate eestvedamisel jõudis siiamaile Riia modernistide Kārlis Padegsi, Ludolfs Libertsi, Sigismund Vīdbergsi ja Niklāvs Strunke looming.
Loodetavasti pole need väljapanekud kunstisõprade mälus tuhmunud: unustamatuks kujunes Riia kuulsaimaks dandy’ks peetud Kārlis Padegsi näitus, kus eksponeeritud töödes oli sõna otseses mõttes peidus tükk Riia linna, muljetavaldav oli ka 2008. aasta augustis avatud Niklāvs Strunke (1894–1966) elu ja loomingut tutvustanud näitus, kus peale maalide ja joonistuste eksponeeriti visandeid, fotosid, raamatuillustratsioone, plakateid jpm ning, mis kõige tähtsam, näitusekülastaja silme ette suudeti projitseerida ka ajastu eripära. Omamoodi järjeks neile näitustele võib pidada 2009. aastal ilmavalgust näinud läti ühe silmapaistvama kunstiteadlase Dace Lamberga eesti keelde tõlgitud raamatut „Klassikaline modernism. Läti maalikunst 20. sajandi alguses” (toimetaja Kersti Koll, tõlkija Valts Ernštreits, keeletoimetaja Aili Künstler, konsultandid Richard Adang ja Guntars Godiņš, kujundaja Tiit Jürna), mis anti välja Eesti ja Läti ministeeriumide, organisatsioonide ja asutuste toetusel.
Põnevas stiilis kirjutatud teos annab hea sissevaate XX sajandi läti kunsti ja ka kunstiellu, samuti ka läti kunstnike suhetele Euroopaga, seejuures on aga tegemist omapärase Riia-narratiiviga. Koos loominguga on avatud ka kunstnike staatus Riia linna kontekstis. Lugeja silme ette kerkib 1920. aastate alguses sõjaväljalt ja välismaalt tagasi Riiga saabunud läti kunstnike lugu: modernismi algus, rühmituse tekkimine, noorte kunstnike Jāzeps Grosvaldsi ja Jēkabs Kazaksi esiletõus ning nende varane surm, teekond kubismini, konstruktivismi ilmingud ning kubismile järgnenud uusrealism läti kunstis.
Läti modernistide lemmikud olid teatavasti vaikelu ja maastikumaal, kus domineeris linnamaastik, kuid maaliti ka linnaloodust, kõrghooneid, parke, agulit ja inimtüüpe.
1922. aastal suundusid Pariisi Läti Kultuurfondi toetusel end täiendama Aleksandra Beļcova, Uga Skulme, Oto Skulme, Romans Suta, Valdemārs Tone ja Konrāds Ubāns. Esimene Läti kunstiajakiri ilmus Berliinis 1923. aastal. Samal aastal anti Leipzigis välja Romans Suta raamat „60 aastat läti kunsti”.
Ehkki Lamberga teose põhirõhk on kunstnikel ja nende teostel, saab lugeja aimu ka sünergiast, mille tekitasid toonases Riias eri kunstiliikide esindajad. Aimu saab ka tähtsamatest kunstirühmitustest: 1920. aastal loodud ekspressionistide grupist (Jēkabs Kazaks, Ģederts Eliass, Romans Suta, Oto Skulme, Uga Skulme, Jānis Liepiņš, Valdemārs Tone, Konrāds Ubāns, Niklāvs Strunke), mis õige pea nimetati Riia Kunstnike Grupiks.
Lamberga pole raamatus pikemalt peatunud 1925. aastal asutatud kunstnike ja kirjanike organisatsioonil Zaļā Vārna (Roheline Vares), kuigi Riia kontekstis oli sellel ühendusel kanda oma roll. Sinna olid koondunud põhiliselt nooremad loojad. Zaļā Vārna andis välja ka oma ajakirja, kus lisaks kirjanduslikule omaloomingule avaldati kunsti- ning teatrikriitikat. Noored kunstnikud said organisatsiooni kaudu võimaluse hakata esinema näitustel.
Zaļā Vārna asutajaliikmete hulgas oli ka 1925. aastal parnassile tulnud luuletaja, kunstikriitik ja ajakirjanik, Riia linnalaulikuna tuntuks saanud Aleksandrs Čaks (1901–1950). Kirjanike sektsioonis tegutsesid hiljem tuntuks saanud Anna Sakse, Eriks Ādamsons, Kārlis Eliass, Fridrihs Gulbis, varakult elust lahkunud poetess Austra Skujiņa jt. Kirjanike sektsiooni juhatas Fridrihs Gulbis. Üle kogu Riia levisid uudised Zāļa Vārna boheemlikest kirjandusõhtutest, karnevalidest, loteriidest, väljamüükidest ning üksteisele ülistavas vormis kirjutatud luuletustest. Kirjandusõhtuid külastas alati palju kunstnikke.
Tõenäoliselt mingi hingesugulus või loominguliste võngete rütm sidus Zāļa Vārna üht aktiivsemat liiget Aleksandrs Čaksi varalahkunud maalikunstniku Jānis Plase loominguga. Plase kohta kirjutas Čaks pärast Plase surma monograafia, mis ilmus 1931. aastal.
Dace Lamberga raamatus leiame Jānis Plase loomingu näitena elu lõpul, 1929. aastal, maalitud Riia teemaja interjööri. Pildi keskmes seisab eemalviibiva pilguga naisterahvas, tema selja taga istub naist jälgiv mees. Samalaadset miljööd ja tegelaskonda leiab ka Čaksi Riia-teemalistes luuletustes. Plase maalist aimub suurlinna pahupoolt, kunstnik on kinni püüdnud linna ja inimese suhteid iseloomustava murdepunkti. Linna tumedaid varjundeid „jahtis” ka Čaks, keda huvitas nii sajandialguse inimese usk tehnilisse progressi kui ka linlane enne allakäigutrepile jõudmist. Čaksi ennast tunti Riias kui üliviisakat ja tagasihoidlikku härrasmeest, mis ei takistanud kirjutamast rollimängulist luulet. Tema luules saavad luule võim ja linna vaim võrdseks. Võib-olla just see ongi põhjus, miks lätlased usuvad, et Čaks viibib Riias tänaseni.
Läti kultuuriloos on palju juttu Aleksandrs Čaksi sõprussuhetest Riia tuntuima modernistliku kunstniku Niklāvs Strunkega (1894–1966).  
Ehkki Strunke elas juba 1920. aastatest peale suure osa oma elust Roomas, jäi ta elu lõpuni Riia kunstnikuks. Riia literaatide, kirjastajate, näitlejate, ajaloolaste, kunstnike ja lauljate seas oli palju neid, kes armastasid koguneda Grossetsi trükikoja Mārstaļu iela 1 viimasele korrusele Strunke klaasseintega ateljeesse, kus Strunke koos perekonnaga elas. Siin asus omal ajal Grossetsi graafilise kunsti töökoda, mis oli tehnoloogiliselt üks paremini sisseseatud Tsaari-Venemaa trükikodasid. Maja viimasele korrusele oli Grossets lasknud oma Münchenis kunsti õppinud tütre tarvis ehitada läbi kahe korruse ulatuvate klaasseintega ateljee. Strunke perekond kolis sellesse majja, kui kunstnik oli poisieas.
Ühel Riias-käigul Strunkega tutvunud kirjandusteadlane Oskar Urgart kõneleb oma reisimuljetes Strunke ateljeest, ta kirjeldab tema maalidelt tuttavat punast hommikukuube, musta pigimütsi, maske, nukke ning kunstniku suurt huvi põlisrahvaste kultuuri vastu. Strunket külastas ka oma Kesk-Euroopa reisil literaadist kirjastaja Bernhard Linde, kes nimetab Strunket renessanslikuks kunstnikuks. 
Strunke elu linna kohal klaasateljees on kõige paremini avanud sajandi alguse luuletaja Edvarts Virza, kes nägi Strunke elupaigas ühiseid jooni kunstniku loomusega. Ta kirjutab: „Niklāvs Strunke elas siin tornide, kellahelina ja ajanäitajate naabruses. Kui tornid ja karniisid ööpimedusse kadusid, oli kuulda vaid Peetri ja Jaani kiriku kellalööke, mis tähistasid kaduvaid tunde. See oli nagu meeldetuletus kunstnikele aja piiramatust võimust kõigi maailma asjade üle … Suurtel kunstnikel ja kirikutornidel on ühine üksindus.”
Ka Strunke kirjutas luuletusi, kavatsedes välja anda luulekogu, kuid paraku läks boheemlaste seltskonnas käest kätte rännanud luulekogu käsikiri kaotsi.
1931. aastal ilmus Niklāvs Strunke illustreeritud Čaksi luulekogu „Minu paradiis”. 1932. aastal järgnes sellele  „Umurkumurs”. Olgu mainitud, et selle raamatu 30 eksemplari olid koloreeritud käsitsi.
Strunke üks tuntumaid teoseid on pilt „Ruumi sisenev mees”. Sellel pildil on kunstnik püüdnud tabada ruumi sisenemise hetke. Vaatajale mõjub ruumi sisenev mees uue ruumi loojana. Me ei näe maali vaadates mehe nägu, kuid see mees võinuks vabalt olla luuletaja Aleksandrs Čaks.
Kunstnikud ja kirjanikud moodustasid 1920.-1930. aastate Riias erilise koosluse. Läti kütipolkudesse kuulunud kunstiinimestesse suhtus läti rahvas suure poolehoiu ja austusega: neid koguneti tänaval kuulama, kuid ka neile meeldis käia Daugava turul rahvaga juttu ajamas. Vabadus oli veel noor ja Riia südalinn kunstilembene: suurem osa toonaste kunstnike ateljeedest paiknes vanades kasarmutes keset linna.
Čaksi ja Strunket nähti tihti Daugava ääres kalameestega kõnelemas. Oli kaks kõrtsi, kuhu nad alati sisse astusid: Pasaules krogs (Maailma kõrts) ja Enkurs (Ankur). Kui Strunkel õnnestus müüa mõni suurem töö ning raha oli piisavalt, käidi Riia peenemates paikades: Otto Švarci ooperikohvikus või Läti telegraafiagentuuri Leta salongis. Tähtsaim paik Riia kunstnikele oli toona aga taimetoidukohvik Sukubs, mille nimi oli tuletatud suprematismi ja kubismi esimestest silpidest. Sukubs asus praegusel Merkeli tänaval. Seda pidas kunstnik Romans Suta ema oma korteri ruumides.
Sukubsis võeti kõiki lahkelt vastu, eriti rõõmsad oldi iga päev läbi astuvate külaliste üle. Seinad olid täis maalitud kuupe, rombe ja ringe – Konrāds Ubānsi, Aleksandra Beļcova, Romans Suta, Valdemārs Tone ja Niklāvs Strunke suprematistlikus ja kubistlikus stiilis freskosid. Valgete linadega kaetud laudadel, mille ümber kõrge korjuga toolid, olid valged, piklikud toidukaardid, millele oli kirjutatud luuletusi ja kunstnikud skitse joonistanud. Sukubsi ebatavaline aura, mis ärgitas 2012. aastal kunstiloolasi korraldama suurt Sukubsi-teemalist näitust Romans Suta kortermuuseumis Elizabētes iela 57.
Tolle aja kunstnikest ja kirjanikest kõneldakse Riias tänaseni legende. Kord öösel kõrtsist tulles tahtnud Strunke ja Čaks laskuda uue sõjaväe majanduslao ehitamiseks lahti kaevatud Vēcrīga labürintidesse, sinna, kus asus vana Riia linnamüür ja Rīdzene jõe esimene säng. Rahvas tundis Strunke ja Čaksi ära ning neil ei lubatud maa alla minna, peljati, et nad võivad labürintidesse pimedas ära eksida ega oska sealt enam välja tulla.
Dace Lamberga kirjutab oma raamatus kahes kohas Jānis Liepiņšist (1894 –1964). Liepiņš alustas Riias näitustel esinemist juba 1918. aastal. Ta oli õppinud kunsti Kaasanis ja Peterburis, tema 1920. aastast pärit lõuenditel on agulikõrtside tüübistiku näiteid, aguliolmet. Ta oli ka ise agulist pärit ning tundis sealsete elanike meelekibedust. See, mis teeb Liepiņši eriliseks, on tema suutlikkus edasi anda muusiku hinge. Tema „Viiulimängija” (1920) ei jäta külmaks mitte kedagi. Liepiņš tegi kaasa Läti kubismipuhangu, kuid loobus siis sel­lest, pöördudes tagasi realismi juurde. Väga kuulus on ka tema söe­joonistus lõõtspilli mängivast mehest (1920). Kui Čaksile anti 1940. aastal poeemi „Igavikust puudutatud” eest Anna Brigadere auhind, kinkisid sõbrad talle käsitsi kirjutatud ja illustreeritud „Kirjutiste ja joonistuste raamatu”, kuhu Liepiņš oli teinud lõõtspillimängijast uue pildi. Just selle pildiga seostatakse Alek­sandrs Čaksi maagilisima teose, kunsti mõjujõust kõneleva, seda mõjujõudu kätkeva ja genereeriva poeemi „Mängi, Pillimees!” (1944) sündi.
Sellel Läti kunsti ühel šedöövril näeme lõõtspilli mängivat meest ning söejoone hoogsust, mis laseb aimata nõidusliku muusika võimu inimese üle. Kui küsida, mida me kuuleme, lugedes Aleksandrs Čaksi poeemi „Mängi, Pillimees!”, on vastus: muusikat.
Kunstiteoste sünnilood jäävad sõnadega seletamatuks. Kindel on see, et toonases Riias valitsenud sünergia sünnitas võimsaid kunstiteoseid. Kunstnikud, kirjanikud ja nende teoste tegelased kuulusid loomuldasa linnapildi juurde ning sulandusid sellesse. Selle ajastu jälgi leiab Riiast praegugi, sest miski, mis on olnud, ei kao kunagi päriselt.