Kaks vaadet nüüdisskulptuurile

Triin Tulgiste

Tartus oli paralleelselt avatud kaks skulptuuritudengeid kaasavat näitust: „Öö ja päev” galeriis Noorus (20. XI – 7. XII) ning „Väljapääsumaastik” („Escape Landscape”) Tartu Kunstimajas (avatud kuni 15. XII).

Nooruse galeriis oli avatud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonna IV kursuse tudengi Mari Hiiemäe kureeritud „Öö ja päev”, kus esinesid skulptuuritudengid TKKst, Eesti ja Läti kunstiakadeemiast ning Hispaania Bada­lona kunstikõrgkoolist. Kuna näituse teema „Öö ja päev”, mis võetud üle TKK skulptuuritudengite iseseisvate tööde kursuse pealkirjast, on oma olemuselt küllaltki umbmäärane ja lai, siis puudub eksponeeritud töödel selge ühine nimetaja. Seega polnud tegemist klassikalises mõttes kuraatoriprojektiga, nagu seda võib näha allpool käsitletava näituse „Väljapääsumaastik” puhul, vaid klassikalisele kriitikale raskesti alluva ülevaatega koolitöödest, mille puhul on raske teha sisulisi kandvaid üldistusi, eriti kuna koolitööde iseloom kipub aastast aastasse ka väga sarnaseks jääma.
Ainsa ühendava joonena jääb silma, et näituse tööde puhul on esikohal materjali- ja vormiprobleemid, mille tulemus on kas väikesemõõdulised dekoratiiv­objektid või, nagu võis veenduda Nooruse keldrikorrusel, suuremad ja huvitavamad vormieksperimendid. Asjaolu, et ei keskenduta tööde kontseptuaalsele poolele, vaid materjalile ja tehnikale, ei ole mõeldud aga otsese tööde kvaliteedi kriitikana. Vaatamata TKK küllaltki traditsioonilisele skulptuuriõppele, on sealt tulnud mitmed eesti nooremat skulptuurivälja iseloomustavad kunstnikud (Eike Eplik, Jevgeni Zolotko, Jass Kaselaan). Seega pole klassikalise skulp­tuuriõppe hea materjali- ja vormitunnetus oma tähtsust kaotanud ka peamiselt installatsioonile keskendunud kunstnikele. See annab lootust sama põnevaks järelkasvuks ka edaspidi.
Tööde suuruse, teostuse ja pilku­püüdvuse poolest domineerivad  galerii põhiruumis lätlased. Nii vormiliselt kui sisuliselt kaheks suunaks jaguneva väljapaneku esimese grupi moodustavad ilmselt ühise metallikursuse käigus sündinud tööd (Ansis Dobičinsi „Majakas”, Kristaps Andersonsi „Aeg” jt), mis mõjuvad eelkõige oma suuruse, abstraktse vormi ja vaatajat kaasava elemendi tõttu. Teise suure grupi moodustavad kitšimaigulised ja pigem väikesemõõdulised skulptuurid: Mārtiņš Rozenfeldsi XIX sajandi härrasmehe riietuses banaaniga mees („Banaanimees”), Anna Rasmuse punase boa ja drag queen’i välimusega „Igavene ilu” ning kolm õnnelikku maoisti Ernests Šteinboksi töös „Pärast täielikku võitu kapitalismi üle”.
Hispaania Badalona kunstikõrgkooli skulptuuriosakonna väljapanek sarnanes taotlustelt ja vormilt TKK tudengite töödega, paistes silma suurema värvikasutuse poolest.
Juba Tartu Kunstimaja näituse „Väljapääsumaastik” („Escape Landscape”), mille on koostöös Armands Zelchsi, Jass Kaselaane, Taavi Talve ja Villu Jaani­sooga kureerinud Kirke Kangro, pealkiri ütleb selgelt, et näituse keskne teema on ruum. Näitusel joonistub selgepiiri­liselt välja kahe kooli (TKK ja EKA) väga erinev rõhuasetus. Nooruse näituse materjalikesksed objektid ei suhestu ruumiga, kus neid näidatakse, ega ka ruumiga (ühiskonnaga), kus need on loodud Kunstimajas eksponeeritud installa­tiivsetes teostes on seevastu aktiivselt käsitletud nii galeriid kui ruumi, aga ka sellest väljapoole jäävat geograafilist, mõttelist ja virtuaalset ruumi, kasutades selleks tihti juhuslikke materjale ja mitmeid meediume. Selline vastandus tuleb kõige selgemalt välja asjaolus, et Nooruses eksponeeritakse skulptuure postamentidel, Kunstimajas on kokku kuhjatud postamendid aga ise eksponaat (Hanna Piksarve „Üritasin tasakaalu hoida, kuni helistas mulle mu ema”).
Ehitusplatsi meenutavas galerii­ruumis nõuab esimesena tähelepanu Mārtiņš Rozenfeldsi (Nooruses on tema „Banaanimees”) ehitustellingutest ja videost koosnev installatsioon, mis sunnib teisiti vaatama nii harjumuspärast galeriiruumi kui lubab turnimisel aimu saada sellest, milline vaade avaneb Kaarsillalt alla vaadates. Kristin Reimani „Määrib” koosneb mitmekümnest mittekuivava värviga võõbatud laest alla­rippuvast traadist ning sunnib vaatajat installatsiooni sees väga ettevaatlikult ja teadlikult liikuma. Mõlema teose vastuvõtmine on tugevalt kehaline kogemus: kas siis mitme meetri kõrgusel ebakindlal pinnal video vaatamine või värviste traatide vahel ekslemine tekitavad teatud elamuse juba puhtalt oma ebamugavuse tõttu.
Ebamugavuse teemaga seondub ka Kunstimaja fuajees eksponeeritav Art Nõukase videoteos „Fuajee”, kus näidatakse vaatajale teleseriaalidest tuttava naeru saatel sama tühja fuajeed, kus tegelikult on vaatamise hetkel juba ka vaataja ise. Kuna reaalajas toimuv enam videolinti ei mõjuta, satub vaataja veidrasse olukorda, kus tuleb vastamisi seista tühja kohaga, mida samal ajal ise täidetakse. Kui lisada siia veel Nõukase suures saalis asuv „Tagasiside” (diktofon, kuhu saab kas teadlikult või ebateadlikult salvestada oma muljed näitusest), Indriķis Ģelzise „Kohtumine” (teos, mis koosneb nihestatud reaalsusega videoteostest ja kahe tagaotsaga Žigulist), ning Sanna Korteniemi skulptuurid, jääb mulje, et näituse üks peamisi eesmärke on vaataja tajuga mängimine, tema eksitamine ja kohati isegi ebamugavasse olukorda asetamine. Neis töödes on aga ka selge soov publikut kõnetada, narrida, aktiveerida: vaatajalt oodatakse arvamust, redelit mööda ronimist, traatide vahel seiklemist ja muudki. Inter­aktiivsuse püüe kõneleb noorte kunstnike heas mõttes pretensioonikusest.
Kuigi on tegemist kahe väljapanekuga, siis neid võiks ja eesti nooremast skulptuuriväljast aimusaamiseks isegi peaks koos vaatama. Väide, nagu dubleeriks Tartu kool Tallinna oma, mõjub sellel taustal kahtlemata absurdselt.