Kõrvaltvaataja pilk

Reet Varblane

Mihkel Ilus loob tähendusi, et neid tühistada. Mihkel Ilusa näitus „Kuuse asemel” Vaalas 15. – 30. XI

Ühte head nüüdiskunsti (loe aktuaalse kunsti) projekti saab käsitleda (ja tegelikult peabki seda tegema) mitmest aspektist, et siis eri raamistikele sobivate instrumentide abil luua uus, tõlgendav (meta)süntees. Tavapäraselt võib eristada kahte suurt kihistust, mis omakorda jagunevad väiksemateks alakihistusteks. Üks on autori kontseptsioon ehk teose sõnum, sageli ka selle sõnastamine, mis aitab teost mõista, kuid nii mõnigi kord sootuks ähmastab sõnumi. Teine on esitusviis, selle esteetika või nüüdiskunstis paljude esteetiliste lähenemiste teadlik kooskasutamine, nende tähendusväljadega mängimine kas sõnumi paremaks (selgemaks) esitamiseks või vastupidi, käsitletava nähtuse mitmetahulisusele, mitmeti mõistetavusele osutamiseks.

Mihkel Ilusa äsja Vaalas eksponeeritud ruumiinstallatsiooni puhul lisandus tavapärastele kihistustele veel üks: tema Eesti noore maali iseloomustamiseks kasutatud sõnastusviis, mis ütleb üsna palju ka tema enda kunsti, eelkõige Vaala projekti kohta. Kuigi Mihkel Ilusa näol on tegemist veel noore kunstnikuga, võib tema interaktiivset, nii mõneski mõttes ka interdistsiplinaarset ruumiinstallatsiooni „Kuuse asemel” vaadata kui peatus- ja lähtepunkti järgmisteks projektideks.

Saatetekstis on autor ise toonud välja kolm momenti: lunastaja ehk Jeesuse kujundi kasutamine praeguse aja rituaalse ostuhulluse esiletoomise ehk tarbimisühiskonna kriitikana; installatsioone käivitav jõud elekter kui viide osiseid käigushoidvale ühendatud süsteemile ja maalipraktika analüüs. Maalipraktika analüüsis tundubki peituvat selle projekti võti.

Saateteksti on kirjutanud kunstnik ise, kuid on kasutanud oma isikust distantseeruvat tema-vormi ehk siis kõrvalpilku. Teksti kõrvalpilk paneb mõtlema kunstniku kahetise positsiooni peale laiemalt – ta loob ja samas analüüsib seda, mida on teinud –, kuid selles võib näha ka kontrollimisvajadust.

„Kuuse asemel” on tehtud spetsiaalselt Vaala galerii tarvis, tervikliku ruumiinstallatsioonina ei saa seda kusagil mujal uuesti näidata, küll võivad aga terviku osised mujal, uues kontekstis uut elu elama hakata. Objekti ja ruumi, täpsemalt objekti esitusviisist tingitud tähendus, selle põrkumine teiste objektide tähendusega, nende põimumisest tulenev tähendusväli ongi Mihkel Ilusa selle projekti tugevaim külg ja teeb selle põnevaks, isegi intrigeerivaks. Tähendusvälja loomisel on installatsiooni maalilisel küljel (ehk maalipraktikal) täita kõige olulisem roll.

Totaalse ruumiinstallatsiooni kesk-ne teos (kunstnik on ise selle tähistanud
numbriga 1) oli küll „Elluäratamise ma-sin”, kuid totaalses installatsioonis peituvate tähenduskihistuste mõistmiseks oli (vähemalt mulle) olulisemgi „Surmavalda laskumine ja ülestõusmine”, mille tähendus avanes küll alles rõdul „Issanda muutmise” installatsiooni juures.

Mõlemad installatsioonid olid vaadeldavad pigem maali kui kolmemõõtmelise objektina, kuigi neil puudus maalile iseloomulik tunnus – värv. Värvi oli autor kasutanud pigem ruumiliste installatsioonide juures, otsekui viidates oma professioonile, veelgi enam maalikunstniku kirele, sest sisulist (sõnumilist) tähendust ei olnud koloriidil ei „Elluäratamise masina” ega ka karusselli meenutava objekti „15 jeesust domineerivad ratast” puhul. Mõlema valmistamiseks kasutatud vineeripind oli iseenesest esteetiline, nõtketest joontest muster moodustas kauni graafilise pinna. „15 jeesuse” objekti juures mängis kaasa või, parafraseerides teose pealkirja, domineeris varjude mäng seinal, mis omakorda osutas kristluse- eelsesse aega, Platoni maailma (selle sees ka kunsti) käsitlusse. Maalina vaadeldavate objektide juures oli esitatud vaatajale kas maali tagumine külg või kui esikülg, siis oli selle pind lõhutud geomeetrilisi elemente meenutavateks ribadeks. Nii võis neid vaadelda konstruktivismi kontekstis, kuid korduvad stiliseeritud ristilöödud Jeesuse kujukesed suunasid mõtte pigem turvalise koduakna (turvaaltari) juurde. Renessansist peale on Euroopas maali vaadeldud kui akent tegelikkusesse ehk kui kõrvalpilguga nähtud (loodud) terviklikku fragmenti.

Mihkel Ilusa loodu tungis galeriiruumi, allutas selle endale, kuid galeriiruum, selle osised (paekivisein) osutasid vastupanu, nende tähendusväli kandus üle installatsiooni omasse ning selle kihistused tulid esile just selliste kokkupõrgete tõttu. „Surmavalda laskumise ja ülestõusmise” installatsiooni ja galeriiseina vahele oli jäetud vaba ruum, mida vaataja sai täita oma loo, pildilise tervikuga. Vastu seina eksponeeritud maal (õigemini tagumine külg) „Issanda muutmise” triptühhoni keskmises osas jättis vaataja teadmatusse, kas sellel on midagi või on tegemist viitega Malevitši krestomaatilisele valgele ruudule valgel pinnal vms. Enamgi veel, kaotatud ei olnud mitte ainult füüsiline, vaid ka sümboolne ruum: tihedalt vastu seina surutud maalipinnaga oli autor lõiganud läbi tõlgendused.

Mihkel Ilusa komplitseeritud ruumiinstallatsiooni võibki vaadata kui tähendusväljade loomist ja samas nende tühistamist. Terviksüsteemi juures toimivad kokkulepped, mida saab vastavalt vajadusele kas mugandada või ka sootuks tühistada. Ilusa tähendusväljad näivad toituvat maalikunstist, selle positsioonist ja praktika ümbermõtestamise vajadusest. Mihkel Ilus on parajalt kriitiline, aga temas on siirast usku maalikunsti kui meediumi tulevikku, mitte lipulaevana, vaid tähenduste koguja ja säilitajana.

Mihkel Ilus on tõeline esteet: iga tühisemgi detail oli ülitäpselt paigas, allahindlust ei olnud tehtud ühelegi kriipsule või värviplekile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht