Üraski laul

Andri Ksenofontov

Igaviku-uuringute värskeimad faasid. Peeter Lauritsa näitus „Logos & mythos” Vaala galeriis kuni 9. XI. Algupärase helitöö autorid on Anne Türnpu ja Lauri Kaldoja. Täna kell 18 vestleb Peeter Laurits galeriis Jaan Tootseniga sise- ja välisrännete teemal. Vestlus salvestatakse Ööülikooli sarja „Eesti mõttemaastikud” osana.

Peeter Laurits seletab inimolemise teispoolsust. Vastuolu seisneb selles, et seletamine-näitamine ise toimub siinpoolsuses. Vasturääkivust ei ole siis, kui võtta siinpoolsust kui topeltteispoolsust. Nii nagu üle lävepaku topelt astudes jõuame tagasi samale poole lävepakku ehk „sinna ja tagasi”. See on õnnestunud vormel niihästi kunstilises kui ka filosoofilises mõttes, kui teispoolsuse taolistel teemadel vaieldakse, sest „tagasi” tähistab seda, mida igaüks käega saab katsuda, kus ta parasjagu viibib ja end koduselt tunneb ning vaidlus püsib neutraalsel pinnal. Ning kui keegi soovib väita, et ta korra „sinna” põikas ja kus see asub, võib seda „siin” kuulates rahumeeli lihtsalt jutuks pidada ja keegi ei tunne, et teda vägisi tundmatusse kohta sunnitakse.
Tähendab, mõte on selles, et „seal” on galerii Vaala laes sirmi taga, kus üraskid vahetavad kesta ja laulavad ilusasti ehk autori enda sõnadega: „Põhiteemaks on kahe meeletasandi – loogilise ja mütoloogilise kõrvutamine. Logos on ajaliselt ja sotsiaalselt väga selgesti piiritletud, ta on seotud parasjagu kehtivate mõtlemisviiside ja väljendusvahendite külge ja on neist tingitud. Mythos’e päritolu on hämaram”. Hämaratest asjadest tulebki aga hämaramalt rääkida: „Käesolev näitus paigutub autori igaviku-uuringute värskeimasse ning produktiivseimasse faasi: Nii Hylesinus fraxini1 kui Ips typographicuse2 haudekäigud – feminiinseid sugutrakte imiteerivad ning vastsete valmikuks kasvamise arengulugu representeerivad seemid,3 pöörduvad autori jõulises kuraatorikäsitluses kosmogoonilisteks meemideks.4 Antud representatsioonikriitiline teos dekonstrueerib polümorfseid konstruktsioone. Mentaalseid ja kunstilisi representatsioone loogilis-deskriptiivsesse keelde tõlkides sattume varem või hiljem obskuursesse5 ruumi, kus süntaktilised konvulsioonid semantikale näpu ninna lükkavad”.
„Ips typographicus,” hääldab Peeter Laurits hardusega modelli ladinakeelset nime. Koore alla uuristatud kirjade kalligraafia ei jäänud märkamata ka teda esimesena kirjeldanud putukateadlasele, kes on ristinud ta ladina keeli trükikunstnikuks. Üraski üks ingliskeelseid nimetusi on graveerija ehk engraver beetle. Kõigepealt valib emaürask nõrga puu. Siis koostab ta lõhnaainetest kutsungi teistele üraskitele, uuristab koore alla keskkäigu ja muneb sinna järjestikku munad. Üles rivistatud vastsed asuvad kahes suunas rünnakule nagu etturid. Enamik neist niidetakse maha puu kaitseliinidel, tõhus tõrjevahend on näiteks vaik, kuid põdur puu saab kurnatud ja mõni ettur jõuab lõpuks lipustuda sügavas nukkumiskurus, kust ta kevadel läbi koore välja puurib, et alustada uut ringi paarituslennuga. Tulemuseks on udusulgede sarnased kujundid, keskel roots, millest hargnevad käigud nagu ebemed. Ürask käitub pigem kiskja kui parasiidina ja ökoloogid peavad teda üheks tugiliigiks. See tähendab, et suhteliselt väikesest arvukusest hoolimata on üraskil metsakoosluse säilimise seisukohalt suur tähtsus ning tema kadumisel mets muutuks. Seejuures suhtlevad üraskid paljude teiste liikidega, moodustavad sümbiootilisi suhteid seentega. Keerukas ja mitmetasandiline on üraskite omavaheline infovahetus. Kuidas suudab rühm isoleeritud vastseid millimeetri täpsusega rivikorda hoida ilma teineteise uuretesse sisse söömata? Vastsete maailmaks on käikude labürint, mille vahele jääv puit moodustab samasuguse ülesehitusega labürindi: kahe „sule” vahele jääb kesktelg, millest hargnevad vastassuundades puidukiired vaheliti üraskikäikude „ebemetega” nagu põimitud sõrmed. Kokku moodustavad need üraskite „topeltpoolsuse”, mis katab oksi ja tüvesid kosmilise meandrina. Peeter Laurits käänab puu Gordioni sõlmeks ja asetab tähistaevasse, kus see voolab läbi iseenda, läbi carbo kõikide olekute, alates säravatest teemantidest ja mustast söest kuni üraskimustani.
Mida „ips” üraski teaduslikus nimetuses tähendab? Ladina keeles otseselt mitte midagi, pigem esineb see grammatilise ühikuna. Et kõikvõimalikes tõlgendusvõimalustes mitte ära eksida, tuleb käsiraamatuid lapates ja Google’it sirvides Ariadne lõnga lahti harutama hakata. Esimene kõige lihtsam ladinakeelne seletus on „ise” ehk Ips typographicus oleks sellisel juhul „trükikunstnik ise”. Kuid samas üraskiperekonnas on kõik Ips’id, kes oleks siis näiteks väike-kooreürask, Ips amitinus? Kas „isapoolne tädi ise?” Aga kui oletada, et üraski teaduslik ristiisa ei võtnud ips’i mitte otseses mõttes ladina keelest, vaid tüpograafiast endast? Trükikunsti ajaloos on üks salapärane seik, mille nimeks on „lorem ipsum”. Niimoodi nimetatakse šriftide trükinäidiseid, mida trükikojad tellijatele tutvustavad. Ikka küsitakse, et mida lorem ipsum tähendab, aga asi selles ongi, et mitte midagi, sest kui näidise tekst midagi tähendaks, hakkaks klient teksti lugema ega paneks enam kirja kujundust ennast tähele. Tegemist on fragmentidega Cicero raamatust „Hüvede ja pahede piiridest”, kusjuures lorem ipsum ise on pärit lausest „neque porro quisquam est qui dolorem ipsum” ehk „mitte keegi ei armasta valu ennast”. Nii on ka üraski kirjad ilma otsese tähenduseta, et lugeja tähelepanu nende tõeliselt mõttelt kõrvale ei hajuks.

1 Hylesinus fraxini – väike-saareürask.
2 Ips typographicus – kuuse-kooreürask.
3 Seem on mõiste komponentanalüüsis ja tähistab ühe sõnavälja tähenduskomponenti. Komponentanalüüs on strukturaalsemantika põhimeetod ja põhineb oletusel, et sõnade tähendused koosnevad elementaarsetest tähendusosakestest ja on seega kirjeldatavad nende osakeste summana.
4 Meem on idee, tava, kujund vms infokogum, mis levib paljuneb ja muteerub inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel. Meemideks võivad olla mõtted, ideed, teooriad, harjumused, laulud, tantsud jms. Meemi on piltlikult nimetatud ka mõistuse viiruseks, mis kultuuris end kordab ja paljundab ning mõjutab inimeste käitumist. Meemi mõiste (inglise keeles meme) võttis kasutusele Richard Dawkins 1976. aastal ilmunud raamatus „Isekas geen”, oletades, et meem on kultuuris samasugune põhielement nagu geen bioloogilises pärilikkuses (Vikipeedia).
5 Peeter Lauritsa esimesed puidumardikate, täpsemalt siklaste (Coleoptera, Cerambycidae) arhitektuurilised maastikud on Kütiorust, Valdur Ohaka observatooriumi (öösiti külastatav valgustamata majake) ja kuuri kõdupuidust ehk siis obskuurset päritolu. Ladina keeles tähendab obscūrus pimedat, tumedat, ebaselget. Koostöös Hasso Krulliga sündis neist putukakäikudest „Vana labürindi” sari sellisel pimedal, tumedal ja ebaselgel teemal nagu Vanapagan. Sarja debüüt oli 2005. aasta suvel valgustamata galeriis ehk kapitaalremonti minevas majas Sakala 9 grupi­näitusel „18 tuba”.