Muuseum peab muutuma koos kunsti, publiku ja ühiskonnaga

Kadri Rood

Intervjuu Kiasma direktori Pirkko Siitariga.

Kiasma avamisest on juba viisteist aastat. Ameerika arhitekti Steven Holli projekteeritud hoone Helsingi kesklinnas ei ole mitte ainult nüüdiskunsti muuseum, vaid kultuuriinimeste üks meeliskohtumispaik.

Kuidas Kiasma, Helsingi nüüdiskunsti muuseum, erineb teistest kunstimuuseumidest? Millised on selle spetsiifilised probleemid?
Kiasma keskendub kunstile, mis on loodud 1960ndatest peale. Sellel põhineb ka meie kogu, millesse kuulub üle 8000 teose. Suurem osa teostest on Soome kunstnike loodud, kuid meil on arvestatav rahvusvaheline nüüdiskunsti kogu. Meie ei uuri modernismi ega kogu modernset kunsti. See kontseptsioon on veidi erandlik, kui võrrelda teiste Põhja- või Baltimaade muuseumidega. Mulle tundub, et Kiasma on visuaalse kultuuri keskus: meie programmis on performance’id, meil on progressiivse programmiga Kiasma teater. Performance on teatavasti alati olnud nüüdiskunsti oluline osa. Kiasma on eriline ka selle poolest, et meil on hästi noor publik. Kui üldiselt käivad muuseumides umbes 40-50aastased, siis suurem osa Kiasma külastajatest on alla 35sed. Me oleme selle üle uhked, kuna seda põlvkonda pole lihtne muuseumisse saada. Olen rõõmus, et inimesed on praegusest  kunstist huvitatud: Kiasma on populaarsuselt esimene või teine muuseum Soomes, ta on seda kogu aeg olnud.

Kiasma sai äsja 15aastaseks. Kiasma on noor muuseum, kuid on kiiresti oma koha leidnud. Milliseid muutusi olete selle aja jooksul teinud?
Kunst, publik ja ühiskond muutuvad pidevalt ning muidugi peab nendega koos muutuma ka muuseum. Kui võrdleme kunsti 15 aasta tagusega, on selge, et praegu sisaldab see palju rohkem näiteks liikuvaid kujutisi, fotograafiat ja installatsioone. Ka publik tahab praegu palju rohkem muuseumi töös osaleda: noor põlvkond ootab, et saaks teha midagi koos muuseumiga. Seepärast on meil neile mitmesuguseid projekte, näiteks vabatahtlikud noored tõlgendajad, keda kutsume kultu’deks ning kes töötavad koos meie haridustiimiga. Nad võivad oma tegevuse ise määrata ja korraldada muuseumis erinevaid üritusi avamiste või näitustega seoses. Seega peame publiku oma tegevuse planeerimisse kaasama ning oleme selle üle väga õnnelikud. Pean seda väga suureks muutuseks, et publik osaleb muuseumi töös ning meie avame neile oma uksed.

Tänapäeva kunsti muuseumile on publiku kaasamine ehk lihtsamgi kui vanema kunsti muuseumile?
Jah, kindlasti. Kuna töötame elavate kunstnikega, saame kunstnikud publikuga kokku viia ning luua foorumi, kus nad saavad koos töötada ja ehk isegi leida viise, kuidas koos kunsti teha. Näiteks on meil uus projekt „Heimo” ehk „Hõim“, mis toimub kuues Soome linnas. Noored inimesed on teinud ettepanekuid, mida muuta oma elus ja keskkonnas, meie oleme palganud kuus kunstnikku nendega koos töötama. Sel viisil kombineerime nüüdiskunsti ja aktivismi. See on väga uus viis töötamiseks.

Kas olete nende aastate jooksul olnud sunnitud tegema ka märkimisväärseid kompromisse?
Suurem osa kompromissidest on tehtud ehk raha puudumise tõttu. Kuna ka meil Soomes on praegu raskem kui Kiasma avamise ajal, ei saa me teha nii palju rahvusvahelist koostööd, kui sooviksime. Praegu saame teha ühe suure rahvusvahelise isikunäituse aastas, näiteks järgmisel aastal tuleb Alfredo Jarri retrospektiiv. Seda võib ehk kompromissiks nimetada, kuid ma ei ütleks, et oleme teinud märkimisväärseid kompromisse.

Milliseid põhimõtteid järgib Kiasma oma näitusepoliitikas? Kuidas teete valiku?
Meil on kuraatorite tiim, kus pidevalt arutame olemasolevaid võimalusi. Programmi koostades peame loomulikult mõtlema nii kodumaiste kunstnike, väliskunstnike kui ka publiku peale ning sellele, millised näitused oleksid Soome kontekstis huvitavad. Arutame paljusid võimalusi, kuid loomulikult ei saa me kõiki oma toredaid ideid ellu viia. Näituse planeerimine võtab aega paar aastat, sest tuleb läbi rääkida teiste institutsioonidega, kunstnikega jne. Peame hoolitsema selle eest, et meil oleks nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi näitusi ning lisaks aktiivne näitustega seotud programm publikule.

Uut kunsti on ehk keeruline koguda, sest väärtused pole selle puhul veel settinud. Kuidas teete kollektsioneerimisega seotud otsused? Soome Rahvusgalerii osana on teie fookus Soome kunstil, kuid Kiasmal on ka üsna palju välismaa kunstnike töid. Millal otsustate eelistada välismaiseid töid?
Rõhk on Soome nüüdiskunstil või õigupoolest aktuaalsel kunstil, mis on tehtud Soomes, sest rahvuse kontseptsioon on muutunud ning paljud Soomes tegutsevad kunstnikud pole etnograafilises mõttes soomlased. Kui teeme näituse ise, siis üritame näitusel eksponeeritud töid sageli ka oma kogusse osta. Näiteks näituselt „Ars11” ostsime palju välismaist kunsti. Lisaks jälgime, mis toimub Soome galeriides ja teistes muuseumides.

Kuidas muuseumi ning selle kunstioste rahastatakse?
Kuna Kiasma on rahvusgalerii osa, siis tuleb peamine osa rahast Soome riigilt, kultuuriministeeriumilt. Lisaks on meil eraraha, mis tuleb Kiasma sihtasutuselt. Sihtasutus toetab meid igal aastal teatud summaga, mille kulutame uutele ostudele. Peale selle on meil meediapartnerid, kellelt saame näiteks reklaamipinda, vastutasuks aitame neil muuseumis oma üritusi korraldada. Nii on nende puhul tegu pigem vahetuskauba kui otsese rahalise toetusega, kuna viimast pole sponsoritelt majanduskriisi oludes just lihtne saada. Üsna suur summa tuleb ka piletimüügist ja seda kasutame näituste rahastamiseks.

Kui palju on majanduskriis Kiasmat mõjutanud?
Riigilt tulev rahahulk ei ole viimase viie aasta jooksul kahanenud, kuid ka mitte kasvanud. Küll aga on kriis mõjutanud sponsoriraha, mida on praegu peaaegu võimatu saada.

Kui palju inimesi Kiasmas töötab?
Meil on kokku umbes 70 töötajat, sealhulgas kaks peakuraatorit, üks kollektsiooni ja teine ajutiste näituste jaoks, viis kuraatorit, nelja inimesega haridustiim ning meedia ja turunduse osakond viie inimesega. Muidugi on ka tehnikud, kes näitused üles panevad, ning konservaatorid, kes teoste eest hoolt kannavad.

Kas personalis on olnud ka suuremaid muudatusi?
Ei ole, kõik on olnud umbes samamoodi Kiasma avamisest saadik. Praegu on meil ehk isegi veidi rohkem töötajaid, kui oli siis.

On see optimaalne hulk või on kellestki puudus?
Ma arvan, et see on praegu üsna optimaalne arv. Meil on palju professionaalseid inimesi, tänu kellele saame peaaegu kõik oma näitused ise teha, palju häid kuraatoreid ja uurijaid. Ehk vaid selliseid valdkondi nagu turundus, teavitustöö ja suhtlusmeedia võiks edasi arendada, et leida uusi viise, kuidas inimestega suhelda.

Millisena näete Kiasma positsiooni Soome kunsti- ja nüüdiskunsti väljal, võrreldes teiste muuseumidega?
Kiasma on juhtiv nüüdiskunsti muuseum Soomes. Kiasmal on väga tugev positsioon: oleme tutvustanud kunsti nii publikule kui ka teistele muuseumidele. Kui meenutada viieteist aasta tagust Soomet, siis polnud kaasaegne kunst teiste muuseumide hulgas sugugi populaarne, seda ei näidatud nii palju kui praegu. Ei tohi unustada ka seda, et Kiasma on riiklik muuseum ning meil on riigi suurim nüüdiskunsti kollektsioon. Lisaks on Kiasma üks suurimaid nüüdiskunsti muuseume Põhjamaadel. Usun, et sellist positsiooni jääme hoidma ka tulevikus. Oleme arendanud ning arendame ka edaspidi uusi viise nii nüüdiskunsti kui publikuga töötamiseks. Arvan, et oleme kujundanud uue nägemuse ka sellest, kuidas üldse olla kunstimuuseum.

Kas kunstielu ja kunsti loomine ise on samuti nende aastate jooksul Kiasma tõttu elavnenud?
Arvan, et Kiasma on seda mitmeti mõjutanud. Kui rääkida nüüdiskunstist, siis on Helsingi praegu väga põnev linn. Meil on palju huvitavaid galeriisid, ka kunstnike loodud kohti ning uusi muuseume nagu Emma Espoos. Diskussioon on väga elav. Amos Andersoni muuseum plaanib uut hoonet ning arutletakse palju ka võimaluse üle rajada Helsingisse Guggenheimi muuseum. Praegu on väga huvitav aeg.

Kuidas uute muuseumide rohkus mõjub seni tegutsenutele: kas on tekkinud sünergia või hoopis konkurents raha ja külastajate pärast?
Ma arvan, et natuke mõlemat. Loodan, et uued muuseumid leiavad rahastust nii, et see ei ohusta juba olemas muuseume. Arvan, et see loob ka positiivset energiat ja suurendab muuseumide tuntust, kuigi rahastus on alatine kitsaskoht. Seda eriti praeguses majanduslikus olukorras ning arvestades, et riiklik muuseum nagu Kiasma kannatab ressursside puudumise tõttu. Minu lootus on, et kui riigil on võimalik panustada kultuuri, siis investeeritakse Kiasmasse.

Guggenheimi Helsingisse toomise idee on olnud väga vastuoluline. Kuna tegu pole riikliku muuseumiga, arvavad paljud, et Soome ei peaks investeerima välismaisesse muuseumi.
Selle üle arutletakse praegu. Guggenheim on esitanud teise kavandi, kuid mulle tundub, et rohkem arutletakse arhitektuuri ja majanduslike aspektide kui muuseumi sisu ja profiili üle. Me ei tea tegelikult piisavalt sellest, milline muuseum see peaks olema. Mida tähendab see, kui öeldakse, et seal keskendutakse Põhjamaade arhitektuurile ja disainile? Ja kas on realistlik, et uus Guggenheimi muuseum kogub aastas pool miljonit külastajat, kui ükski teine Soome muuseum pole seda veel suutnud? Helsingi on siiski üsna väike linn, seda ei saa võrrelda Peterburi või Stockholmiga. Seega on tegemist keerulise küsimusega. Uued ilusad muuseumid on toredad, aga ma tahaksin, et neil oleks toimetulekuks realistlik plaan. Guggenheimi puhul oleks hea, kui suudetaks finantseerimiseks eraraha leida. Iseenesest pole mul midagi selle vastu, tahaksin vaid teada rohkem muuseumi sisu ja profiili kohta.

Kas usute, et suur hulk muuseume suhteliselt väikeses linnas võiks elavdada kultuuriturismi?
Jah, see on võimalik. Kuid turism on Helsingis viimase kümne aasta jooksul palju kasvanud, mõjutamata ometi külastajate arvu muuseumides. Muuseumidel on palju õppida selle kohta, kuidas töötada nii, et ka turistid muuseumidesse jõuaksid. Aga seda pole veel juhtunud ning minu küsimus on, kas Guggenheim muudaks olukorda, nii et Helsingisse tuleks rohkem turiste ning sellest võidaksid ka teised muuseumid.

Mainisite enne, et Kiasma on üks suuremaid nüüdiskunsti muuseume Põhjamaadel. Kas Kiasmast võib rääkida kui kogu piirkonna kunstikeskusest?
Kiasma on üks suuremaid Põhja- ja Baltimaadel ning kui mõelda Venemaa peale, siis arvan, et neil polegi Kiasma suurust nüüdiskunsti institutsiooni. Arvan, et Kiasmal on väga hea rahvusvaheline maine. Paljud muuseumid tahavad meiega koostööd teha ning ka meie otsime pidevalt uusi partnereid, kellega koos näitusi teha. Seega usun, et oleme heas positsioonis nii kodumaal kui rahvusvaheliselt.

Kas usute, et Euroopa äärel saab tegutseda maailmatasemel rahvusvaheliselt oluline kunstikeskus?
Rahvusvaheliselt oluline kunstikeskus tähendab institutsioone, galeriisid, kunstnikke, mitmel tasemel kunstiproduktsiooni ning muidugi publikut. Helsingi on väga tore linn, kuid kas saab seda võrrelda Londoni, Pariisi või Berliiniga? Arvan, et Helsingi on praegu väga atraktiivne nii visuaalsete kui muude kunstide, näiteks muusika poolest. Seega mõneti juba olemegi kultuurikeskus, kuid seda ei saa siiski võrrelda suurte metropolidega, kuna inimesi on nii palju vähem. Siiski oleme suutnud siia meelitada palju inimesi naaberriikidest ning ma usun, et nende arv kasvab veelgi.
Helsingi võib meelitada kultuurieluga, kuid see vajab investeeringuid. Meil on oskused, fantastiline infrastruktuur ja suurepärased kunstnikud ning see kõik lubab rahvusvaheliselt veelgi atraktiivsemaks muutuda. Võimalused on avatud, kuid otsekoheselt väljendudes — on vaja raha. Üks muuseum ei suuda muuta kogu linna.

Eestis on üsna suur nüüdiskunsti ja publiku lõhe. Kunst paistab olevat vaid väga väikese hulga inimeste huvi. Kuidas on lood Helsingis? Kuidas on Kiasma olukorda muutnud?
Ma arvan, et Kiasma on inimesi väga palju harinud, tutvustanud kaasaegset kunsti ning pannud seda aktsepteerima. Ma ei ütleks, et kunsti ja publiku vahel on lõhe. Muidugi ütleb keegi ikka ja jälle, et ei saa aru, kuid meie ütleme, et ei olegi vaja „aru saada”. Nüüdiskunsti puhul on oluline vaadata ja kogeda seda oma vaatepunktist: pole olemas õigeid ega valesid tõlgendusi. Kiasma on väga populaarne. Meil on kogu aeg olnud väga hea haridustiim ning meile on oluline edastada kogu oma tegevus nii, et see oleks ligipääsetav ja mõistetav. Soomes on küll hea koolisüsteem, kuid visuaalset kunsti või kunste ei õpetata koolides kuigi palju. Võib-olla teatakse veidi vanast kunstist, kuid tänapäeva kunstiga koolides ei tegeleta. Seega on veelgi olulisem, et seda teeks riiklik muuseum nagu Kiasma. Meid külastab palju koolilapsi ja õpetajaid. Igal aastal korraldame septembris hariduspäeva õpetajatele, kus tutvustame neile oma programmi ja valmistame neile ette materjale, et neil oleks lihtsam muuseumi tulla. Püüame neid igati aidata.

Eestis on täpselt samad mured. Inimesed on jäetud selles mõttes üksi, et kunstiharidus lihtsalt lõpeb ühe perioodi juures ning inimesed jäävad vastamisi kunstiga, mida nad ei mõista, sest neil puuduvad vastavad „tööriistad”.
Jah, on oluline, et inimestel oleksid vahendid kunsti kogemiseks, sest paljud tööd vajavad taustainformatsiooni. Õpetajad vajavad selles osas abi ning seepärast arvan, et haridustiim on üks muuseumi kõige tähtsamaid osi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming