Impressionist Tartu öös

Enn Lillemets

Ernst Tiido 100.

Paarkümmend aastat täielist iseseisvust enne Teist maailmasõda tundub praegu mõeldes ja tagasi vaadates ikka üpris üürike aeg. Seda hämmastavam ja erutavam, kui palju jõuti tolle ajaga kultuuri pähe kasvama panna ja mis kõik jõudis õitsema minna. Seepärast on kaunis loogiline, et säält ajast on aina võtta ja avastada. Kõnelemata järgnenud sõja ja kaose ajast, mis lisas eelnenule ettearvamata vürtse. Paljud anded, saatused ja loomingud jäid justkui ööõhku. Alles nüüd saame seda kõike võtta täie pühendumise ja naudinguga. Võtta nii tollast kui praegust korraga. See on loonud isevärki olukorra ja segadus on sada kraadi. Ei ole sugugi alati üheselt selge, mis on vana või mis uus, mis on vindunud või mis värske, kas uus on värskem kui vana või vana liisunum kui uus.
Pole siis midagi imestada, et suur osa kunstiühingu Pallas näitusetegevusest on keskendunud Teise maailmasõja ajal ilmnenud ja kasvanud annete avastamisele ja taasavastamisele. 17. X lõppenud Ernst Tiido väljapanek oli XI kunstiühingu ja Tartu linnamuuseumi 2001. aastal alanud koostöösarjast, mis teeb avalikuks tundmatuid või hästi ära unustatud kunstnikke ja ajalõike. Tiido on sääljuures esimene graafik, kelle näitus „Impressionist Tartu öös” mahutas 55 kunstniku teost ja lisaks Martin Saksa vormitud portree temast. Üle poole piltidest pärines kunstniku perekonnalt ja ligi pool Tartu kunstimuuseumist. Ainest sõelumiseks oli üle ootuste! Kahe sama tasemega näituse jagu küll. 
Tartus sündinud ja surnud Ernst Tiido (1913–1957) loomeaeg jäi lühikeseks. Ometi jõudis ta jätta püsivat ja väärtuslikku öömeelse aja ja tänamatute olude kiuste. Isegi sel tasemel, et teda võib pidada eesti graafikas üheks subtiilsemaks meeleolude ja muljete jäädvustajaks, kelle sügavamat olemust puudutas üllatavalt vähe sotsrealismi paine.
Sadamatöölise ning kütja ja madrusena laevadel Prantsusmaast Leeduni seigelnud ja mereväes sundaega teeninud Tiido jõudis 1939. aastal Kõrgemasse Kunstikooli Pallas, kus ta sai esialgu õpetust Aleksander Vardi algklassis ja Kaarel Liimandi aktiklassis. Tema peamised õppejõud olid Arkadio Laigo, Juhan Nõmmik ja Ado Vabbe. Vabbe tähendus paistab välja nii Tiido vabakunstniku meelsuses kui ka tehnilises mitmekülgsuses, eriti üha ahenevate Stalini-aegsete tingimuste taustal.
Tiido lõpetas 1946. aastal Tartu Riikliku Kunstiinstituudi ja võeti samal aastal kunstnike liitu. 1949. aastani oli ta kunstiinstituudis graafikaõppejõud. Näitustel esinemist alustas ta Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal ja ilmutas end küpse kunstnikuna, kelle teoseid osteti nii muuseumi kui ka erakogudesse. Juba kohe oli näha vanameisterlikku münti tema ümberkäimisel valgusega.
Tiido seni ainsam isikunäitus toimus 1957. aastal Tartu kunstimuuseumis ja Tallinna Kunstihoones. Selle koostas Tiina Nurk, nagu ka korraliku kataloogi, mis praegu on asendamatu allikas. Näitus oli kevadel ja suvel ning sügisel suri kunstnik tiisikusse.
Tiido on peamiselt sügavtrükimeister, kelle paremaid ja tundlikumaid lehti võib võrrelda tollaste tippude, pagulusse sunnitud Salome Trei ja Agathe Veeberi loominguga. Tema lemmiktehnika näib olevat kuivnõel, aga ta on katsetanud tulemuslikult mitmeid muidki tehnikaid, sh linool- ja puulõiget, nende liidendusi ning mõnda päris haruldast asja, nagu tsement- ja unikaattrükki. Viimast tõenäoliselt Vabbe õhutusel, kes tollal sama proovis. Valdavalt mustvalgete ja tonaalsete lahenduste kõrval huvitas Tiidot mitmevärviline kunst. Ta pööras erilist tähelepanu valgusele selle üleminekuis päevast öösse ja vastupidi. Välja oli võimalik panna ka mõni näide tema õlimaalest ja monotüüpiaist, kinnitamaks eelöeldut. Neis on näha Jaan Grünbergi monotüüpialoominguga võrreldavat valgusepüüdmist ja õhuvärelust („Õhtu” ja „Hommik”, mõlemad 1948, monotüüpia, erakogu).
Näitusel võinuks olla väljas ka üksnes Tartu teema, niivõrd palju on Tiido seda linna uurinud ja kujutanud nii varemeis kui ka varemeteta, aasta ja ööpäevringi. Võinuks olla ka üksnes Eesti loodus. Paari nädala eest esines Tartu kunstimuuseumis talle omasel sundimatul ja sisenduslikul moel Fred Jüssi, avades nii sõnas kui ülesvõtteis eriti taevaste ja valguste põhjatuid nüansse Eestimaa looduses. Mu vaimusilmas jooksid aga samal ajal pildid Tiido näituselt. Kui tundlik ja varjundirikas võib olla andeka kunstniku mustvalge looming ning kui palju erinevaid taevaid ja valgusi on ta võimeline jäädvustama ja elustama. Kas või kuhjates ja hajutades või rütmistades valguslaike, pikendades või lühendades ja tihendades nõelatõmbeid („Peipsi rand”, 1949, akvatinta, erakogu; „Tartu Raekoda”, 1946, kuivnõel, Tartu Kunstimuuseum).
Linna- ja maastikumotiivide kõrval olid väljas portreed, säälhulgas abikaasa Margoti ja poeg Doriani omad, aga samuti autoportreed. Margot Tiido (Kangur, 1924–1951), Vanemuise teatri baleriin selsamal ajajärgul, kui Velda Otsus oli esitantsija, abiellus Ernst Tiidoga 1945. aastal. Poeg Dorian sündis 1947. aastal. Ka Margot suri tiisikusse. Teda on kujutatud eri tehnikais, ikka tugeva meeleoluga, enesessevaatavana. Varaseim portreedest on kübaraga (kuivnõel, 1942, erakogu). Endale jäetud tõmmisele on kunstnik lisanud hiljem pealkirja „Sünd”. Ehk tähistamaks tutvumise algust? Eraldi tähelepanu oma peeglivõttega väärib „Perekond” (1948, kuivnõel, erakogu), figuuriseade, millel kunstnik piibuga, Margot ja Dorian, ning millest oli võimalik esitada nii pliiatsikavand kui ka lõpptulemus. Sel teosel on olnud motiivi mõttes vähemalt üks eelkäija 1942. aastast, pilt perekonnaga, mehe, naise ja kahe lapsega.
Kaalu Kirme oma teoses „Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis sõja-aastail 1941–1944” (2007) sedastab küll Tiidot ja tema esinemisi, aga pikemalt tema pilk kunstniku pääle pidama ei jää. Värskes suures „Eesti kunsti ajaloos” (2013) mainib Jüri Hain Tiido südamlikke Tartu vaateid ja tuuakse ära kunstniku ilmselt tuntuim teos „Tähe tänav Tartus” (1954, ofort, akvatinta). Ernst Tiido väärib aga enamat ja see oli ka äsjase näituse taotlus.
Väljapanek märkis ühtaegu kunstiühingu Pallas 95. aastapäeva. Sümboolsena oli ses seoses eksponeeritud tihedatoimne Konrad Mäe portree (1946, kuivnõel, erakogu), mehe, kes oli 1918. aastal kunstiühingu Pallas ja aasta hiljem ka samanimeliste ateljeede peamisi käimalükkajaid Tartus. Tiido õpetajate õpetaja, kelle sünnist saab juhtumisi täna 135 aastat. Teadmata jääb, mida Tiido mõtles ja mis teda ajendas, kui ta sellisel ajal Mäge kujutas.
Tean mitut inimest, kes ei viitsi graafikat vaadata. Mõni neist jõudis ometi Tiido näitust kaema ja oli hämmastunud, et graafika võib olla samaaegselt maaliline, mahlakas ja peenetundeline. Tõepoolest, Tiido ei minetanud vaba kunstnikuvaimu ega kaotanud mitmekülgset, otsingulist ja hingelist nägemist, isegi ajal, mil graafika Tartu linnas aeglaselt välja suretati ja pikale kidumisele määrati. Millega Tiido puhul ei saanud hakkama Vene võim, selle tegi ära tiisikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming