Läti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogu – kas juhtum või seiklus?

Indrek Grigor

Näitus „... et juhtumist saaks seiklus …” („… lai gadījums kļūms kļūtu par notikumu ...” Riga Art Space’is 20. IX – 27. X, kuraator Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse juhataja Solvita Krese.

2005. aastal sõlmisid ABLV Pank ja Läti kultuuriministeerium lepingu, mille kohaselt pank investeerib kümne aasta jooksul miljon latti Läti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (LKKM) kogu alusvara kogumisse ning kingib teosed lõpuks muuseumile, mille valitsus vahepeal ehitab. Lepingu sõlmimisele järgnes peagi majanduskriis, mille tagajärjel Rem Koolhaasi projekti järgi valmima pidanud hoone ehitamise ettevalmistused külmutati. Siinkohal faktid lõpevad ja edasine pole spekulatiivne üksnes seetõttu, et autor ei tunne Läti kohalikke olusid piisavalt hästi, vaid ka seetõttu, et nagu selgus mitmest vestlusest, ei tea midagi kindlat ka kohalikud ise. Nii näiteks ei ole selge, kas ja millal muuseum üldse ehitatakse, ning kui ehitatakse, ei tule see tõenäoliselt ei Koolhaasi projekti järgi ega varem planeeritud kohale. Ning lõpuks ei ole kindel seegi, kas institutsioon hakkab kandma nimetust Läti Kaasaegse Kunsti Muuseum või hoopis näiteks Läti Moodsa Kunsti Muuseum.

Kas üks või mitu kunstimuuseumi?
Kui suunata fookus konkreetsele kunstikogule, on esimene küsimus selle funktsioon ja positsioon. Nimelt ei ole kindel, kas LKKM peaks olema iseseisev institutsioon või Läti Riikliku Kunstimuuseumi allüksus ning kas tal on vaja ikkagi omaette kunstikogu ja sõltumatut kogumispoliitikat. Kunstikogu haldamine on kallis ja asjade koondamises ühele pinnale on kahtlemata kokkuhoiumoment olemas. Teineteisest sõltumatu kogumispoliitikaga kogude ülalpidamise juures on aga ka sisulisi kaalutlusi: nii näiteks täiendavad Eesti ja Tartu Kunstimuuseumi kogu teineteist üsna mitmes punktis.
Kõnealuse näituse kontekstis on see küsimus kohane just seetõttu, et kogu enese põhjal, nagu esitab seda näitus, ei ole võimalik teha mingeid järeldusi. Varasemad eksponeeritud teosed on Māra Brašmane Riia turu olustikku dokumenteerivad fotod 1966. aastast, Andres Toltsi kollaaž „Laulupidu” 1967. aastast ja Jüri Arraku graafilised lehed 1960ndate lõpust ja 1970ndate algusest. Ka 1980ndad ja 1990ndad on läti kunstnike üksikute teoste kaudu tähistatud, aga üldiselt domineerivad näitusel nullindatesse dateeruvad tööd. Tundub igatahes, et kogutakse ka tänapäeva suhtes ajaloolist materjali, aga sisulised valikud selles vallas jäävad arusaamatuks. Ma ei sea kahtluse alla Arraku ja Toltsi kunstiajaloolist positsiooni, aga näiteks vene kunstnikest on näitusel esindatud Sinininad ja Oleg Kulik, mõlemad nullindatel valminud töödega, nõukogudeaegne vene avangard on aga täiesti esindamata. Näib, et institutsioonidevaheline rollijaotus ja/või teoseid ning autoreid valiva žürii töö lähtepunktid on jäänud sõnastamata. Üleüldise määratlematuse olukorras ongi see võib-olla kõige targem taktika.

Mida ja miks valida?
Kuid sellest küsimusest vaikimine on siiski etteheide näitusele. Kes kuuluvad žüriisse, kuidas valik langetatakse, millised on lood teoste soetamise taga? Nii näiteks puudub ekspositsioonis skulptuur. Kas see on olnud kogu koostajate sisuline või puhtpraktiline valik? Kuna näituse poeetiliseks tuumaks on Krese seadnud Sartre’i mõttekäigu „… et juhtumist saaks seiklus …”, tuleb see esitada kui jutustus. Ent jutustajarolli omistab Krese ennekõike eksponeeritud kunstnikele. Nii saadavad kõiki autoreid ladusalt kirjutatud tekstid, mis avavad nende osa kunstimaastikul, kuid, nagu öeldud, need ei anna otseselt vastust küsimusele, miks ja kuidas teos on valitud kogusse. Krese viitab justkui end vabandades Willem Sandbergile, Amsterdami Stedelijk Museumi direktorile, kes on öelnud: „Muuseumi olulisim eesmärk ei ole kunstikogu, vaid soov kunsti vaatajaile selgitada”. Üleüldise teadmatuse kontekstis tundub see kuraatori vastuse või lahendusena eespool esitatud küsimustele, millega ta ka ise oma tööd tehes kokku puutuma pidi. Vastus jääb siiski ebaveenvaks.
Kogu ja kogumisega seotud probleemide ignoreerimine lubab väita, et tegemist ei ole museaalse näitusega. Tundub, et ekspositsioon käsitleb kogu kui fakti, milles peituvast püütakse anda avalikkusele ülevaade. Ning sellega on kuraator Solvita Krese ja kujundaja Ēriks Božis hakkama saanud suurepäraselt. Riga Art Space on küll mitmete sammastega, kuid konkreetsete seinteta avatud ruum, mis on Kresel võimaldanud liigendada näitusepinna avatud nurkadeks, kus ei teki tavapärast „see ruum on pühendatud sellele teemale” olukorda. Krese on küll kasutanud teemapõhist jaotust (ühiskond, tunded, maastik ja isik), ent need märksõnad näivad ennekõike funktsioneerivat kuraatori enese tööprotsessi tüpograafiliste niitidena, mida külastaja näitusepildis ei adunud, kuid mis kuraatori sõnavõtus siiski veel figureerisid. Väga erinevaid, ent teadlikult kõrvuti asetatud autoreid hoidsid koos ühtlase kujundusega seinatekstid, mis olid klaasile kleebituna seinast ettepoole toodud ning moodustasid nii sümboolselt teostele eelneva informatiivse kihistuse.
See kõik ei tähenda, et kogu teosed oleksid halvad või teisejärgulised. Vastupidi, näitus koos oma saatetekstidega andis hea ülevaate viimase kümnendi jooksul Läti kunstiväljal silma paistnud autoreist ning selles mõttes teenis see püstitatud eesmärki suurepäraselt: kunsti populariseerida. Näituse „maskotiks” valitud Antanas Sutkuse foto Sartre’ist Leedus Nida rannas mõjub sellegipoolest justkui kimbatuses kuraatori sümboolne enesekirjeldus. Solvita Krese: „Me näeme Sartre’it, kes sammub kergelt kummargil läbi düünide ja mitte midagi muud … Me võime vaid kujutleda, mida Sartre tundis Nidas 60ndate lõpul, kuidas ta adus toonast Leedut, millest ta rääkis ja mõtles, mida kirja pani.”
Muidugi on võimalik, et selliselt püstitatud intriigil ei ole mingit alust ning et kuraatori siiras soov oligi tutvustada avalikkusele loodud kogu ja selles sisalduvate tööde autoreid. Küsimus – miks meil kaasaegse kunsti muuseumi üldse vaja on? – tõuseb ühiskonnas aga päevakorda niipea, kui selle ehitamisest riiklikul tasandil taas rääkima hakatakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming