Kõnetav keraamika

Reet Varblane

Eesti Keraamikute Liidu aastanäitus „Muda ja instinkt” Haapsalu Linnagaleriis kuni 2. XI, kuraator Mare Mikoff.

Ülevaatenäitused, olgu siis kunstnike liidu aastanäituse või alaliitude üldväljapanekute kujul, on tekitanud minus viimasel ajal kimbatust. Mõistan täielikult nende moraalset, n-ö sotsiaalabi funktsiooni tuua avalikkuse ette igati potentsiaalikad kunstnikud, kes päriselt ei mahu praeguse kunstielu toimimis­mehhanismi, aga mõtestatud välja­paneku seisukohalt tundub seda nagu väheks jäävat.
Keraamikute Haapsalu Linnagalerii väljapanek aga toimib: teosed moodustavad kujundusliku (vormilise) terviku, kus on ka sisulises plaanis esile tõusvaid dominante, on tekkinud sisuline narratiiv. Vaatasin näitust keraamikute seltskonnas koos Eva Bergi, Evi Mardna ja Leo Rohliniga. Mu leebes suhtumises on oma osa emeriitprofessor Rohlini eruditsioonil ja empaatial oma nooremate kolleegide, endiste üliõpilaste tööde suhtes, tema terastel tähelepanekutel. Keraamikud on teinud targa otsuse, kutsunud seekord kuraatoriks teise valdkonna esindaja skulptor Mare Mikofi. Selgitavas seinatekstis on kuraator toonud välja kolm selget lähtepunkti. Ta on lähenenud ainesele skulptori seisukohalt: teda on huvitanud eelkõige kolleegide tööprotsess, mitte tulemus, ja seetõttu on ta kutsunud üles mõtlema savi kui materjali peale. Kuna näitusepaik on Haapsalu Linnagalerii, on ta sidunud keraamikute materjali savi selle derivaadi mudaga. Haapsalu kui muda pealinn! Kolmandaks: teosed on eksponeeritud taaskasutuses inventaril (vanadel kastidel), mis on esteetilise, aga ka sisulise terviku huvides kaetud mudakihiga. Ilmselt poleks kuraatori teoreetilisem, filosoofiline või poliitiliselt teravam lähtepunkt heterogeense seltskonna juures andnud sellist resultaati.
Väljapaneku juhatab sisse Ingrid Alliku (teostanud Andres Allik) installatsioon „Kuda. Muda muld. Kuld”, muda väljavedamiseks kasutatud paadi konstruktsioon, mis on täidetud ehtsa muda ja seda ühest nurgast katvate kullatilkadega kui vihje muda väärtusele, kullaekvivalendile. Osa tilkadest on paadist läbi imbunud ning moodustavad põrandal hangunud kullaloigukese. Kunstniku ettenähtud (kontrolli all) protsessile on aga lisandunud ettenägematu, galerii õhustiku muutumisest tingitud protsess (sisselülitatud keskküte on teinud ruumi soojemaks ja kuivemaks). Muda kuivamisest ja kokkutõmbumisest on tekkinud muster ning krakleepragudest paistab sillerdav kile, mis avab taaskasutatavate aluste tõttu veel ühe tõlgendussuuna: looduslik (puit, muda) versus tehniline (plastmass).
Anne Türni („Õhtusöök on serveeritud”) ja Kaisa Laasi („Kasvuhoone”) käsitlevad samuti protsessi, kasvamist ja kahanemist. Kui Türni savist võrsuvad rohelised taimed on kui hommage loodusele, siis Laasi kasvuhooneefekti visualiseering on kontrolli alt täielikult väljas: taimekeste kõrval vohab hallitus. Esteetilise terviku mõttes aga täiustavad savipinda murendavad praod, kidurad taimed ja lopsakas hallitus üksteist.
Rave Puhmi installatsioone võib vaadata protsessi kahe faasina: ettevalmistus (värvide järgi ritta seatud saviga täidetud klaasist kausikesed „Algvalikus”) ning tulemus (savipritsmetega kaetud lõuend „13-s”). Ettevalmistamise faasi puhul on kunstnik imiteerinud laboritöötajate eksaktsust ja hoolikust, tulemuse puhul aga kunstnikule (à la Jackson Pollock) omistatud spontaansust. Aigi Orava ühtses rivis eksponeeritud kehafragmendid (jalavormid kui saapakesed) osutavad aga väljapaneku pealkirja teisele poolele – instinktile, bioloogilistest vajadustest tingitud käitumismustrile ning kollektiivse alateadvuse hämaratele hoovustele või õigemini viisile, kuidas seda kultuuris on käsitletud. Kuigi sellegi installatsiooni esitusviis ja eelkõige pealkiri „Geenid” osutavad pigem teaduse neutraalsusele kui emotsioone piitsutavale esoteerikale. Kristel Saan on loonud tillukese sürreaalse teatrilava („Kes sind juhib?”), kus veidras koosluses tegelased (savikamakas, hobuseke, värvitud küüntega habras naisekäsi) mitte ainult ei etenda oma lugu, vaid iga tegelane, viis, kuidas ta on töödeldud (modelleeritud, glasuuritud, põletatud), osutab mingile teisele, mõnes teises paigas mängitud juhtumile, jutustatud loole.
Galerii tagumises seinas on Merike Halliku fotodest ja savisse vajutatud käejälgedest installatsioon „Mäng neljale käele”. Seda tugeva potentsiaaliga tööd võiks vaadata lõpuakordina: kahjuks mängib fotode intensiivsus üle madalkuumuses töödeldud pinnad, neljal käel mängitud lugu vaibub enne hoo sissesaamist ebamääraseks üminaks. Mõte on aga edasiarendamist väärt: võiks järele proovida, millal –toorsavi, madalkuumusega ja kõrgkuumusega töödeldud pinnad, glasuur – kaob puudutuse tundlikkus, sünergia ja jääb vaid tehniline virtuoossus.
Tunnistan, et minu pilk on jäänud töödele, mis kõnetavad ka väljaspool oma meediume raame, mis ei vaja oma valdkonna tuge. Need pole ilmtingimata keraamika mõttes parimad tööd. Kuigi, jah, rohkem värvi – nii koloriidi kui ka mõttesärana – oleks tahtnud. Praegu kipub prevaleerima pallasliku maalikoolkonna looduslähedane nüanssee­ritud raamivärv.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming