Sündmus

Reet Varblane

Johnson ja Johnson, te alustasite Paldiski projekti juba 2006. aastal. Vahepeal tundus, et see jääb nagu ikka rahapuuduse tõttu pooleli. Mulle meeldis Köler Prize’i näitusel väljas olnud Amandus Adamsoni „Laeva viimse ohke” põhjal Hiinas toodetud suveniirkujukeste variant ka väga. Nüüd, laupäeval, 19. oktoobril tõite paldisklaste ette nende kõige armastatuma Amandus Adamsoni kuju. Kuidas see õnnestus? Kas olete ise tulemusega rahul? Kuidas Paldiski inimesed selle vastu võtsid?
Loomulikult on sellise projekti puhul üks oluline küsimus rahastamine, kuid tagasi vaadates on selle kulgu samavõrd mõjutanud Paldiski enda poliitilise elu keerdkäigud, aga ka näiteks 2007. aasta kevadel pronkssõduri ümber lahvatanud sündmused. Just siis, kui projekt oli hea hoo sisse saanud, oli mõneks ajaks täiesti mõeldamatu mis tahes monumenditeemaga selle ülepolitiseerituse tõttu edasi minna. Teiseks on Paldiski kogu iseseisvusaja olnud väga terava poliitilise võitluse väli, millest tulenevalt on linnavalitsus, kellega kokkuleppeid sõlmida, sageli vahetunud. Nii juhtuski, et seltskond, kes meid ära oli kuulanud, võis järgmisel korral olla juba uuega asendunud. Mõned linnavalitsused on endi sõnul ise pidanud alustama nullist, kuna eelmine korruptsioonikahtlusega lahkunud linnavõim jättis järeltulijatele dokumentideta tühjad sahtlid. Kõrvaltvaataja pilgule üsna läbinähtamatud vangerdused linnavalitsuse ja volikogu tasandil on mingil moel olnud seotud Paldiski ärihuvide pantvangis olemise või nende huvide korruptiivse esindatusega võimu tasandil. See oli tegelikult ka üks algimpulss Paldiski projekti käivitamisel: käsitleda seda kui mudeljuhtumit ja uurida, kuidas teataval viisil mobiliseeritud konsensust kogukonna huvide eest seismisel produktiivselt toimima panna. Võib-olla mõneti sinisilmselt pidasime siis rohkem silmas mõnda iseorganiseerumise mudelit, kuid projekti venides kippus selle jõud paratamatult raugema. Selle aasta kohalike omavalitsuste valimised osutusid aga skulptuuri Paldiskisse püstitamisel tohutuks katalüsaatoriks ning kuudepikkuseks veninud asjaajamised leidsid koostöös linnavalitsusega justkui iseenesest lahenduse. Võib muidugi spekuleerida selle üle, kas omal ajal mobiliseeritud konsensuse nn üleandmine ja rakendamine valimisvõitluse teenistusse pole mitte selle kaaperdamine, aga teiselt poolt vaadates on see just täpselt valijasurve demokraatlik realiseerimine. Omaette küsimus on muidugi, kas see saabki toimida üksnes valimissituatsioonis? Seetõttu polegi meile projekti seisukohalt olulised mitte esteetilised kriteeriumid, kas valitud kuju ikka on piisavalt ilus, hästi tehtud või õiges kohas, vaid kuidas selleni jõuti, millist infot see andis. Inimesed valisid just selle kuju ning Mare Mikofi ja Rene Reinumäe teostuses pole meil põhjust kahelda. Kuju oleks võinud paigutada mereranda, parki või veel kuhugi mujale, aga see on nüüd keset linna ja sellel on kindlad põhjused. Need on küsimused, millesse projekti algusest peale otsustasime mitte sekkuda. Meid huvitab, kuidas poliitiline artikuleerib end esteetilisel väljal ja vastupidi. Sellest vaatepunktist võime projektiga rahule jääda, mõtteainet jagub. Mis puudutab kuju valmimist ja selle vastuvõttu, siis näiteks vene inimesele on endiselt oluline teatav esteetiline universaalsus või „puhas ilus” ja selle nimel vaadatakse paljudele teistele asjadele läbi sõrmede. Oleme täiesti teadlikud sellise avaliku ruumi skulptuuri kontraproduktiivsusest näiteks feministliku diskursuse taustal. Aga jällegi – see asi on siin meie haardeulatusest väljas. Muidugi, kuulda oli ka kriitilisi noote ja see on absoluutselt aksepteeritav ning kooskõlas projekti ideega lasta vastuoludel välja paista, otsida neile ühisel väljal lahendusi. Kohaletulnutele oli skulptuuri jõudmine Paldiskisse oluline sündmus, seda oli näha ja tunda.

Millist avaliku ruumi kunsti Paldiski veel vajab? Praegune pilt on ju üsna napp. Mäletan 2005. aasta juhtumit, kui Terje Ojaver korraldas Paldiskis skulptuuri (avaliku ruumi objektide) sümpoosioni, siis juba mõne päeva pärast objektid lõhuti ja teisaldati, sest need n-ö ei sobinud Paldiskisse.
Linnavalitsusel on plaanis „Laeva viimse ohke” naabrusse tuua senini vana linnavalitsuse hoone juures seisnud Amandus Adamsoni portreebüst. Idee on tekitada sinna linna keskväljak oma dominantidega. Vist naljaga pooleks tehti meile ettepanek asuda kohe tööle mõne järgmise Adamsoni skulptuuri kallal. Muidugi on Paldiski-suguse taustaga linnal probleeme vandalismiga ja keeruline on siin asjade sobivuse või mittesobivuse teemal kohe sõna võtta. Mitte miski ei garanteeri, et „Laeva viimne ohe” sellest kõigest puutumata või linnavõimu asendumisel üldse paigale jääb. Paldiski kas võtab su omaks või viskab välja, vahepealset varianti pole, nagu väljendus üks paldisklane. Muutused Paldiskis on pikem protsess. Lisaks kunstnikele on Paldiskis käinud ka arhitektid linnaarenduslikke ideid genereerimas, kuid omavalitsusel pole siiani jagunud tahet ega ilmselt ka raha, et midagi püsivamat ette võtta. Jälle jõuame tagasi Paldiski projekti alg­impulsi juurde. Kui seda linna läbivatele miljarditele kehtiks „protsendiseadus”, mis kohustaks kohalikke ettevõtteid panustama linna heaolusse ja selle keskkonda ning mitte võtma Paldiskit kui äripinda, siis võiks tõesti korrata Lennart Mere öeldud sõnu, et ükskord saab Paldiskist normaalne Euroopa väikelinn.
 R. V.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming