Hoopis teine mees Olav Maran: „Agape pole mitte armastus kõigi, vaid igaühe vastu.“

Ly Lestberg

20. oktoobril on Eesti ühel huvitavamal 1950ndate lõpu ja 1960ndate avangardistlikul kunstnikul Olav Maranil 80. sünnipäev. Tema mitmetahulise loomingu läbilõige on väljas Eesti Draamateatris novembri keskpaigani. Eksponeeritud teosed kuuluvad Andres Eilarti ja Mart Lepa kunstikogusse, välja on antud ka kataloog.

Teile oli juba noore kunstnikuna omane tegeleda mõistete ja algprintsiipidega. Näiteks oma artiklis „Kujutamisest kujutavas kunstis” (ajakirjas Noorus 1966, nr 11) püüdsite selgitada, kuidas sünnib kunstiline kujund, ja rakendada seda abstraktse kunsti kohta. Kuidas sõnastaksite kunsti olemuse praegu?
Kunsti määratlusi võib olla palju. Mulle on kunst üks maailma tunnetamise viise. Kunsti probleem on, kuidas tegelikkuse olemust tõepäraselt edasi anda esteetilise struktuuri kaudu. Objektiivse reaalsuse tunnetus on midagi muud kui subjektiivsed tunded. See on äratundmine. Tunnetus, millega kunstnik opereerib, ei ole mõistelise mõtlemise produkt, vaid intuitiivne kaemus, millest vahetult sünnib kunstiline kujund. Eelduseks on sisseelamine objekti nii, et see hakkab midagi endast ilmutama. Kunstniku sisseelamis- ja tunnetusvõime sügavus sõltub tema maailmavaatest ja eluhoiakust. Vastavalt sellele loob ta käsitletava objekti esteetilise mudeli. See ei pruugi olla seotud iluelamusega. Esteetiline on laiem mõiste.
Näiteks Henn Roode ei taotlenud enamikus oma abstraktsetes maalides iluelamust ega emotsiooni. Aga tema tihti napi värviga lihtsad kujundid mõjusid kuidagi väga tõelisena. Formuleerisin kord, et tema taotluseks oli plastiline tõde. Kuigi tõetunnetus oli ka minu siht, ei suutnud ma seda nii puhtalt välja tuua. Ikka kippusin edvistama värvidega ja mingil määral agiteerima vaataja tundeid.
Kui olin saanud kristlaseks, mõtisklesin, kuidas suhestada uut elutunnetust abstraktse kunstiga. Siis andis Jumal mulle mõista, et ma ei peaks püüdma luua uut, abstraktsete vormide maailma, vaid allutama oma loomingu sellele, mis Tema on loonud. Hakkasin siis maalima natuurilähedases laadis maastiku- ja merepilte. Talvel ateljees oli kõige hõlpsam teha vaikelusid. Valisin lihtsa vormiga esemeid, mis kuuluvad loomulikuna meie elu juurde. Pildil peab olema ka midagi elusloodusest.

Kas kirjeldaksite, kuidas leidsite tee metafüüsika, müstika ja jumaliku absoluutse tõe äratundmiseni?
Teejuhiks on olnud vastutustunne. Tahtsin kunstnikuna esindada tõde, mitte valet. Aga mis on tõde ja kus see asub? Hakkasin lugema kättesaadavaid ülevaateid filosoofilistest süsteemidest. Mu sümpaatia kaldus objektiivse idealismi poole. Aga ka eksistentsialism tundus väga veenvana. Lõppeks jõudsin arusaamisele, et ükski filosoofia ei suuda oma viimset tõde tõestada. See jääb postulaadi tasemele. Seda saab vaid uskuda.
Sealt oli vaid väike samm religioonide alale. Mida seal uskumiseks välja pakutakse? Pakuti Jumala olemasolu, mis jääb samuti väljapoole tõestatavuse piire. Ka seda saab uskuda. Nii ei pääse me uskumisest. Mõned arvavad, et kõige targem tegevus on kõiges kahtlemine. Tegelikult omandame paljud olulised ja väärtuslikud tõed just uskumise kaudu.
Kõigis religioonides on olnud müstikuid, kes on jõudnud vaimse kogemuseni, mida nad nimetavad absoluudi tunnetuseks. Inimesse hakkab „ülalt” voolama vaimne jõud, mis on ääretult positiivne. See täidab ta suure rõõmu ja absoluutse tõetunnetusega. Kui sain teada sellise elamuse võimalikkusest, hakkasin igatsema ka ise midagi sellist kogeda. Tänu Jumalale, mingil tasemel see kogemus ka on tulnud.
Inglise kirjanik Aldous Huxley, kes, muide, oli väga huvitatud müstikast, vaeb oma essees „Jääb vaid vaikus” („The Rest is Silence”) eri kunstiliikide võimet väljendada seda, mis on väljendamatu. Huxley arvates suudab seda ennekõike muusika. Heas muusikas on alati palju vaikust. Näitena, kus helide taga on täidetud vaikus, tõi ta Benedictuse osa Beethoveni „Missa solemnis’est”. Mina olen seda helidetaguse maailma lummavat mõju kõige rohkem tajunud Bachi muusikas.

Kuidas jõudsite kristlike tekstide toimetamise ja tõlkimise juurde?
Nõukogude ajal ei olnud vaimulikku kirjandust võimalik kirjastada ega trükkida. Siis hakati raamatuid masinakirjas paljundama. Ka minu ema tippis neid pensionipõlves. Need tekstid, mis ema käest läbi käisid, tegin ma keeleliselt korda nii hästi, kui oskasin. Olen ilmselt isalt pärinud pisut kirjanduslikku kalduvust. Mõned asjad tõlkisin ka ise kas vene või inglise keelest ja niimoodi see algas.
Kui Eesti vabanes ja asutati kristlik kirjastus Logos, hakkasin tegema neile toimetajatööd. Inimesed, kes oskavad mingit võõrkeelt, on varmad tõlkima, aga kahjuks ei märka nad tihti, kui vilets on nende eesti keel.
Kokku olen toimetanud kolmkümmend viis trükis ilmunud raamatut. Kõige olulisem osa neist on kolmteist köidet Uue Testamendi kommentaaride sarjast. See on olnud võrdlemisi tihe töö. Tõlkija on andnud oma parima ja mina püüan lisada oma parima. Targad inimesed armastavad kirjutada keeruliselt. Esiteks pean kontrollima, kas tekst on õigesti tõlgitud. See ei tule alati kergelt, vahel tuleb mõne lause kallal pikalt juurelda. Siis tulevad stiili ja keele probleemid.
Henri Matisse olevat öelnud, et maalitud pilt peab olema nii hästi vaadeldav nagu mugav tugitool – et vaataja pilk otsekui vajuks sinna sisse. Leian, et teksti peab olema sama mugav lugeda.
Tõlkinud olen umbes viisteist raamatut (omaaegseid masinakirjatöid arvestamata). Lemmikautor on olnud Rick Joyner. Mulle meeldivad üleloomulike ilmingute kirjeldused. Soovin saada aimu, kuidas asjad teispoolsuses käivad. Võib juhtuda, et keegi inimene võetakse kehast välja ja ta on korraga taevaste asjade keskel. Või näidatakse talle põrgut.

Mida huvitavat on selgunud sõnadega tegelemisel?
Sõnakasutus peab olema täpne. Uue Testamendi kommentaarides uurivad autorid hoolega sõnade tähendusi, sest tähendused muutuvad ajas. Tagasi jõuda algtähenduse juurde on tihti üsna huvitav ja üllatavgi. Sõnade päritolu on põnev valdkond.
Ka mõistete endi sees võib peituda erinevaid nüansse. Hiljuti lugesin teravmeelset eritlust: kreekakeelne sõna ülima, jumaliku armastuse kohta agape pole mitte „armastus kõigi”, vaid „armastus igaühe vastu”. Jumal on igaühe puhul väga isiklik.
Paraku on nii, et sõnade maailmas toimub osalt spontaanselt, osalt sihilikult pidev teatud mõistete devalveerimine. Kõrgemad mõisted tõmmatakse alla argisemale pinnale. Näiteks on termin „metafüüsika” filosoofias alati tähistanud füüsilisest maailmast tagapool asuvat vaimset reaalsust. Marksistlik filosoofia sellise reaalsuse olemasolu ei tunnistanud. Kuna terminist lahti saada polnud võimalik, anti sellele teine sisu – seda käsitleti dialektika vastandina. Nii kaotati ära metafüüsika tegelik tähendus – et inimesed ei hakkaks mõtlema, et füüsilise maailma taga on veel mingi metatasand.
Või võtame sõna „vaim”. Muistsetel rahvastel oli endastmõistetav, et vaimumaailm on olemas ja et inimesel on surematud vaim ja hing. Kui materialismi ajastul hakati Jumala ja vaimumaailma olemasolu eitama, siis omistati mõiste „vaim” inimese intellektile. Ilmalik psühholoogia kasutab siiani vaimu intellekti tähenduses. Kristliku õpetuse järgi inimene koosneb kolmest olemistasandist: keha, hing ja vaim. Vaim on see tasand, mille kaudu inimene saab tunnetada Jumalat.
Tihti öeldakse, et vaim tuli peale. See väljend pärineb piiblist: Püha Vaim laskus inimeste peale, tuli nende sisse ja nad hakkasid elama ja tegutsema selle Vaimu läbi. Meie tarvitame seda enamasti loomingulise impulsi mõttes, aga vahel ka üsna argiste toimingute puhul.
Viimasel ajal räägitakse karismaatilistest poliitikutest, ühiskonnategelastest jne. See sõna pärineb samuti piiblist. Kreekakeelne harisma tähistab Jumala Vaimu läbi antavaid erilisi üleloomulikke võimeid. XX sajandi teisel poolel levis paljudes kirikutes nn karismaatiline liikumine: algkoguduslike vaimulike annete taaselustumine. Nüüd on see sõna sekulaarses pruugis pandud tähistama igasugu ladusa olekuga rahvamehi, kellel pole jumalike vaimuannetega midagi tegemist. Nii luuakse verbaalseid aseaineid, mis hägustavad mõistete tõelist tähendust.

Väga huvitavad on teie abstraktsete tööde mänguliselt poeetilised nimetused nagu „Salimard“, „Nandi“, „Apitesn“, „Ovirond“. Need kõlavad otsekui luuletuste pealkirjad – kas olete kirjutanud ka luuletusi?
Abstraktsete tööde puhul leidsin, et neid ei saa konkreetselt nimetada, kuna nad midagi konkreetset ei kujuta. Nii hakkasin välja mõtlema täheühendeid, kuna numbritega pilte tähistada tundus liiga igav ja mehaaniline. Kirjutasin üles mitmeid variante ja siis valisin nende hulgast, mis pildile sobis.
Keegi kunstiteadlane tuli kord välja väitega, et Marani pildid on piibli järgi nimetatud. Järele mõeldes suutsin leida vaid ühe piiblis esineva sõna, mis on mul olnud pildi pealkirjaks – „Liiliad”. Siis, kui ma neid välja mõtlesin, polnud ma piiblit lugenudki.
Nooruses meeldisid mulle tohutult Andres Ehini, Ilmar Laabani ja Artur Alliksaare luuletused. Nendes oli seesama kaasaegne elutunnetus, mida püüdsin väljendada oma kollaažides.
1990ndate keskel tabas mind kord küll selline „nõrkuseperiood”, et hakkasin kirjutama luuletusi. Need olid enamasti absurdikallakuga grotesksed kalambuurid. Kui neid kunagi hiljem Andres Ehinile ette lugesin, arvas ta, et nende hulgas on ka trükikõlblikke. Loobusin siiski avaldamisest, sest need olid vaid veider reministsents mu möödaniku sümpaatiatest. Neis polnud seda sõnumit, mida ma tõeliselt oleksin tahtnud maailmale jagada. Paar „korralikku” luuletust tuli siiski ka. Ühe lisan näitena:
Tunnistus// SU hääl kord äratas mu unest üles, / SU puudutus mu hinge rahu tõi. / Siis SINU soojas lemberohkes süles / mu süda lootusrütmis kõvemini lõi.//
Mu sisse lasksid paista eluvalgust, / kus enne asusid vaid hirm ja tusk. / Kas suutnuks iial ise teha algust, / uut kujundada, leida endas usk?//
Ma hõiskan nüüd, mus helisemas tõde, / mul igavikuline tee on ees. / Mul ülal ISA, kõrval vend ja õde, / ma olen uus ja hoopis teine mees.//

Kuidas praegu aega maalimise ja tekstide toimetamise/tõlkijatöö vahel jagate?
Pimedamal aastaajal istun hommikuti pikemalt raamatute taga. Kui olen piisavalt tähti närinud, tuleb tahtmine võtta värvid ja maalida – kui valgus võimaldab. Valgemal ajal maalin rohkem, see aga võtab palju energiat ja siis on hea vahelduseks jälle rahulikult istuda ja tähti närida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming