Hea küll siis, Anna-Stina …

Katrin Kivimaa

Anna-Stina Treumundi näitus Tallinna Linnagaleriis kuni 6. X. Hea küll siis, Jane, kutsuge kogu oma fantaasia appi ja kujutlege, et te pole enam hästikasvatatud ja tagasihoidlik tütarlaps, vaid ohjeldamatu noormees, kellele juba lapseeast peale vaba voli on antud.

Charlotte Brontë, „Jane Eyre” (1847)See tsitaat XIX sajandi romaaniklassikast juhatab sisse Anna-Stina Treumundi Tallinna Linnagalerii näituse, mille eesmärk on „queer’ida kirjandusklassikast tuntud lugusid”. Näitus ise koosneb kuuest ovaalses raamis värvifotost, millest igaüks peaks viitama mõnele kirjandustegelasele, kellega praeguseks 30ndates Eesti inimene sai tuttavaks lapse- või noorpõlves loetud raamatute kaudu. Galerii tagumises ruumis on eksponeeritud video, kus näeme tugitoolidest ja linast mängumaja. Selle helitekstis selgitatakse koos mõne visuaalse detailiga (nt lina alt paistvad varbad), et sinna on peitunud kaks tegelast, kellest üks jutustab teisele muinasjuttu. Tegemist on omamoodi uustõlgendusega, kus tänapäevane queer-mõtlemine ja sõnavara kohtuvad meile kõigile teada-tuntud muinasjututegelaste ja -sündmuskäikudega.
Pean kohe tunnistama, et siinne tekst on mul juba teine katse Treumundi näitusega suhestuda. Esimesel korral, kui kirjutasin näitusele retsensiooni EKA doktoriõppe nõudmiste kohaselt, jõudis näituse (ehk siis kunstniku) sõnum minuni pigem lünklikult. Kujutatavaid tegelasi ma ära ei tundnud – ja ma polnud ainus – ning Brontë’de loomingu austajana jäi mulle segaseks, miks viktoriaanlike soorollide vastu sõna võttev ja tihti protofeministlikuks nimetatud „Jane Eyre” tingimata queer’imist vajab. Ehk siis, võib-olla vajab kunstniku ja (potentsiaalse) vaataja mõistmissild rohkem suunaviitasid kui annavad näituse visuaalia ja seda toetav kaastekst. Seda vajalikum ongi kriitiku „sekkumine”, et lisavihjeid anda.
Treumundi näituse käivitaja on tõdemus ja isiklik kogemus, et kirjanduslikud ja mütoloogilised narratiivid, millega laste ja noorte enesepilti ja maailmakogemust vormitakse, on ideoloogiliselt seotud alati normatiivsusega. Need (taas)esitavad pigem „loomulikke” ja „igavesi” kui muutuvaid soorolle (kuigi eks sedagi tuleb ette vähemalt muinasjuttudes) ning loovad pildi maailmast, mida iseenesestmõistetavana valitseb heteronormatiivne maatriks. Identiteediloome sõltuvus ühiskondlik-kultuurilistest narratiividest ja valitsevast ideoloogiast on nüüdiskunsti üks armastatud teemasid olnud juba pikka aega, kuid Eesti kontekstis on noore kunstniku lähenemine erandlik. Seda enam tuleb tunnistada tema julgust, kuivõrd siin ei toeta tema autoriplatvormi ei avalik arvamus ega ka domineerivad arusaamad kunstist. Palju lihtsam valik oleks olnud toimida kohalike arusaamade ja esteetiliste eelistuste raamistiku sees, kuid kunstniku eesmärk on olnud sellest välja murda. Treumundile on kunstilooming see tee ja viis, kuidas mõtestada oma subjektsuse kujunemist lesbilise noore naisena ühiskonnas, kus mitteheteroidentiteet on mitmes aspektis endiselt küsimärgi all. „Kui minu kunst ei ole minu poliitika, siis mis on?”
Viidates eelkõige koolihariduses pakutud kirjanduseeskujude üheülbalisusele, puudutab Treumund siinse ühiskonna ühte probleemala: kuivõrd avatuks suudab Eesti ühiskond ja haridussüsteem end mõelda ja luua? Selle taustal oleks vaja küsida, kas Emil Tode „Piiririik” on koolikirjanduse osa. Näiteks Inglismaal Jeanette Winterson muidugi on. Kui oleks, siis ilmselt puuduks ka vajadus queer’ida Jane Eyre’i, mis praegusel juhul tähistab noorele kunstnikule vaid seda naise identiteeti puudutavat pessimistlikku vaadet, mille koolikirjandus talle kaasa on andnud.  Hea, et kunstnik pole hakanud uurima kooliõpikuid, kus siiani edastatakse informatsiooni ja jagatakse õpetust nn traditsiooniliste soorollide kaudu, mis on tegelikule elule ammu jalgu jäänud ning millesse võib-olla ka nende õpikute autorid-illustraatorid isegi (õigusega) ei usu, kui nad selle üle mõtlema hakkavad.
Milline on siis alternatiiv, mille kunstnik näitusel välja pakub? Mingis mõttes on tegemist retrospektiivse teraapiaga: koos oma kallimaga püüab Anna-Stina Treumund luua endale ja esitada maailmale seda, millest ta kasvades on ilma jäänud: fantaasia- ja kujundimaailma, millega suhestuda ja samastuda. Tegelikult on ta ka oma noorpõlvest vähemalt ühe tugeva ja vahva tüdruku üles leidnud: Pipi Pikksukka küll näitusel ei ole, kuid mereröövli tütar Arabellale saab osaks kunstniku suudlus.
Viimasel kujundil – kedagi suudlev kunstnik – on eesti hiljutises kunstiloos mitmeid põnevaid eelkäijaid Leonhard Lapini humoorika alter ego kujutisest „Jänku suudlus” (lapin tähendab prantsuse keeles küülikut) Mare Tralla performance’ini „Suudlus“ („Kiss”), kus Tralla suudles või karistas meeskriitikute videokujutisi, vastavalt nende arvamusele temast. Kuid suudlusel ja suudlusel on vahe. Kes tahab, võib muidugi tõlgendada Arabella ekraanikujutisele antud suudlust vaid Treumundi isikliku ja identiteediloomelise eelistuse märgina, kuid see toimib ka avaliku queer’i-poliitilise žestina. Ma ei kahtle selles, et näitusel loodud lesbiline omaruum kõnetab mõnda vaatajat (või vaatajate gruppi) rohkem kui teist: nii on see lõpuks alati, kuid see ei tähenda, et seda peaks vaatlema eelkõige ühele subkultuurile suunatud näitusena. See kõnetab meie ühist avalikkust ja teadmisruumi, mistõttu sellega suhestumine sõltub peale kunstniku kõnetamisviisi suuresti ka vaataja võimest vaadata ja kuulata, teha seda ehk teistmoodi, kui ta harjunud on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming