Mõtteis masinavärk

Andri Ksenofontov

Näitus „Masinavärk” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 13. X. Näituse organisaator Mari-Liis Tammi-Kelder.

„Selle üle vaieldakse palju, kes peaks näitusi korraldama, ühed räägivad, et kuraatorid, teised, et kunstnike liit. Mina tahtsin teha grupinäitust nagu bändi,” ütleb näituse „Masinavärk” eestvedaja Mari-Liis Tammi-Kelder. Selleks kutsus ta kokku oma tuttavad tehnoloogiahuvilised skulptorid. Kunstnikud, muidugi, on põikpäised isemõtlejad, keda koos rakkesse panna on nagu tuuletõmbes kaardimaja ehitada. Aga muusikud on ju samuti loovinimesed, kuidas neil õnnestub bändi teha?
Ka näitusekorraldamine ise on masinavärk. Kõigepealt koostatakse projekt. Antud juhul pandi projektile algul pealkirjaks „Skulptuurimasinad”, juurutati galeriitegevusse. Loomingulise koostöö tulemusena kukkus välja „Masinavärk”. Kuidas areng toimus? Projektis oli kirjas mõte: „Masina töö on professionaalne, sest masin on spetsiaalse töö jaoks ehitatud ega tee midagi muud. Kui skulptorid teeksid skulptuurimasinad enda kõrvale ja enda asemele, siis oleks valmiv produktsioon tõenäoliselt parem. Ja tunnustus, kriitika, põlgus ja halvustamine ei tabaks mitte skulptorit, vaid skulptuurimasinat. Soovi korral (kui näitus on lõppenud) lülitatakse masinad välja.” Mari-Liis Tammi-Kelder ja Aili Vahtrapuu on võtnud selle õdusa mõtte kokku tuule kujundis, mis puhub küll, aga lennukid õhku ei tõuse ja purjepaadid edasi ei liigu. Aili Vahtrapuu on pannud sellele pealkirjaks „Lendame veel” ja Mari-Liis Tammi-Kelder „Soe tuul Eesti skulptuuripõllul”.
Kui kultuurirahastajad projektile rohelist tuld näitasid, algasid tootmiskoosolekud. Esimeseks lõpplahenduseks, mis igaühele sobis, sai konveierilint, mis transpordib lennukireisijate pagasit. See väljendab ka „Skulptuurimasina” projekti ideid nagu tootmine, skulptorid konveieril ja konveieri kõrval, kunstikauba tarbimine. Kunstihoone galerii on jaotatud esimeseks hästi valgustatud ja tagumiseks loomuliku valguseta ruumiks, mis on omavahel kahe müürimulguga ühendatud ning valmistab sellisena näitusekujundajale parasjagu peavalu. Transportöör, mis kohvreid laoruumi ja elavate maailma vahet kannab, oleks sobinud sinna kui rusikas silmaauku. See lahendus langes ära finantspõhjustel. Teises ja lõplikus lahenduses on konveierilint esitatud digitaalkujul. Esimese ruumi seinal on näha selle esimene, sama seina tagumise ruumi küljel tagumine ots. Elo Liivi videol sõidavad skulptorid ise oma teostega Tallinna Lennart Mere lennujaama pagasikarussellil. Terve bänd lindil koos: iga järgmine korjab üles motiivi, millega eelmine esineja oma soolopartii lõpetas. Lindist läks mõte läbi turvaväravate, mille kohvrikujulised püloonid piiravad galerii ühte seinamulku. Selle Leena Kuutma töö „Edasi-tagasi” liikumis­skeem on sassis, kuna kohvrid tõkestavad sedasama vöötrada, mille triipudeks need asetatud. Tiiu Kirsipuu on omakorda uudishimutsenud, mis seal kohvris sees võiks olla. Tema „Pagas” haukab tolliametnikul käe otsast ja kubiseb tiivulistest lülijalgsetest. Neist tiivulistest said Aili Vahtrapuu lennukid, mis sooritavad galerii seinal paigallendu. Kuna nende tagumistel tiibadel on vuntside siluetid ja esimesed tiivad näevad välja nagu baretid, siis võib ette kujutada, et tegemist on prantsuse farmerite parvega, kes lendavad põllumajandus-sümpoosionide vahet nagu skulptorid sõidavad omadele kogunemistele. Aili Vahtrapuu ventilaatorituul läheb üle Mari-Liis Tammi-Keldri soojaks föönituuleks, mis sahistab purjedeks lõigatud skulptuurikataloogi lehekülgi Kunstihoone galerii päikeseküllase vaateakna all. (Üks föönidest on leitud Hobusepea galeriist, kui keegi selle ära tunneb, võib oma pagasi tagasi nõuda.) Kui asi juba föönimiseni jõudis, siis, tähendab, on tegemist puhta kunstiga, ning Elo Liiv kujutabki „Pesu”. Kui külastaja läbi kahe leekivpunase vurrharja tagasaali astub, saab ka temast puhas kunst ning ta on teretulnud punasele vaibale astuma. Sellepärast see kokku rullitud ongi, et see puhas oleks, et seda astumine ei määriks. Taga, masinaruumis, ootab Margus Kadariku „Punasilmne loov­arendaja – Marilyn Monroe’le mõeldes” ja siis veel „Pneumaatiline vabastaja – pronks-Aljošale mõeldes”. Aeg-ajalt tõuseb tuules punapäise loovarendaja kleit, mille triipudele on korrutatud „EKA­EKAEKA” ja „ehitame maja” (EKA ilmselt leiab lõpuks omale sobiva pesa endises rauaniidi tehases). Senimaani on kõik masinad särtsakas satiirilises võtmes nagu võib täheldada Visible Solutions OÜ näitustel ja Erik Alalooga mõnede teoste puhul. Ekke Väli lõpetab aga kogu lennujaamasaaga suure magusa lepitusega. Miks rääkida kogu aeg kisklustest võimupiruka jagamise pärast, miks ei võiks valitsusaparaat olla hoopis nagu ümarlaua piparkoogiplaat või šokolaadiketas, mis on jaotatud sektoriteks nagu lennujaama konveier, igal sektoril minister. Soovi korral (kui näitus läbi) süüakse ministrid ära.
Niisugune on näitus kunstnike seletustes. Kui aga nende alateadvusesse vaadata, siis ei pruugi sealt leida ei sugu- ega surmatungi, need on kõik kenasti massimeediasse ära hajutatud. Tänapäeva inimese alateadvusest võib vastu vaadata pilk-mõttelünk, mis jälgib konveierilindi keerlemist, eskalaatoriastmete tõusmist, tukastab liftikabiinis. Seda lünka täidab õige kohver, õige korrus. Skulptorite puhul õige terminal, õige värav, õige workshop’i aadress lõppjaamas. Muu on vaid kulgemise rutiin, mille puhul ei ole vahet, kas sind kannab lennuk, trepp või lint.
Kuna jutt läks juba jaamapidi mõtlemisele kunstis (sobiv termin: terminalism), siis ei saa mööda minna vanameister Jaak Soansist, kes poolteist aastat tagasi galeriis Metropol Balti vaksali portree välja pani. (Äsja võis tema vaimukaid heliredeleid Vabaduse galeriis vaadata-kuulata.) „Balti vaksal” on masina portree. Jaak Soans ei ole lihtsalt üks ühik, kes vaksali inimeste ja tuvide massis ära hajub. Omal ajal oli ta rongijaama kui linnaosa kujundaja rollis, kui rajas sinna tuntud ja meeldejääva monumentaalskulptuuri. Nagu veduriratta kepsud nii teeb ka elu pidevalt edasi-tagasi käike. Kord oli raudtee, kord ei olnud. Nüüd jälle on. Kord oli jaam, kord hoopis turg. Kord oli kunst riigitruu, siis oli sama kunst riigivastane. Elurütm nagu masinarütm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming