Eesti pagulaskunsti musternäiteid

Jüri Hain

Näitus „Paul Reetsi kunstikogu Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses” Vabaduse galeriis kuni 5. XI.

Ameerika Ühendriikides Bostonis elav kunstiteadlane ja kirjanduskriitik Paul Reets (sündinud 1924. aastal Tallinnas) on annetanud oma kultuuriloolise kogu, mille koosseisu kuulub ka mitusada kunstiteost, Underi ja Tuglase kirjanduskeskusele. Kõnealune väljapanek on esimene pilguheit selle mitmekülgse vaimuinimese annetuse ühele osale, eesti pagulaskunstile.
Sünnimaal 1943. aastal Nõmme gümnaasiumi lõpetanud Paul Reets teenis Saksa sõjaväes, jäi pärast sõja lõppemist Suurbritannia okupatsioonitsooni ja astus Saksamaal 1945. aastal õppima Bonni ülikooli ajalugu, kunstiajalugu ja võrdlevat usuteadust. Ameerikasse jõudis ta 1950. aastal ja jätkas järgmisel aastal õpinguid kunstiteaduse alal Harvardi ülikoolis, mille lõpetas magistrikraadiga 1953. aastal. Kaks aastat hiljem hakkas ta kirjutisi avaldama pagulaseesti ajakirjanduses.
Paul Reetsi annetuse üheks oluliseks osaks on tema mõttepäevikud: enam kui kuuekümne aasta jooksul kirja pandud neli tuhat lehekülge. Eraelulisi piirdeid puudutavaid ülestähendusi on seal suhteliselt napilt, peaosa moodustavad mõtisklused/arutlused kultuuriteemadel, misjuures endastmõistetavalt on olulisel kohal ka kunst. Trükis avaldamise puhul on tema üldreegel aga selline, et käsitleb vaid neid kunstiteoseid, mida on originaalis näinud. Selline üldprintsiip peaaegu välistab võimaluse ajas kaugemate võrdluste ja seoste esiletoomise, kuid seda tihedam on seos tema avaldatu ning talle kuulunud kunstiteoste vahel.
Lugedes Paul Reetsi trükisõnas avaldatud kirjutisi, tõusevad nende seast eriti esile artikleid, kus ta on käsitlenud üksikautoreid. Selline arvamus ei tähenda muidugi üldnäituste arvustuste alahindamist, neist leiab nii tänane kui tulevane pagulaskunsti probleemistiku kirjeldaja küllaltki mõtlemapanevat ja informatiivset. Üksikautorite käsitlused on aga põhjalikumad ning kirjutajapoolse kirglikkuseni ulatuva sisse- ja kaasaelamisega kirja pandud. Ja viimase üheks peapõhjuseks on asjaolu, mida Paul Reets on iseloomustanud nii: „Lõppude lõpuks pole me nii väga huvitatud sellest, mida kõik teevad, vaid ainult sellest, mida vähesed teevad, ainult nemad teha saavad”. Nendeks vähesteks, kelle loomingu suhtes ta sel viisil erilist huvi on üles näidanud, oli tosinkond kunstnikku. Neist kümmekonna autori teosed moodustavadki Paul Reetsi kunstikogus eesti pagulaskunsti tuumiku.
Aastal 1962 avaldas Paul Reets esimese ühe kunstniku loomingule pühendatud artikli ja selleks kunstnikuks oli Endel Kõks (1912–1983). Kirjutise avaldamise ajal polnud ta kunstnikuga veel isiklikult tuttav ega omanud ka tema teoseid. Aastad tõid mõlemas osas muudatusi ning Endel Kõksi tööde arv kunstikogus ulatub mitmekümneni. Kõige olulisemad neist kuuluvad perioodi, mis haarab aastaid 1956–1963 ja mille Paul Reets ristis kui „Ajajärk nimega abstraktne”, millise pealkirjaga artikli ta avaldas 1987. aastal. Sellest kirjutisest võtab mahuliselt peaaegu veerandi Endel Kõksi 1963. aastal segatehnikas teostatud sarja „Elektroonika” käsitlus kui selle ajajärgu tipp ja lõpp. Nimetatud 36lehega suursarjast oli Eestis seni teadaolevalt neli teost, Paul Reetsi kogust lisandus nüüd veel kaks. Kõrvuti nendega on näitusel eksponeeritud veel ainukordseid, kõksilikus modifikatsioonis monotüüpiaid, mida kunstnik on esmalt nimetanud klaasitrükiks ja siis vitrograafiaks.
Maale on Paul Reetsi kogus vähe, nendega on enim esindatud Eduard Rüga (1903–1997), kellelt on kolm õlimaali. Tegemist on kunstnikuga, kellest Paul Reets on kirjutanud kõige rohkem ning iseloomustanud tema selle perioodi (valminud aastail 1959–1962) maale niimoodi: „Rüga värvid, värvide kooskõlad, kus loomulikult ka dissonants mõjuvuse vahendina ei puudu, oleksid nagu dialoogid. Kindla korra alusel rääkijate paarid, kus õpetavat seletust asendab selginemine, tunnete rohkust tundmine, väljenduse ülitundlikkust tasane, aga kindla rõhuga aktsent”. Kogus on ka rida Eduard Rüga estampgraafilisi töid, millest näitusele on valitud kolm värvilist linoollõiget.
Kõige pikemalt on Paul Reets kirjutanud Arno Vihalemmast (1911–1990) ja tema kunstikogu kinnitab, et kõik need nelikümmend teost, mida ta on käsitlenud 1965. aastal avaldatud artiklis „Paralleelid”, olid seal olemas. Tõsi, mõned neist pole esindatud päris lõplikul kujul, vaid proovitõmmistena. Reast estampidest on erinevas valmimisastmes ja värvilahenduses proove, mis avavad kunstniku tööprotsessi. Näitusel on kõrvuti kuue estambiga aastatest 1954–1964 (mis oligi periood, mida kajastas „Paralleelid”) eksponeeritud ka Arno Vihalemma ainus maal selles kogus, 1954. aastal valminud „Võrgud lumes”, millel on stilistilist sarnasust samal aastal teostatud puulõikega „Vormi sünd”, millest Paul Reetsi hinnangul algaski „graafikaaeg” kunstniku loomingus.
Tõhus, kuid mitte eriti arvukas on kogus Agathe Veeberi (1901–1988) osa. Paul Reets on avaldanud tema kohta kaks kirjutist. Käsitluse napisõnalisusele vaatamata on ta vähesega suutnud öelda peamise: „Portreed, maastikud, vaikelud, need on ja nendega piirdub, õieti ju nendes avaldub kunstis ilmestunud kinnistatud aeg. Kõik see, mis algas ja kujunes lõplikuks Tartu aastatel, kestab läbi New Yorgi aastakümnete. Ning väliseid mõjusid ei olegi”. Viimast peaks kinnitama ka napp valik esitatud kuivnõelatöid.
Kõrvuti väljakujunenud meistrite loomingu huvitavate käsitlustega äratab tähelepanu Paul Reetsi uute annete varajane avastamine. 1960. aastateks oli küpsenud uus põlvkond, kes kunstihariduse saanud pagulaspõlves. Neist Rutt Tulving (1930–2012) ja Epp Ojamaa (sündinud 1938) äratasid tema tähelepanu juba esimeste esinemistega. Esimene on kogus esindatud väheste, kõige varasema loomeperioodi töödega, Epp Ojamaa aga rikkaliku valikuga vahemikust 1960. aastate keskpaigast kuni 1970. aastate lõpuni. Äärtpidi kuulub uute, 1970. aastail tõusnud annete hulka ka Ilse Leetaru (1915–2007) ja seda muidugi mitte sünniaasta pärast, vaid seetõttu, et ta alustas estampgraafika õpinguid alles 1970. aastal. Näitusel on kõik kolm esmajoones estampgraafikutena tuntud kunstnikku esindatud küllaltki erinevalt: Rutt Tulving akvarellis inimnägudega, Epp Ojamaa pearõhuga õlimaalil ja Ilse Leetaru eri tehnikas teostatud vähe levinud estampidega.
Kõikidest Paul Reetsi „läbi kirjutatud” kunstnikest on ilmselt kõige väljakujunenumalt pagulusse jõudnud Johann Naha (1902–1982), kes oli tema sõber Saksamaa päevilt ning loonud talle neli puugravüüritehnikas eksliibrist. Tema loomingulise pärandi põhiosa, mis on juba aastaid tagasi kunstniku sünnimaale jõudnud, koosneb peamiselt üsna trafaretsetest puugravüüridest ja linoollõigetest. Mõnevõrra elavdab senist pilti Johann Nahast Paul Reetsi kunstikogu, kus leidub hulk joonistusi. Neist on eksponeeritud kaks akti, mis näitavad head natuuritabamise oskust ja tugevat vormitunnetust.
Karikaturist Edmund Valtman (1914–2005), noorim kolmest kunstnikuks saanud vennast (vanim on Felix Valdvere (1900–1954), keskmine Helmut Valtman, pseudonüümiga HA-VE, 1909–1943, noorim on tuntud ka pseudonüümiga Vallot), on kunstikogus esindatud poliitiliste karikatuuride (see oligi tema peaala – 1962. aastal pälvis ta Pulitzeri auhinna Kuuba-aineliste pilapiltide eest) ja paari graafikakatsetusega, mis jäänud üsna poolikuks. Näitusel esitamist vääris tema portree-šarž Paul Reetsist 1989. aastast.
Paul Reetsil oli küll suur kunstikogu, kuid tema hinnangute skaalal pole omamine olnud esiplaanil, olles taandunud muude valikute ees. Väide, mille tõestuseks on ju ka kunstikogu üleandmine Underi ja Tuglase kirjanduskeskusele. Eneseteostuslikku rahuldust on talle eelkõige pakkunud kunstiteoste nautimine, neisse süvenemine, mõtete ja tunnete verbaalne fikseerimine, andam, mille tutvustamine ja liitmine meie kultuuriruumiga on rikastavalt vajalik. Seda kinnitab usutavasti ka esitatud Paul Reetsi kunstikogu valimik.