Kolm maalistrateegiat kõnevoolu suunamiseks

Eero Kangor

Manfred Dubovi näitus „Fracturae” Hobusepeas ja Draakonis kuni 28. IX, Enn Põldroosi näitus „Alfa ja oomega” Tallinna Kunstihoone galeriis 22. VIII – 15. IX ja Holger Looduse näitus „Dolly” Hobusepeas 28. VIII – 9. IX.

Maalikunstnike suhe oma publikuga on teiste kunstitegijatega võrreldes mõnes mõttes teistsugune. Maalijate teosed valmivad tavaliselt ateljees (haruharva näitusesaalis) ja omandavad lõpliku kuju autorite kohalolust sõltumata vaataja peas. Mõned maalijad annavad pärast töö valmimist ja eksponeerimist kõik ohjad vaataja kätte, loobudes isegi teoste pealkirjastamisest, et kunstiteosed oleksid avatud igasugustele tõlgendustele. Sinnamaani saavadki tööd omandada tähendusi iseendast niivõrd, kuivõrd neis endis midagi on või ei ole. Sellisena saame vaadata näiteks töid, mille valmimisaega ega autorit me ei tea. Ometi, niipea kui teosed juba midagi kujutavad (või ei kujuta), saab kunstiajaloole toetudes teha mõningaid oletusi nende loomise aja, harvemini ka nende autori kohta ja sealtkaudu ka tööde endi kohta. Kui kunstnikul on juba nimi ja ta on oma ajastul tuntud, temast kõneldakse ja kirjutatakse ning ka tema ise võtab sõna ja kasutab sulge, moodustub kunstiteoste juurde täienduseks veel mitmeid kihte. Teosest mõtlemise ja selle mõistmise püüdeid käänatakse ühes või teises suunas valjemate häälte abil, nii et vahel läheb mõni tasasemalt lausutud tõlgendus kõrvust mööda ja mõni detail jääb seepärast kahe silma vahele. Kuskil pildi ja sõnade vahepeal sünnib teosele tähendus, mis öeldakse välja ja millega pannakse teos mõneks ajaks paika. Edaspidi luuakse arvamused eelnevale toetudes, neile vastu vaieldes või neid unustada püüdes. Teos elab niikaua, kuni keegi sellest rääkida viitsib.

Kunstniku enda kõneviis. Enn Põldroos (1933), Holger Loodus (1970) ja Manfred Dubov (1986) on kõik elavad, kirjutavad ja kõnelevad maalikunstnikud. Põldroos on tegev juba aastakümneid, Loodus ning Dubov alles paar aastat. Põldroosist on kõneldud sedavõrd kaua, et on kujunenud välja kõneviis, milles ka temal endal on määrav osa. Ta on oma loomingust ja eluvaatest kirjutanud mitu raamatut. Loodusest on kirjutatud märksa vähem, rääkimata Dubovist, kellest alles hiljuti on hakatud kõnelema.
Paradoksaalne on, et Põldroosi tööd Tallinna Kunstihoone galerii näitusel „Alfa ja oomega” kõnelesid kõige rohkem iseenda eest, ilma et oleks vaja tutvuda sellega, mida nende kohta näituse saatetekstis on kirjutanud. Maaliga, mis kujutab kahte väikese putukaga kivi hoidvat valendavat kätt, on minu arvates loodud sedavõrd tugev ja mõjuv kujund, et see ei vaja ühtegi kirjalikku kommentaari. Teosele antud pealkirjast sõltumata pakub see mõtteainet ja püstitab mitmeid mulle äärmiselt tähtsaid filosoofilisi ja eetilisi küsimusi. Kahjuks oli see näitusel ainus töö, millega õnnestus sel moel suhestuda. Olgu siinkohal lisatud, et näitusel eksponeeritud umbes kahekümnest tööst pool on valminud viimase kahe aasta jooksul, nende mõistmiseks võiksid pakkuda tuge kunstniku varasemad tööd.

Interpretatsiooni käivitamine. Holger Looduse näitusel olid eksponeeritud neli maali, üks video ja üks valgustorudest installatsioon kirjaga „Dolly”. Näituse kolmel maalil on kujutatud mitmes elusituatsioonis inimesi, kilekott peas. Loodus on kirjutanud: „„Dolly” on näitus tardumusest, sageli esinevast kummalisest vaimsest seisundist. Minu huvi teema vastu tekkis avastusest, et hetki, mil olen end justkui unustanud või sooritan mõnd rutiinset tegevust, samal ajal eikusagil olles, on elus hirmuäratavalt palju. [—] Tardumuses peatub uuriv meel ja asendub puhta tajuga, olemasolematuse tundega.” Selle mõttekäigu loogilisust ma siinkohal hindama ei hakka, küllap aitab see aga Looduse maale paremini mõista või vähemalt proovida seda teha. Loodetavasti aktiviseerib see vaatajat arutlema teadvustamata hetkede üle, mida tuleb praeguse aja üha kiirenevas elutempos üha rohkem ette. Sealt edasi võiks osutada sellele, kuidas inimene üha enam loodusest kaugeneb ja kaotab sellega oma loomuliku eksistentsi. Võib-olla annab Looduse neljas maal, millel kujutatud vaatajale selja pööranud ja koos temaga loodusesse vaatavat tüdrukut, edasi seda tühja seisundit ja võõrandumist elavast loodusest? Pole aga välistatud, et siin on tegemist hoopis muude küsimustega, millest mul pole mingit aimu. Võib-olla hakatakse neist küsimustest kunagi ka laiemalt kõnelema, aga võib-olla jäävad need hääled igaveseks vaikima.

Diskursiivsed märgusõnad. Dubov on eksponeerinud kahel näitusepinnal, Hobusepea ja Draakoni galeriis, kümmekond maali: esimesse galeriisse on koondatud juba varem näitustel väljas olnud tööde valik, teise pinna tarvis on ta aga teinud läbikomponeeritud ja ühtse, ühel kujundil põhineva komplekti. Näitusetekstis tutvustatakse Dubovi loomingulisi seisukohti: „Kunstniku sõnul on tema teosed sise- ja välismaailma summa, kasutatav värvigamma on kehaline ning naturaalne. Dubovi maalidele iseloomulik ekspressiivsus on aga petlik, esmapilgul emotsionaalse ja spontaanse loomingu taha varjub hoolikalt läbi mõeldud, malepartiiga sarnanev mõttemäng, korduvate motiividega analüütiline konstruktsioon, kus iga pintslitõmme ja kujund on hoolikalt kaalutletult süsteemi asetatud. Kunstniku sõnul huvitab teda enim värvide ja maalikunsti võime väljendada looja kogu senist elukogemust”. Selle sõnavõtuga demonstreerib kunstnik, et ta on kursis Eesti kunstidiskursuses praegu kasutusel märksõnadega: märksõnad on kuhjatud kokku, mõistmata nende sisulist tähendust, sooviga jätta mulje, et ta räägib nendega kaasa. Kaldun arvama, et sisutühi tekst ei tule tööde vastuvõtmisele kasuks.  Tööd aga kõnelevad märkimisväärsest arengust selgema ja ülevaatlikuma kujundi suunas, mis annab lootust, et võime Dubovist rääkida ka mõnekümne aasta pärast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming