100aastane nahk meie ümber

Klassikalisest nahakunstist on minevik saamas, kuid vanemate nahakunstnike teojõuline põlvkond kannab ikka oma väärtusi edasi.

MAARJA UNDUSK

Tänavu märtsis möödus sada aastat ajast, kui Eduard Taska alustas Tallinna kunsttööstuskoolis köite-, naha- ja papitöökursustega sõjainvaliididele. Sellest omaaegsest sotsiaalprojektist kasvas välja professionaalne naha- ja köitekunst. Seetõttu on viimase aasta vältel vaadatud nahakunstile tagasi ja edasi keskmisest teravama pilguga. Nahanäitusi on puistunud üle Tallinna ja Eesti nagu lehti sügispuult.

Kevadel andis juubeliaasta avalöögi Sirje Kriisa oma väljapanekuga „Teine elu“ Tallinna keskraamatukogus. Sellele järgnesid EKA nahaosakonna väljapanekud disaini- ja tarbekunstimuuseumis, raamatupoes Rahva Raamat ja kaubamaja aknal, näitus „Sajand eesti tööstuslikku nahkehistööd“ TLÜ akadeemilise raamatukogu galeriis ja nahakunstnike liidu näitus „Sajajoon“ Vabaduse galeriis. Nii küllastunud nahakunstikontsentraadist võiks proovida lahjendada meie nahailma paraja kangusega ülevaatenektari. Ent väljapanekuid tuli ribu-rodu teisigi, ennekõike detsembrikuuni kestev tsükkel rahvusraamatukogu trepigaleriides, mininäitused Katariina gildi nahastuudio klaaskapis, aga ka rohked isikuülesastumised üle Eesti.

Niisiis läheb Eesti nahakunstil hästi ja elavalt? Ühest või ka mitmest küljest vastab see tõele, aga ei puudu ka varjuküljed. Kas saame nahakunstikontsentraadist käärinud morsi või väärika veini? Või värske säriseva siidri?

Marje Taska on Eduard Taska lapselaps ja on seda alati oma loomingus meeles pidanud. Marje Taska. Tetris Geometris / H9. Taimparknahk 2017.

Marje Taska

Subjektiivne tagasipilk. 1920ndatel ja 1930ndatel arenes eesti köitekunst kiirelt ja sünkroonis noore vabariigiga, võtnud stardipaketina kaasa vene ja saksa mõjud. Tähtsa panuse jõulisse edenemisse andis Eduard Taska köitetöökoja produktsioon. Ekspordinäitajad kujunesid rekordiliseks nii kunstiliste nahatööde kui ka taimparknaha müügi osas. Nahatööst kujunes Eesti Nokia. 1930ndatel ilmus areenile vabama ja moodsama käekirjaga Adamson-Eric, lisandus uusi nimesid (Valter Jõeste, Adele Reindorff).

Koos alanud sõja ja nõukogude võimuga tabas meie nahakunsti suur tagasilöök, mis oli tihedalt seotud ka materiaalsete võimaluste kasinuse, stalinismi, kunsti politiseerimise ja raamatutrüki totaalse allakäiguga. Eduard Taska hukkus sunnitöölaagris, tema varad natsionaliseeriti ja nende baasil jätkas tegevust hilisem kunstikombinaadi Ars nahkehistööateljee.

Taska-aegse hea tehnilise taseme kindlustas tugev (tarbe)kunstiinstituudi nahkehistöö osakonna kompositsiooniõpetus. Jätkati vanade tehnikatega (nahavool ja -lõige) ja katsetati uusi (vaestel aegadel klišeetrükk ja põletus, hiljem paljud autoritehnikad). Õppetöö kunstiinstituudis kestis tervelt kuus tihedat aastat. Raamatuköitelt keskenduti ümber auaadressidele, karpidele ja külalisraamatutele. Paljud kunstnikud said majanduslikult hakkama vabakutselistena, tehes tööd Arsi toodangu kavandajate ja autoritiraažide valmistajatena. Arsi kõrval tegutses ja tõi mitmetele leiva lauale nahkgalanteriikombinaat Linda, kus tehti vöösid, kotte ja muud käe-pärast. Paljudele pakkus õpetamistööd ERKI nahakateeder. Sidemed välismaa kolleegidega olid minimaalsed, ehkki esineti ka näitustel Soomes ja mõnel pool mujal väljaspool, ent seda uhkemalt Nõukogude Liidu piires. Kuna Eesti oli ainuke koht, kus õpetati nahakunsti kõrghariduse tasemel, oli meil põhjust uhkust tunda ja end rariteetseks pidada. Küllap oli selleks ka põhjust, ehkki nahatööd pisut teistsugusel kujul, aga käsitööna käsiteldavat, leidus maailmas mitmelgi pool võrreldaval ja võrreldamatul tasemel.

Eesti iseseisvuse taastamisega murti piirid mitmeski mõttes. Puhusid uued tuuled, avastasime rahvusvahelise köitekunsti koos selle näitusterohkuse ja tehniliselt peaaegu et püüdmatu tasemega nii töö teostuse kui ka materjalikülluse poolest. Tekkis võimalus mööda ilma ringi sõita ja näitusi külastada vaataja, samuti esinejana. Kättesaadavad, kuigi hirmkallid, olid sealtpeale ka gurmeenahad ja tööriistad. 1995. aastal toimus Eestis esimene rahvusvaheline köitekunsti suurnäitus „Scripta manent“, mida on iga viie aasta tagant korraldatud senimaani. Eesti köitekunstnikud on toonud rahvusvahelistelt näitustelt kaasa ebaproportsionaalselt palju auhindu.

Turumajandusele jalgu. Aastatega vabaduse eufooria mõnevõrra taltus, sest meie pikameelne käsitöine nahakunst kippus jalgu jääma arenevale turumajandusele, mis puistas meid hinna (või hiina?) pommikildudena üle materiaalse küllusega. Ars kuivas kokku, kavandeid vajati üha vähem, rahvusvahelised näitused tegid rõõmu ja pakkusid eduelamuse, aga ei tähendanud mitte sissetulekut, vaid väljaminekut. Kokku hakati tõmbama ka nahaõpetust kunstiinstituudis, millest sai vahepeal ülikool ja siis akadeemia, ent mille akadeemilisus lõõtsus ja õõtsus muutuste moodsates tuultes. Vähendati nii õppejõudude arvu kui ka õppetsüklit. Sisult liiguti ettevõtluse ja loomemajanduse suunas: nahkehistööliste kõrgkoolitusest kujundati lühikese nahakunstnike ajastu vaheetapi kaudu nahadisainerite kasvulava.

Kui nõukogude eesti tarbekunsti tippaegadel oli nahakunstnik kõrgelt koteeritud loovisik, kes orienteerus näitusetöödele (näitusi korraldati igal aastal Tallinna Kunstihoones ja mujal esindusgaleriides ning riiklikud hästi tasustatud tellimused olid süstemaatilised), siis 1990ndatel hakkas tarbekunstniku renomee lagunema. Omaaegsest vabrikumaigulisest tööstuskunstist irdus materjali- ja turutundlik tootedisain, muutudes iseseisvaks edumeelseks taipu nõudvaks kunstiharuks, traditsiooniline auaadressi-kaanekeskne nahatöö aga taandus kunsti ääremaile. Praktiline köide kaotas tähtsuse, sest teatmeteosed asendusid internetiga, paberkandjal entsüklopeediate ja sõnaraamatute, aga ka fotoalbumite köitmisest on saamas lühikese aja jooksul minevik. Naha kõrvale ilmus aina uusi paindlikke ja efektseid tehismaterjale, mida on lihtne töödelda ja odav toota. Pealegi, vastupidavus ei ole turumajanduslikus maailmas mingi prioriteetne omadus.

Sellele kõigele vaatamata on nõukogude Eestis tegutsema asunud tugev nahakunstnike põlvkond veel teojõuline ja kannab oma väärtusi edasi. See on selgelt näha ka näitusetsükli väljapanekutes. Kevadisel „Sajajoonel“ oli reas sada naharuutu, mis reastatud tegijate vanuse järjekorras. Vanem ots on tihedam, ehkki statistiliselt peaks noort tegusat tegijat rohkem olema. Ega noored nahategijad pole maamunalt kadunud, aga nende väärtushinnangud ja pürgimused on teised: nad on pigem ettevõtjad, tootjad ja disainerid, mitte nahakunstnikud selle sõna nii-öelda klassikalises tähenduses, nende unistus on jõuda oma töödega turule ja messile, mitte näitusesaali. Umbes kolmekümne aasta jooksul välja kujunenud „klassikalisest nahakunstist“ saab möödanik ja ka näitusesaalid sulguvad, turule ja messile aga nagu ei oska või ei taha vana klassik minna.

Siiski on huvi naha kui materjali vastu suur ka praegu. Paistab, et nahatöö võlud avastatakse uuesti, nii nagu lapsed särasilmselt näpivad vana kirjutusmasinat, püüdes selle abil sõnu paberile kokku toksida.

Traditsiooni värskendajad. Ma ei hakka loetlema paljusid häid nahakunstnikke, kelle loominguga on olnud võimalik aastanäituste tsüklis tutvust teha. Vajaliku teabe leiab nahakunstnike liidu kodulehelt. Teen vaid põgusa sissevaate kahele oktoobri lõpuni avatud näitusele rahvusraamatukogu fuajeekorrusel. Ülesminekust vasakut kätt on väljas Marje Taska nahatööd. Kunstnik on Eduard Taska lapselaps ja on seda alati oma loomingus meeles pidanud. Kõrvuti nahaga on ta viljelnud ka graafikat ja eriti viimasel aastakümnel performance’it ja installatsiooni. Nimetatud näitus on kompaktne väljapanek, kus näeb abstraktse kujundusega nahkvorme- ja köiteid – selgetes mahlakates soojades toonides, lõiketehnikas teostatud. Marje Taska ulatab taas käe oma traagiliselt lahkunud vanaisale, keda ta pole elus kunagi kohanud, ja ühtlasi on see ka austusavaldus meie professionaalse nahakunsti algusaegadele. Ühist on ka kahe Taska kujundikeeles, ent pojatütre tööd kuuluvad selgelt meie sajandisse. Marje Taska on väitnud, et ka rütm, harmoonia, polüfoonilised liinid, modulatsioonid, intervallid ja akordid on tugevalt mõjutanud tema mõtlemist ja loovust. Kõik eksponeeritud nahatööd on märgistatud tähe ja numbriga, mis on akordide tähistuseks muusikas. Autor on otsinud igale nahkobjektile sobivas helistikus akordi, mis assotsieeruks just selle objekti vormi, värvi ja iseloomuga. Videoekraanilt jookseb nahatöödele toeks film Marje Taska performance’ist „Reis ümber maailma“, mida on esitatud riigikogus ja ka Kadrioru pargis.

Paremat kätt, näoga vastu Marje Taska näitust, on vaatamiseks Pille Kivihalli väljapanek. Kivihall on eksperimentaator: teda ei huvita ei lihtsad lahendused ega vagur käsitöö (ehkki igapäevaelus ta neist ei pääse), vaid ta otsib väljakutseid ja vaeb võimalusi olla nahakunstnik saja-aastase kogemuse pinnalt. Nahksete raamatute ja muu köitesarnase nahatöö müügist äraelamise võimalikkust tõestanud Pille Kivihallil jätkub ikka kindlat meelt meeliköitvaks avantürismiks. Nii soliidse eriala puhul nagu nahk seda on, kinnitab see äratundmist: elame veel! Niisiis ei koosne tema väljapanek ainult korralikest esemetest, vaid neid täiustab pikk rodu laste valmistatud valgete kirjadega musti pappmappe, mis valminud tema juhendamisel ja mõjuvad varsalikult rahutu elutantsuna. Samuti ülendab minu kui nahakunstniku meeli imeoranž marokäännaharull – otse Aafrikast –, mida tahaks katsuda ja nuusutada, aga ei saa. Ja ka Pille Kivihalli ehedad ehistööd sumedates värvides, lisaks adru ja nelk ja muu lummav, elav ja lõhnav, ehkki klaasi taha kinni pandud.

Kui leiate mahti külastada rahvusraamatukogu fuajeed, siis on kindlasti põhjust sõita ka üles viiendale korrusele ja vaadata klassikuid, Tiiu Vijari ja Rita Tänav-Veldemanni ilusat ja head nahakunsti – ning uuel kuul näeb väljapanekuid juba uuelt nahakunstinelikult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming