Žest ja selle roll muusikas

Žesti mõiste tähenduse muutumisest kuigi palju ei kõneldud.

SAALE KONSAP

XXV Pärnu nüüdismuusika päevad (PNP). Sümpoosion „Performatiivsus IV: žest ja muusika“ 14. I Pärnu keskraamatu­kogus.

Tavapäraselt on PNP raames toimunud pea nädalane kompositsioonitöötuba – praktiliste ja reflekteerivate ürituste osakaal on enam-vähem võrdne –, tänavu omandas töötoa puudumise tõttu suurema tähtsuse reflekteeriv osa ehk sümpoosion. Ühiselt kuulati ka muusikat: Pärnu kultuuriklubis Tempel sai fonogrammilt kuulata Morton Feldmani teost „Triadic Memories“ ehk „Triaadilised mälestused“, galeriis „Avangard“ esines Leonora Palu, PNP-l oli võimalik kuulda ka osalenute ühist improviseerimist.

Sümpoosioni keskmes oli žest, selle olemus ja roll muusika kontekstis. Festivali teemat käsitleti kolmes ettekandes ja kuulda sai EMTA doktorantide esitlusi, mis olid festivali teemaga võrdlemisi nõrgalt seotud. Loomaks pinnast žestile keskenduvatele muusikaspetsiifilistele ettekannetele oli avaettekannet kutsutud pidama Silvi Tenjes. Tenjes andis ülevaate žesti definitsioonidest, žesti evolutsioonilisest kujunemisest ja žestide liigitusest. Ta rääkis eelkõige žestist kui kommunikatsioonivahendist, tähendust kandvast liigutusest, mis oma põhiolemuselt on visuaalne.

Žesti mõiste tähenduse muutumisest – sellest, milliste mööndustega saab žesti mõistet muusika kontekstis kasutada – esinejad liialt ei kõnelnud. Ettekannete põhjal võis aimata, mida üks või teine esineja žesti all silmas peab, kuid enamjaolt jäeti mõiste defineeri­mata. Esimese muusikaspetsiifilise ettekande pidas oma doktoritöö põhjal Elo Masing, kes rääkis oma loomingu näidetel musitseerimisega kaasnevate liigutuste kasutamisest helistruktuuride loomisel.Ta käsitles žesti puhtalt füüsilise liigutusena, koreograafilise žestina. Sellise käsitluse puhul on liigutust käsitletud kui kunstilist (alg)materjali, mitte aga semantilist tähendust kandvat vahendit.

Teise muusikaspetsiifilise ettekande pidas Kerri Kotta, kes rääkis muusikalisest žestist Jaan Malini häälutustes. Oma ettekandes käsitles Kotta muusikalist žesti ja muusikalist kujundit suhteliselt samatähenduslikena. Kotta ettekandes oli muusikaliseks žestiks muusika­teose retoorika – viis, kuidas muusika strukturaalne sisu (harmoonilis-kontra­punktiline struktuur) on edasi antud. Selline mõtteviis lähtub vormiteooriast, mille kohaselt muusikaline vorm avaldub žestide (retoorika) kaudu. Kuivõrd Jaan Malini häälutustes on võrdlemisi suur roll muusikal ehk tema häälutused asuvad semantilise (poeesia) ja mitte­semantilise (muusika) piiril, saab neid analüüsida muusika analüüsis kasutatavate vahenditega. Kerri Kotta demonstreeris võrdlemisi veenvalt, kuidas klassikalised kompositsioonivõtted, nt (varieeritud) kordus või killustamine, funktsioneerivad häälutustes ja muusikas sarnaselt.

Päeva teises pooles rääkisid oma kujunemisjärgus doktoritöödega seotud metodoloogilistest ja terminoloogilistest probleemidest EMTA doktorandid Gerhard Lock ja Vladi Bõstrov.

PNP üks väärtuslikke osi on kindlasti festivaliüritustele järgnev vaba arutelu. Olenemata arutelu konkreetsest fookusest kumasid sellest läbi ideed, mis haakuvad üldiselt ühiskonnas õhus olevate teemadega. Olgugi et hääl ei ole päris ühtne, võis vestlusringis tajuda teatavat vastuhakku lääne klassikalise muusika traditsioonile – arutlustest kumas läbi sünkretismiigatsus, terviklik (elamis)kogemus. Muusika kontekstis tähendab see muusika kui helilise, kuuldeliselt tajutava kunstiliigi iseseisvuse nõrgenemist. Isegi puhtalt helilise teose vastuvõtul võib muusikaharidust teatavaks koormaks pidada: klassikalise repertuaari pinnal on õpitud teoseid vastu võtma intellektuaalsel tasandil (nt kuulatava võrdlemine klassikaliste vormiskeemidega). Sellise lähenemise puhul jäävad aga muusikateose teatud olulised aspektid tähelepanuta ja kuulamiskogemus osutub suhteliselt ühekülgseks.

Pärnu nüüdismuusika päevad sobivad endiselt nii muusika- kui ka mõtte­eksperimentideks. Haruldus.