Yes – tagasi juurte juurde

Igor Garšnek

CD Yes „Fly From Here” © 2011 Frontiers Records  Progressive rock’i legendaarse lipulaeva Yesi juulikuus ilmunud stuudioplaati „Fly From Here” ootasid fännid oma kümme aastat, sest täpselt nii palju aega on möödas ansambli eelmisest  stuudioplaadist „Magnification” (2001). Kõlakas, et Yes tuleb välja uue plaadiga, oli Interneti avarustes teada juba kevadel ja ootused võisid olla kahetised. Sest teada oli ka see, et Yesi senine laulja, kordumatult kõrge häälega „hõbekõri” Jon Anderson on bändist lõplikult (?) lahkunud, kuid uue vokalisti Benoît Davidi tasemest polnud eriti midagi teada. Näiteks kukkus Queen ilma Freddie Mercuryta ju sisuliselt läbi – kas sama saatus tabab nüüd  ka Yesi?    

Peab siiski etteruttavalt vastama, et üldsegi mitte: kõrges registris sarnaneb Davidi hääl üsnagi Andersoni omaga, ent tal on ka korralikult kandev keskmine register, mida Anderson kasutab vähem. Kuid asi pole mõistagi vaid lauljas – kevadel oli raske ennustada, milline on Yesi uue plaadi kontseptsioon. Kas tullakse välja millegi kommertsiaalsega ning ollakse „popp ja noortepärane” või minnakse süvitsi nagu vanasti? Kas Yes või ¥€$? Peab märkima sedagi tõsiasja, et alates 1994. aastast, mil ilmus Yesi viimane stuudioalbum „Talk” kitarrist Trevor Rabiniga, pole bändil tegelikult uute, omanäoliste ideedega erilisi õnnestumisi olnudki. CD „Open Your Eyes” (1997) oli eelmiste kahvatu vari, mõnevõrra  huvitavam oli küll „The Ladder” (1999), kuid „Magnification’i” (2001) sümfooniline ambitsioon (koos keelpilliorkestriga) jäi samuti võrdlemisi keskpäraseks (kui võrrelda Yesi hiilgeaegadega 1970ndatel).       

See-eest verivärske albumi „Fly From Here”  kontseptsioonilised taotlused on hästi selged – see on silmanähtav tagasipöördumine oma juurte juurde. Ning seda absoluutselt kõikidel tasanditel, alates plaadikujundusest (jälle Roger Dean oma muinasjutu-maailmaga nagu seitsmekümnendatelgi!) ning lõpetades lugude ülesehituse ja isegi sound’iga. „Fly From Here” kuulamise esmamulje oli igatahes küll selline, nagu oleks kõlanud just see Yes, kes salvestas aastal 1977 „Going For  The One” ja 1978 „Tormato”, sest kõlapildis domineerisid nii mainitud albumitel kui värskel plaadil rõhutatult analoog-sound’id. Tollal seepärast, et teisi võimalusi ju polnudki, kuid nüüd mõistagi taotluslikult. Ka helirežii tervikuna on mainitud albumitel üsnagi lähedane. Kuid albumi teistkordsel kuulamisel panin tähele, et tegelikult on märksa rohkem kokkulangevusi Yesi nõks hilisema plaadiga „Drama” (1980), seda just muusikaliste kujundite sarnasuse  ja kompositsiooniliste stiilinüansside poolest. Tõsi, Yesi uus (tegelikult siiski vana) klahvimees on nüüd Geoff Downes, kes oli klahvpillide taga ka „Drama” salvestamisel. Ja vähe sellest – „Fly From Here” produtsendiks on Trevor Horn, mees, kes oli „Drama” salvestamisel nii vokalist (sest Jon Andersonile see Yesi projekt millegipärast ei sobinud), lugude autor kui kaasprodutsent. Nüüd läks asi päris huvitavaks.   

 Ent kui sai kiigatud Yesi kodulehele (www. yesworld.com), osututus pilt märksa selgemaks. Nimelt on seal kirjas, et värske plaadi nimilugu (tegelikult viieosaline süit) „Fly From Here” oli tõepoolest salvestatud juba 1980. aastal demovariandina Yesi „Drama” jaoks. Käiku see tollal ei läinud, aga päris ära toda kompositsiooni ka ei unustatud, sest Yesi kontsertDVD-l „Word is Live” (2005) saab seda lugu nii  näha kui kuulda (seal küll pealkirjaga „We Can Fly From Here”). Nii et väike nüüdisaegne reanimatsioon ja muistne lugu kõlab uhkelt jälle! Olgu selle reanimatsiooniga kuidas on, ent „Fly From Here” kui plaat on igas mõttes hästi terviklik ega näita mingeid bändi kunstliku elustamise tundemärke. Tõsi, selliseid omal ajal üliedukaid hitte nagu „Owner of a Lonely Heart” (CD „90125”, 1983) või kunagine „Roundabout”  („Fragile”, 1972) me sealt ei leia. Kuigi lool „Into the Storm” ju drive’i on … Ka ei mängi kõnealusel plaadil ükski Yesi pillimees pikki ja lummavaid soolosid – isegi Steve Howe on oma akustilisel kitarril võrdlemisi vaoshoitud mängumaneeriga.       

Kuid lugude arranžeeringute läbikomponeerituse  taset võib ikkagi vabalt võrrelda nii „Tormato”- kui „Drama”-aegsetega. Veelgi enam – kui kuulata Chris Squire’i tihedaks mängitud, tõusvate liinidega bassipartiisid, siis võib aduda, et üks tõeline bassimees õpib uusi ja värskeid võtteid juurde terve eluaja. Muidugi võib küsida, et mis peaks tänasel noorel kuulajal olema pistmist mingite minevikuheiastustega? Animeerimise või reanimeerimisega? No ega ei peagi. Aga kui mõelda, et  Yesi esimene plaat („Yes”, 1969) ilmus ligi kaks inimpõlve tagasi, siis mõtteainet peaks siit jaguma mõnevõrra ehk ikkagi. Näiteks kas või küsimuses, miks on Yesis läbi aastate vahetunud nii palju klahvpillimängijaid. Silme eest võtab kirjuks: 1969–1971 oli Yesi klahvimees Tony Kaye, 1972-73 Rick Wakeman, 1974 Patrick Moraz, 1977-78 jälle Rick Wakeman, 1980 Geoff Downes, 1983–94 jälle Tony Kaye, 1996-97 jälle Rick Wakeman, 1999  Moskva päritolu Igor Horošev. Ja alates aastast 2000 vaheldumisi Igor Horošev, Rick Wakeman ja tema poeg Oliver Wakeman (kes teeb ühes loos kaasa ka kõnealusel plaadil). Ning 2011 jälle Geoff Downes …   

 Kui Rick Wakeman mullu juunis Eestis käis, oli mul võimalus temaga ka pisut vestelda. Muu hulgas küsisin siis, kuidas ta hindab ansambli Yes loomingulist hetkepotentsiaali (siis seisuga  2010) ning kas ta veel kunagi selles bändis ka klahve võiks mängida. Wakeman oli oma vastuses kehastunud diplomaat ise ja vastas umbes niimoodi: „See on üks väga omapärane ja huvitav kooslus, kuid teen praegu koos Jon Andersoniga veel põnevamat koostööd”. Nii oligi, sest samal aastal ilmus nende ühine plaat. Ent pöördun lõpetuseks tagasi Yesi verivärske albumi „Fly From Here” tähenduse juurde: on see ometi märk taaspuhkenud loovast  mõtlemisest? (Kui trotsida skeptilist tähelepanekut kümnetest CD ja DVD-produktsioonidest, kus Yes on 2000. aastast n-ö vanast rasvast nii arvukatel live’idel mänginud kui arhiivisalvestisi avaldanud.) Kui jaa, siis peaks vist olema üsna selge, et 1980. aasta (s.t „Drama”-aegne) paradigma on küllalt hea bändi praeguseks hüppelauaks, kuid et ainult sellega kuigi kaugele ka ei sõida. Mis sinna juurde võiks lisanduda, seda näeme ehk selle aasta detsembris,  kui Yes esineb meil Nokia kontserdimajas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht