X-Panda – muusika täis ootamatuid pöördeid!

Anne Sääsk

Ansambel X-Panda tegutseb 2009. aastast, koosneb neljast liikmest: Kaarel Tamra (klahvpillid), Karl-Juhan Laanesaar (trummid), Risto Virkhausen (kitarr) ja Tamar Nugis (basskitarr). Ansambel viljeleb unistavat, elektrooniliste sugemete ja vihaste kitarririffidega vürtsitatud muusikat. Vaatamata noorusele peavad X-Panda muusikud end erudeerituks ja täpseks, on karsked ja eesmärgikindlad. Mõne aasta pärast loodetakse musitseerida maailma suurtel lavadel! E nne suurt kuulsuselendu kohtume täna nendega aga hoopis väikeses kohvikus teetassi taga, kus vestluskaaslastena osaleb pool ansamblist ehk klahvpillimängija ja lugude autor K aarel Tamra ning trummar Karl-Juhan Laanesaar ehk Juki. Üks on väsimatu entusiast ja organisaator, teine pigem rahulik taustajõud. Kas tee muusika juurde oli pikk ja käänuline? Kaarel Tamra: Eks ta veidi käänuline oli tõesti. Minu muusikapisiku algatas ema, kes mind sünditundi viis. Sealt ma selle pisiku saingi, kuna lisaks pillide tundmaõppimisele tehti ka omaloomingut, mille kohta oli esimene emotsioon väga positiivne. Õppisin Tartu I muusikakoolis kaheksa aastat hoopis saksofoni ja isegi pärast lõpetamist ei uskunud veel, et muusika on mu kirg. Läksin majandust õppima, aga kuna muusikapisik ei andnud rahu, siis külastasin sageli Elleri kooli ja tutvusin nii bändikaaslastega, kellega täna koos olen. Noortebändi võit andis enesekindlust ning tõi tagasi muusikaõpingute juurde, nüüd elektronmuusika kompositsiooni erialale muusikaakadeemias. Karl-Juhan Laanesaar: Ka minu peres on palju muusikuid, mistõttu taheti mindki panna muusikakooli. Alguses mõtles isa, et annab poisile pasuna kätte, aga pärast neljakuist eufooniumiharjutamist jäi asi sinnapaika. Märkasin hoopis isa tollases orkestris trummarit ja hakkasin 14aastaselt ise trummidega pusima. Hiljem õppisin Elleris ja nüüd olen nagu Kaarelgi EMTAs, jazzmuusika löökpillide erialal.

Mainisite enne, et noortebändi võit oli see, mis eneseusku sisendas. Olete ometi ju varemgi võistlusel osalenud.

K. T.: Väiksematel konkurssidel oleme tõesti kätt proovinud. Omaloomingukonkurss Elleris oli see, mille pärast me üldse kokku saime.

K.-J. L.: 2009. aastal tuli meil Ristoga mõte koos bändi teha. Proovisime ning saime aru, et isekeskis ei tule midagi välja, ja võtsimegi Kaarli kampa. Kõigil olid ühised huvid ja arusaamad, tahtmised ja muusikamaitse, kõik klappis ja võitsimegi omaloomingukonkursi.

Lisaks X-Pandale mängite teisteski projektides. Kas muud elatist ka teenite?

K. T.: Praegu mängin mitmes projektis (Regatt – toim), olen ka helitehnikuna töötanud ja osalen märtsis toimuva Euroopa orkestrite festivali korraldusmeeskonna töös.

K.-J. L.: Ei, üritan nii elada, et ei peaks trummimängule lisaks midagi tegema. Esimene loeng muusikaakadeemias algas ühe targa ja tunnustatud õppejõu sõnadega: kui tahate jõukaks saada, siis veel on aega uksest välja astuda!

Te ise nimetate oma muusikat progressiivseks metal fusion’iks, mille saatel saab mõtiskleda ja unistada. Kas te ei karda liialt laiali valguda? Kus on selle kireva loomingu kese?

K. T.: Loomingu kese on seal, kus meile meeldib, sest me ei sõltu mitte kellestki, meil pole leivaisa, kes ettekirjutusi teeb, ja meie trump ongi see, et kasutame erinevaid stiile. Minu arvates paljud ansamblid teevad selle vea, et annavad välja plaadi, kus pole üllatusi. Neid on aga vaja nii bändile kui kuulajaskonnale. Meie segame progressiivset metal’it, roki ja jazzi elemente, et loomingut rikastada. Meie ideede suureks mõjutajaks on Dream Theater.

Mitu korda oma iidolit vaatamas-kuulamas olete käinud?

K. T.: Uue trummariga (Mike Mangini – toim) nägime 23. jaanuaril Helsingis. Tamar ja Risto on neid ka varem näha saanud. Meile meeldivad väga ka Nightwish ja Porcupine Tree, aga Eesti artistidest ei oskagi otseselt eeskujusid tuua, kuigi ammused projektid nagu Kaseke, Radar, Mahavok meeldivad küll.

K.-J. L.: Praegustest Eesti bändidest meeldib Limited Edition. Nende muusika on inspireeriv – selle bändiga tahaks lava jagada.

Mulle mõne loo puhul tundub, et olete snitti võtnud ka Sven Grünbergilt?

K. T.: Jah, paar korda on tõesti öeldud, et meie muusika meenutab „Klaabut”, mis on huvitav tähelepanek. Teadlikult pole me Grünbergi jäljendanud.

Millised olete laval?

K. T.: Loomulikult on lavaline show meile oluline. Meie lavakostüümiks on frakid, lisaks on meil live-visuaalid ning külalisartist (Teele Viira – toim), kuid tähtsuselt esimene on siiski muusika.

Kas frakid peaksid rõhutama teie elitaarsust ja muusikalist haritust?

K. T.: Jah, mõnes mõttes küll. Me keegi pole põlve otsas õppinud ja oleme selle üle uhked! Kõik saavad asjadest aru, terminoloogia on paigas ja kuna oleme palju vaeva näinud, oma esinemisi lindistanud ja analüüsinud, siis teame, milleks võimelised oleme. Täisprofiks muusikuks end nimetada ei saa, aga ansamblina töötab asi suurepäraselt. Oleme muusikalises mõttes üsna ranged ja harjutame metronoomiga.

K.-J. L.: Naljakas on lugeda foorumites kommentaare, et metronoom viib muusikast hinge välja. Meie arvame, et kui muusikaline elamus on publikule hästi edastatud, siis võime endale laval ka improviseerimist ja katsetamist lubada. Varem mitte.

K. T.: Laval me eriti ei improviseeri, kuna selle jaoks on proovikas. Kui on vaja teemale A mõelda kitarrikäik, siis mõtleme kõik mitu ideed ja valime parima. Meie muusikaline tunnetus pole veel nii hea, seetõttu oleme lavaleminekuks ära otsustanud, mida teha, ning improvisatsioonile jätame oma esinemistes ruumi täpselt neli protsenti.

Neli protsenti – miks selline number? Minule tundub teie laialivalguva meloodiaga muusika üleni improvisatsiooniline!

K. T.: Aga tegelikult ei ole, sest meil on vorm täpselt paigas. Pole võimalik kohapeal jämmida taktimõõdus 15/8. See neli protsenti on soololõikude jaoks, kus saab end vabamalt tunda, sest ülejäänud muusikat valvab härra metronoom, mis dikteerib õhtu! (Naerab.)

Palun kirjeldage oma tööprotsessi!

K.-J. L.: Kaarel genereerib ideid, mõtleb lugusid, vorme ja jagab juhiseid, kuidas instrumendid võiks mängida. Risto on väga konkreetne inimene ning koos Kaarliga vaidlevad nad kõige rohkem ja otsustavad, kuidas näiteks mõni akordijärgnevus kulgeb. Mina ja Tamar oleme vaiksemad tüübid. Kaks tagasihoidlikku ja kaks eesrindlikku – see loob mõnusa keemia!

On mul õigus, kui arvan, et teie bändi edasiviivaks jõud on Kaarel – mängib pilli, mõtleb lugusid, tegeleb promoga?

K.-J. L.: Jah, Kaarel teeb tõesti üle poole tööst ära. Kuigi oleme kõik väga erinevad isiksused, pole me kordagi tülli läinud, sest keegi pole kellestki üle. Üheskoos vaidleme ja põhjendame oma seisukohti.

K. T.: Juki ütles kunagi hea lause, et meie näol on saanud kokku 100 protsenti – neli korda 25%, kus kõik üksteist täiustavad. Kui kõik oleksid minusugused äkilised lõvid, siis tekiks probleem. Kui plaadi salvestamise ajal magasime vähe ja tegemist oli meeletult, ei tulnud sellegipoolest ühtegi nääklemist ette. Pingelises olukorras on selle bändiga ideaalne töötada! Me elame muide eri linnades ja suudame sellegipoolest bändi teha, seega usun, et meid ootab helge tulevik, kuna keegi pole egoist. Meie seltskonda iseloomustab see, et enne kontserti ei pea muretsema, kas keegi tuleb kohale ja oskab. Kõik teevad alati oma kodutöö ära, see on kindel!

Kirjeldage palun kahte puuduvat liiget.

K.-J. L.: Kitarrist Ristoga kohtusin Elleris. Risto eeskujudeks on Joe Satriani ja John Petrucci (Dream Theater’ kitarrist – toim). Risto on lühikese jutuga ja konkreetne. Tamar on tegelikult laulja, lõpetas Elleri minuga samal aastal, praegu õpib EMTAs klassikalist laulmist.

Teil ilmus mõni aeg tagasi plaat. Millal võib järgmist oodata?

K. T.: Ma olen mõelnud ja arvan, et 2014. aastal tuleb järgmine! Ehk siis kolm aastat on see piir. Leian, et kui pole mitte midagi öelda, siis ei ole mõtet ka plaati punnitada. Võiksime kas või ülehomseks mingi asja kokku visata, aga sellel pole mõtet. Fännid ootavad taset ja selleks tuleb vaeva näha.

Olgu, strateegiliselt põhjendasite viivitamise ära, aga kas teil vähemalt uue plaadi materjali juba on?

K. T.: Ei, meie praegusel plaadil on absoluutselt kõik lood, mis hetkel valmis on. Teeme kõigi lugude kallal palju tööd ja enne ei lõpeta, kui oleme rahule jäänud. Idee tasandil on mõtteid palju ja töö uue materjaliga on juba alanud. Kui on vaja järgmist plaati tegema hakata, siis võtame paar kuud vabaks.

On mul õigus, et X-Panda pole rahategemise eesmärgil loodud bänd?

K. T.: Jah, vastab tõele. On kahte sorti muusikuid. Teenindusbänd on nähtus, mis teeb kolm proovi ja hakkab siis juba raha sisse tooma. Meie pole teenindusbänd. Oleme õnnelikud, kui laval on ruumi, korralik heli ja saalis asjatundlik publik, siis võime ka rahata esineda. X-Panda ei hakka iialgi „Knocking on Heavens Door’i” mängima. Õnneks annavad mitmed Eesti bändid lootust, et endale hingelähedase muusikaga on võimalik ära elada, näiteks Metsatöll või Ewert And The Two Dragons!

Kas teie muusika eeldab esinemist suurtel lavadel?

K.-J. L.: Suurtel lavadel pole me väga palju veel üles astunud. Rock Cafes soojendasime The Watchi ja esinesime ka võistluse „Noortebänd 2011” finaalis. Siis veel Athena keskuses Tartus … ja Kaarsillal oleme esinenud! Ilutulestikku lasti, see oli ekstreemseim lavakogemus, sest oli reaalne oht vette kukkuda. Risto ja Tamar toetasid jalga sillapiirdele ja äärepealt oleks olnud väike lisa-show (naerab) Aga jah, „Õllesummerit” ja „Rabarocki” pole veel vallutanud.

K. T.: No proovime, raudselt! Kunagi jõuame ka sinna, vajadusel kas või teeme kontseptsiooni, et sobiks.

X-Pandal on üks omadus veel, mis stereotüübist eristab – karskus.

K. T.: Jah, võib öelda, et meil on esinemistel alkoholi suhtes praktiliselt nulltolerants. Me ei taha endale lubada vigu, ennast ega teisi alt vedada.

K.-J. L.: Enda jaoks tuleb muusikat teha ja selgeks mõelda, kas sa tahad tõesti olla või ainult näida.

Mis on teie lähiaja eesmärgid?

K. T.: Loomulikult soovime võimalikult palju kontserte anda ning oma muusikat tutvustada ka väljaspool Eestit. Meid rõõmustab, kui saame oma kuulajatele pakkuda põnevaid muusikalisi elamusi, kutsuda neid kaasa ootamatute pööretega mõtterännakutele. Usun, et X-Panda muusikaline rännak on alles alguses …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming