Wilsoni passioon

JÜRI REINVERE

Kaotatud paradiis“, dokumentaalfilm Arvo Pärdi ja Rober Wilsoni „Aadama passiooni“ tegemisest, autor-režissöör Günter Atteln, operaator Kristjan-Jaak Nuudi, Accentus Music koostöös ERRi, WDR/Arte ja Eesti Kontserdiga. DVD, 2015, 55 min.

Aadama passioon“, etendusfilm, režissöör Andy Sommer, juhtoperaator Nyika Jancsó, helisalvestaja Georg Obermayer, Steffen Herrmanni videomontaaž. Accentus Music koostöös ERRi, WDR/ARTE ja Eesti Kontserdiga. DVD, 2015, 94 min.

Ühe lavastuse sünd – ja ühe suurmehe portree.  Keskel Arvo Pärt ja Robert Wilson.

Ühe lavastuse sünd – ja ühe suurmehe portree. Keskel Arvo Pärt ja Robert Wilson.

Pressifoto

Ühe kunstniku tee tema loomeprotsessis võib olla üks tõeline hall-keeruline martüürium ning lavastaja, ehkki seotud käsist-jalust oma kaastöötajate, ülemuste, alluvate, tingimuste ja büdžettidega, on selles olukorras üks tavaline kunstnik. Hästi ettevaatlikult, nagu pintsettidega, toob see film välja ka Wilsoni kannatuste raja. Täpselt sama ettevaatlikult läheneb Wilson Pärdilegi. Wilsoni ülesanne on nimelt olnud palju rängem kui filmitegijatel: Wilsoni käsutuses pole lavateost, filmitegijatel on kasutada aga tõeline sünnilugu, nii kenasti filmiks vormuv. Lavastaja õlgadele kukub teoste kogum, millel omakorda lasub rahva ootuste ja lootuste ja vajaduste müür, selle peal teoloogiline, filigraanne, kuid tingimusteta sisumassiiv; filmitegijate sisu on aga portreteeritavate sisu; ja lõpus, mis pole üldsegi mitte vähe tähtis, seisab ühe kunstniku elu oma vajaduste, karjääripunkti ja kultuurilise olukorraga tema kodumaal. Filmi tegijatel on see kõik nii palju lihtsam: ühe lavastuse sünd – ja ühe suurmehe portree.

Wilsoni passioon väljendub filmis üksikute, torkavate lauserebenditega, mis võiksid peaaegu et kõrvust mööda lennata. Tema esimene ohe filmis kõlab kohe üsna sissejuhatuse järel: „On väga raske töötada selle teosega, sest ükskõik, mis sa teed, see võib häirida kuulamist.” Kümmekond minutit hiljem kordab ta seda, aga juba palju tungivamas vormis: „Kui ma alustan muusikast, siis muutun ma illustraatoriks.“ Kuulda seda ühe lavastaja suust – ei, mitte ainult kuulda seda tema suust, vaid nähes teda kaamera ees julgelt seda ka väljendamas – on võrdne enesele huku ettekuulutusega. Nagu palverändur enne mäestikku seisab ta mäestiku ees, tunnetades, et ta tervis ei pea võib-olla sellele vastu. Lavastaja, kes tunnetab, et ta ei või laval midagi teha, ilma et hävitaks muusikat, on väga raskes olukorras.

Wilson tuleb aga raudse ja professionaalse käega sellest olukorrast välja, täieliku au ja puhtusega, ilma et rikuks teose algsõnumit või määriks seda millegi teemavälisega, mis on tavaline lavastajate päästerõngas. Ettevaatlikkus on tema helistik, respekt on tema instrumentatsioon – ilma et ta söandaks kordagi Pärdi teoloogia sisse minna; jällegi, tema olukorras, võimatus olukorras, ainuke õige lahendus.

Nii jääb Pärdi teose sisu jääb nii Wilsonile kui ka tema järel rändavale filmitrupile rakuks, mida nad ei viljasta, kuid loovad sellele elukeskkonna. Nende lugupidavas hoiakus on väga palju ilu, lihtsat inimlikku ilu, mis omakorda pole iseenesestmõistetav, sest räbustavaid meediakunstnikke, kes tahavad kõneleda ainult iseenda ambitsioonidest, on maailm täis. Kumbki töörühm ei kuku sellesse auku ka mitte oma mäe ees seistes, oma kunstilist enesehukku ette aimates.

Wilsoni passioonist on filmis küllalt vähe juttu, sest filmitegijad on kontsentreerunud oma peategelase, see tähendab Arvo Pärdi portreteerimisele võimalikult malbes valguses. Valgus – alguspunkt, singulaarsus ja ajaloo algus – jääbki nii ühe kui ka teise põhiliseks töövahendiks. Filmitegijatele see on iseenesestmõistetav, käegakatsutav ja kättesaadav, lavastajale taas abstraktsioon, millest oma väheseid mõeldavaid vahendeid abstraheerida. Pärdi muusika on oma näilisest nappusest ja tsölibaatlikkusest hoolimata harva ebadünaamiline või vähesele rajatud – ses osas korvab Wilson oma lavastuses raudse efektiivsusega kõik selle, mida ta teha ei tohi: muusikaga võistlema hakata. Valguse esiletõstmine on lihtsaim, kuid elegantseim võimalus jällegi üks samm oma via dolorosa’l edasi sammuda. Pealegi, filmitegijad tulevad ju rõõmsalt kaasa, juba sillutatud teed mööda, nagu jüngrid kunagi.

Teema aeglus on aga Wilsonile tõeline komistuskivi ja arvatavasti siin ta ka kõige rohkem komistab oma ristiga sel ohtlikul teel. Sest aeglus, et ta vastaks lavastuse nõudlikule ilujanule teisal, nõuab täiuslikku kehavalitsemist, mida ei suuda moderntantsijatestki igaüks. Pealegi muutub ta väga ebapuhtaks koos kõikide atribuutidega, mida tuleb lavale järjest juurde ja juurde: lapsed, puuoksad ja halvasti kinnitatav butafooria, mis ei saa kunagi olla visuaalselt puhas. Paradiisis hakkab ringi liikuma madu, täiuslikkus laguneb rohkete vigade ja eksimuste sahinaks, mida inimvaim ei suuda enam valitseda, oldagu kui tahes püüdlik – ja selles inimlikkuses on midagi dissonantset ja liigutavat.

„Ma lähen alati veidi närviliseks, kui kuulen sõna „aeglane“, sest see näib mulle ühe intellektuaalse ideena,“ räägib ka Wilson filmis, ühes omast vihjelises pihtimuste reas, kuid tema hääles on ka midagi lepituslikku ja puhast, kui ta seda ütleb. Tema aegluse ebasümmeetria meie kulgeva ajaga on väga julge liigutus, mitugi teist lavastajat oleks pigem lava rohkesti täis ajanud, kui end nii alasti keset lava jätnud, kõikide nende riskidega. Aeglus teatris on üleüldse üks virtuoossust nõudev kunst – vastupidiselt muusikale, kus aeglus on heliloojale vägagi turvaline ümbruskond, igatahes palju kindlama põhjaga kui tempokus – ning liiga varajaselt läbi põetud häbi omaenese nõrkuste ees, olgu koos kaastöötajatega või mitte, võib põhjustada tõsiseid läbikukkumisi. Pärast seda, kui Wilson on oma Ameerika sünnimaa metropolide kultuurisurmas, mis on 1980ndatest saadik ainult kiirkorras süvenenud, praktiliselt kodumaatuks jäänud, on ta õppinud rändkunstnikuna igasugustest olukordadest välja tulema (paljud tema kaliibriga kunstnikud poleks hakanud seda oma upsakusest kaalumagi) ja rohkem kui tema ürituse suurus jääbki filmilinale lõpuks püsima tema enda elu filosoofia – lahendada kõik professionaalselt.

Filmi sisse põimitud inimeste lausetest Pärdi tuttavate, kolleegide, uurijate ja lähikondsete suust moodustub filmis üks omaette tervituste rida – nagu juubelikaardid, mis dekoreerivad aluspinda. Nende hulgast aga hüppab üks eraldi välja ja see on Pärt ise, kes räägib valdavalt teisel teemal, kui film. Tema teoste mõtete selgus väljendubki alles vahe­sõnades. Näiteks ütleb ta, et „valgus on tõenäoliselt igavene“. Kogu tema loomingu olemus väljendub alles sõnas „tõenäoliselt“, mitte tarkuses valguse kohta, ja samamoodi nagu määrivad puuokste võbelused kogu ideelist puhtust, muutub Pärdi ütlus ilusaks alles sõnaga „tõenäoliselt“. Pärt ei võta endale vastutust aja, valguse, olemuse ja sõnade kohta – ainult muusikas. Samamoodi teeb Wilson, ka siis, kui ta kukub. Sest – ka temal pole kavatsustki sügavamale minna, kui ta suudab, või kui ta saab, või kui palju teda üldse lastakse. Tema ettevaatlikkus on inimlikult väga ilus.

Visuaalne briljantsus, mis kannab nii lavastust kui ka filmi, tasakaalustab suure hulga neisse kodeeritud raskusi. Kaameratöö on maitsekas, valgus on maitsekas, kaadrid on komponeeritud otse vahetu professionaalsusega ja hästi paika pandud. Väljaanne on kujundatud paberi struktuurini perfektselt, produtsentide ja sponsorite lai kaar on esile tõstetud tagasihoidliku elegantsiga, jätmata tagaplaanile vahetut sisu. Tegijate tahtmine on silmatorkavalt noobel, hallide ja pastelsete sügistoonide vahele hajutatud.

Kõigi ettevõtmise tegijate vastu võib lugupidamist tunda, sest ettevõetu on nii hiigelsuur ja peaaegu et nii võimatu, et imeteldav on kogu see nii väheste vahenditega saavutatu. Kõigi Pärdi mäestikku ronijate ees kõnnib aga Robert Wilson, peaaegu üksinda – ja julgelt, oma olematute ja ainuõigete valikutega. Tulgu, mis tahes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht