„Werther” – lauljate mõõduvõtmise ooper

Alo Põldmäe

Märtsis tuli Vanemuises lavale suure armukire ja emotsioonidega laetud Jules Massenet’ ooper „Werther”, mis on loodud Johann Wolfgang von Goethe romaani „Noore Wertheri kannatused” põhjal. Heliteos nägi ilmavalgust 1892. aastal Viinis. Viimasel ajal maailmas mängituim Massenet’ ooper on nüüd ka Eestis esmakordselt laval – igati tänuväärne samm Vanemuise poolt. Ooperi lavastaja Albert-André Lheureux (Belgia) on kogemustega teatrimees, kes oskab arvestada publiku emotsionaalse seisundiga, suudab napi, liialdustevaba liikumisega saavutada publiku kaasaelamise. Kogu etenduse jooksul säilib tugev pinge, mis ei väsita, vaid aitab kujundada emotsionaalseid seisundeid. „Werther” ongi üks ehtne pingekerimise ooper. Areng toimib kuulajale justkui märkamatult ja see, kuidas helilooja oskab seda orkestratsiooni kaudu juhtida, on omamoodi fenomen! Lavastaja Lheureux: „Kogu psühholoogia on orkestris olemas, pinge areng muusikas on suurepärane”. Tegemist on ooperiga, mis seab lauljatele väga suured nõudmised. See pakub lauljatele palju, kuid nõuab neilt ka palju nii vokaalselt kui emotsionaalselt ja puht füüsiliselt. Orkestrantidelegi esitab see kõrgendatud nõudmisi. Ooperi vokaalne raskuskese on kahel peategelasel Wertheril ja Charlotte’il, mistõttu saab just nende rollide täitjatele osaks publiku ja ka kriitikute eriline tähelepanu. Kolmel etendusel, 10. ja 16. III ning 1. IV esinesid peaosas välissolistid: nimiosas Ivan Magri Itaaliast ja Charlotte’ina Catarina Giotas Rootsist. Külalisesinejatega avaetenduste kohta on ilmunud mitu neile suurt kiitust jagavat artiklit (vt ka Sirp nr 12, lk 16). Kiitusega jääb üle vaid nõustuda, sest mõlemad solistid, nii Magri kui Giotas, olid võrratud.

Huvi ja omamoodi põnevusegagi ootasin 28. aprilli etendust, kus peaosades astusid üles eestimaised lauljad Juhan Tralla (Mannheimi Rahvusteater) ja Karmen Puis. Kahjuks jäi see neile ainukeseks etenduseks, vähemalt sel hooajal. Paratamatult kerkis silme ette ja kõrvadesse eesti solistide võrdlusmoment rahvusvahelise koosseisuga. Kogu etenduse jooksul saatis mind aga suur rõõm, sest mulje meie solistidest oli üle ootuste vaimustav. See oli suur õnnestumine!

Juhan Tralla on Vanemuises seni laulnud Verdi „Rigolettos” ja Massenet’ ooperis „Manon”. Praegu Saksamaal Mannheimi Rahvusteatris tegutsev laulja näitas end Wertherina kõige paremast küljest. Lisaks perfektsele vokaalivaldamisele meeldis tema Wertheri karakter, kahtlev, ent väärikas ja etiketist kinnipidav. Traagilis-romantilist paatost väljendas uhke kehahoid, mis aga ei suutnud varjata hingepiinu ja kõhklusi. Massenet’ pika kaarena kerivate meloodiate esitamine õnnestus samuti. Täie ilu, kõla ja pingega välja lauldud kõrged toonid on need, mis tenorite puhul on eriti olulised tähised ja kujundavad lauljast üldmulje. Selliseid kohti on „Wertheris” oi kui palju! Neist võib laulja kergesti väsida. Trallaga seda ei juhtunud. Jäi isegi mulje, et teises vaatuses jätkus „auru” enamgi kui esimeses. Seda tõendas võimas vokaalne tõus aarialõigus „Armastus on Jumala käes!”.

Suure pingega ooperites (kas või näiteks „Jevgeni Oneginis” või „Traviatas”) on autorid kasutanud nn pingemaandamise stseene, orkestri tantsusüite seostatuna balli või muu pidustusega. „Wertheriski” on sellised kohad olemas, näiteks kahe külanoormehe vinditamine või Charlotte’i õe Sophie püüd kõikjale pakatavat elurõõmu külvata. Need stseenikesed on aga marginaalsed ja surutakse Wertheri suure traagika poolt kõrvale. Tähelepanu keskpunkti jääb ikka Werther – lõpuni keerleb kogu tegevus tema mõtete ja fantaasiate ümber. Selgelt oli tunda, et Tralla oskab „Wertheri”-taolises suurt häälekoormust nõudvas lavateoses oma häälelist jõuvaru ratsionaalselt kasutada. Hääle head valitsemist kuulsime kas või ooperi lõpustseenis, Charlotte’i käte vahel sureva Wertheri lunastuse kinnituses ja sõnades „Ma olen nii õnnelik!”.

Värskele Eesti Teatriliidu 2011. aasta auhinna laureaadile Karmen Puisile oli Wertheri armastatu Charlotte’i osatäitmine aasta-pooleteise jooksul juba kolmas kaalukas suurroll. Charlotte’i rolli komplitseeritus seisneb selles, et kohusetunne sunnib teda summutama oma kiindumust Wertheri vastu. Tõusud ja mõõnad on selle rolli omapära. Kõiki neid kõhklusi, tunnete keerdkäike ja muutusi mängib Puis välja veenvalt ja usutavalt. Kaastundest Wertheri vastu kasvab lõpuks kiindumus. Eredalt jäi meelde duett I vaatuse lõpust – Wertheri armuavaldus Charlotte’ile. Siit alates saavutasid Puis ja Tralla ühtse tunnetuse, ühtse hingamise, mis säilis ooperi lõpuni.

Teise vaatuse algus oli Puisi Charlotte’ile nagu mono-ooper: kõhklused-kahtlused, Wertheri kirjade lugemine, kiirelt muutuvate meeleolude labürint. Puis tuli sellest keerukast meeleolude rägastikust auga välja. Ja siis tuli pihtimus oma õele Sophiele neist pisaraist, mis valamata jäävad ja mis südant kurnavad. „Süda on liiga suur, et teda millegagi täita, aga samas nii habras ja kergesti purunev” laulab Charlotte. Puis oskas selle stseeni ahastuse, kaastunde ja ka alalhoiuinstinkti väga eredalt esile tuua.

Wertheri orkester ja orkestratsioon on omaette ooper. Siinsed wagnerlikud pikkade tõusude ja mõõnadega meloodilised liinid nõuavad jõuvarude ratsionaalset jaotamist nii lauljailt kui orkestrantidelt (eriti puhkpillidelt). Erinevate pillide soololõikude sidumine lauljatega ühtseks kangaks on siin üks võtmeküsimusi. Kogu seda keerukat muusikalist dramaturgiat juhtis tugeva sisenduse ja veenvusega Lauri Sirp. Nauditav oli ka temapoolne lauljatega saavutatud kontakt.

28. aprilli „Wertheri” etendus Vanemuises kujunes sündmuseks, mis kinnitas meie tippsolistide rahvusvahelist taset.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming