We love U:, Pierre Boulez!

Maria Mölder

Prantsuse kultuurifestivali „Accord“ lõppkontsert „Pierre Boulezi 90. sünnipäeva kontsert“, ansambel U: 12. XI Kultuurikatlas.

On ikka räägitud sellest, et Eestis pole olnud autentset ja õitsvat modernismi ning seega ka tõsiseltvõetavat ja laiapõhjalist serialismiperioodi. Ehkki 1960. aastatel mõni helilooja dodekafooniaga eksperimenteeris, jõudis see mood siia viivitusega ega olnud valdav. Seetõttu on õhus olnud teatud igatsus, et mis oleks olnud, kui … Nüüd olid enam-vähem kõik, kes Eesti muusikaelus võiksid seda sorti range ülesehitusega muusikast kõige rohkem puudust tunda, Pierre Boulezi juubelit tähistamas ja ruumi jäi saalis tõtt-öelda kõvasti üle. Juubeldamiseks andis põhjuse Prantsuse kultuurifestivali „Accord“ lõpetanud „Pierre Boulezi 90. sünnipäeva kontsert”, ehkki helilooja sünnipäev oli juba 26. märtsil. Festival pakkus peale muusika filme, kunsti- ja disaininäitusi, teatrietendusi, arutelusid, kirjandussündmusi ja pidusid.

Boulezist maalitakse pilt kui perfektsionistist ja pedandist, sest ta on oma teoseid jätkuvalt armastanud täiustada ja neist uusversioone teha. Tema muusikalt ei ole oodatud midagi alla ideaali piiri ning tema nõuandeid ja konsultatsioone on teised heliloojad alati tohutult hinnanud. Noorena mässumeelne ja hiljemgi täis võitlusvaimu – sellisena on Boulezi iseloomustatud. Uue muusika eesliinil on küllalt võidelnud nii Pierre Boulez kui ka selle kontserdi tuumiku ansambel U: muusikud Eestis. Dirigendina (ja ensemble intercontemporaini asutajana) on Boulez määratult mõjutanud paljude XX sajandi heliloojate teoste esitamist ning küllap on tal väga kindel ettekujutus ka enda teoste esituspõhimõtetest. Selles mõttes ei tegutse U: ja ansambli kaaskond kindlasti lihtsal pinnal, kuid kellele meeldikski lati alt läbi joosta – U: muusikutele kindlasti mitte.

Tahan esile tuua läbimõeldult koostatud kava, mis tutvustas kenasti Boulezi loometee pöördepunkte. Õnneks jäeti seekord helilooja suurema koosseisu ja ambitsiooniga teosed kõrvale ning tähelepanu osutati tema eri loomeperioodide kammermuusikale. Heliloojana on Boulez kindlasti paras frukt ja pikema süvenemiseta pole kerge tabada dodekafoonia/serialismi, tema suure armastuse kõiki nüansse (kontserdi sisse juhatanud prof Emmanuel Ducreux’ tegi küll oma lühiloengus selgitustega algust).

Matemaatikuks saada plaaninud Boulez võttis suure innuga üle Anton Weberni lakoonilises stiilis dodekafoonilised lühivormid ning arendas selle pinnalt oma serialistlikku stiili edasi – totaalse serialismini välja. Just seetõttu sobis kava imehästi alustama Anton Weberni „Kolm väikest pala“ op. 11 tšellole ja klaverile (1914), dodekafoonia varajane ja mässuline verstapost, mida siiani peetakse selle kompositsioonitehnika suunanäitajaks. Levi-Danel Mägila ja Taavi Kerikmäe esituses oli rõõm kuulda muu hulgas päris vaikust.

Weberniga samas vaimus lühikeste ja kontrastsete, tihedalt koos asetsevate sõltumatute ideede esitamine nõuab pianistilt maksimaalset kohalolu. See süvenemine oli tuntav Boulezi esimeses avaldatud teoses „12 notations“ klaverile (1945). Suurepärase prantsuse nüüdismuusika ja XX sajandi muusika spetsialistina on Kerikmäe õigupoolest esimene, kes nende karakterpalade esitamisega seoses meenub. Sõjakus, segadus ja erksus vs. lüürilisus, laulvus ja unelevus – kõik emotsioonid ja kontrastid kõlasid veenvalt ja tundlikult.

Omas ajas uudse ansambli­koos­seisuga „Le marteau sans maître“ ehk „Meistrita haamer“ metsosopranile, altflöödile, vioolale, kitarrile ja löökpillidele (1955) on hästi võluv teos juba Boulezi küpsemast loomeperioodist, kui ta oli just hüljanud range serialismi ning alustanud lektorina tööd Darm­stadti suvekursustel. Schönbergi „Kuu Pierrot’ga“ võrreldud teose ilu peitub nüansirikkuses ja salapäras, mis avaldus U: ja tema kaaslaste esituses ka üsna kenasti. Kavasse olid valitud mõningad õhulisemad ja liikuvamad osad (VII–IX), mis kõlasid Arash Yazdani dirigeerimisel täpselt ja erksalt. U: koosseis laienes märgatavalt: instrumentalistidest liitusid Sandra Klimaitė vioolal, Tiit Joamets ja Anni Karu löökpillidel EMTA uue muusika ansamblist ning Kirill Ogorodnikov kitarril. Veronika Portsmuthi vokaal sulandus ansambliga René Chari sürrealistlikke tekste esitades tülikatest hüpetest hoolimata kõnelaululiselt või ümisedes pea instrumentaalselt.

Kava kõige liikuvam ja ilmselt kõige nõudlikuma tooniga teos oli Boulezi „Improvisé – pour le Dr. K.“ klaverile, flöödile, klarnetile, vioolale ja tšellole (1969/2005). Kontserdi lõpetanud „Dérivé 1“ flöödile, klarnetile, viiulile, tšellole, klaverile ja vibrafonile (1984) on näide Boulezi hilisloome kõlamaailmast. Selle kava kõige voolavam ja kõlakesksem, teistest soojema värvinguga teos võinuks kuulmise järgi olla ka mõne meie helilooja, miks mitte Märt-Matis Lille oopus.

Kontserdi elevusega oodatud osa moodustasid eesti oma heliloojate kirjutatud muusikalised sünnipäevakaardid Pierre Boulezile, umbes minutilised miniatuurid, mis kõlasid kõik esiettekandes. Oli põnev jälgida, kuidas niivõrd lühikese hetke jooksul suudeti oma isikupärane helikeel ja muusikalised maneerid esile tuua ja mikroarengus kontseptsioon – need olid ometi täiesti iseseisvad teosed, mitte osa suuremast tervikust – tööle rakendada. Sünnipäevakaardi olid kirjutanud Tatjana Kozlova-Johannes, Helena Tulve, Andrus Kallastu, Toivo Tulev ja Märt-Matis Lill ning kuuldut vaagides selgus, et igaühe muusikaline kaardike pakkus naudingut ise põhjusel. Isegi teoreetiliselt oli võimatu valida nende hulgast oma lemmik. Seetõttu loodan, et heliloojatele leitakse teinekordki selline armas põhjus kirjutada minivorm suuremale ja võib-olla pisut ebatavalisele koosseisule. See ei ole lihtne, kuid kahtlemata ergutav ülesanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar