Wagner ja Lauri Vasara Wolfram

Tiiu Levald

Richard Wagneri „Tannhäuser”, külalistena dirigent Arvo Volmer, nimirollis Ivar Gilhuus (Norra) ja Wolframina Lauri Vasar (Saksamaa) 5. VI Estonia teatris.

Näinud mitmeid „Tannhäuseri” lavastusi, läksin nüüd Estonia etendusele suure huviga, sest  Wolframi rolli oli kutsutud laulma Hamburgi ooperiteatri solist Lauri Vasar. Tunnen hästi tema lauljatee algust Tallinna konservatooriumis ja ülimat põnevust on ülal hoidnud tema senised pistelised esinemised Eestis. Hiljutises intervjuus Klassikaraadiole (intervjueerija Anne Prommik) joonistus Lauri Vasara vastustest välja portree temast kui isiksusest, lauljast, muusikust ja näitlejast (vt ka intervjuud 14. VI 2012 Sirbis). Sihi- ja tahtekindla ning heas mõttes auahne inimesena on ta jõudnud Euroopa ooperiteatrite tipplavadele. Tema kaunis lüüriline bariton, äärmiselt nüansirikas fraseerimine ning lavaliikumise plastika teenivad ilmselgelt üht eesmärki – rolli sisemiste jõujoonte filigraanset avamist. Tema näitleja­anne lubaks tal ilmselgelt kehastada ka draamarolle.
Kõik need omadused seletavad, miks tal on olnud võimalus laulda tema enda sõnul juba enamikku unistuste rolle nagu Mozarti don Giovannit, Tšaikovski Oneginit ja Jeletskit („Padaemand”), Šostakovitši „Nina” peategelast, Dallapiccola „Vangi” nimiosalist lausa kuues lavastuses … Britteni Billy Buddi eest sai ta Saksamaal eripreemia. Henze ooperi „L’Upupa” ehk „Vaenukägu” esitus ilmselt inspireeris heliloojat oma viimases ooperis „Phaedra” looma Minotauruse rolli ekstra Lauri Vasarale. Küll sooviks, et meie lavale jõuaksid sellised ooperid nagu Richard Straussi „Arabella”, kus Vasar teeks äärmiselt komplitseeritud natuuriga Mandryka rolli, või siis Janáčeki „Kaval rebane” temaga metsniku põnevas rollis! Ka Dallapiccola „Vang” vääriks tähelepanu: kui teost Lauri Vasaraga peaosas on Londonis juhatanud Esa-Pekka Salonen, võiks see ka meie dirigentidele huvi pakkuda.
Wagneri ooperite ümber levinud suurte kõlamassiivide ning suurte häälte müüdid on teinud oma töö ning peletanud eemale nii mõnedki melomaanid. Kõnealune etendus kummutas nii mõnedki neist.
Estonia orkestris, keda juhatas Arvo Volmer, kõlasid kõik pillirühmad kõrgkvaliteedis. Dirigent diferentseeris dünaamikat nii, et ka kuulajani üheksandas reas kostus kõik parajas detsibellide annuses! Lummava elamuse pakkusid nii orkestri avamäng kui palverändurite teise vaatuse koor ning ooperi lõpus kõlanud segakoor. Uskumatult hea tulemuse lauljate kõla saali lennutamisel andis muidugi kujunduse põhielemendina tagasein, mis kindlustas, et ka laulvad retsitatiivid tulid kuulajani selgelt, puutumata orkestri ülemängimisohust.
Wagneri idee kandjaid on selles ooperis kolm: minnesingerid Tannhäuser ja Wolfram von Eschenbach ning hiljem pühakuks kuulutatud Elisabeth. Kuna seda lavastust on mullukevadise esietenduse järel ajakirjanduses küllaldaselt lahatud ning see pärjati ka 2013. aasta parima lavastusena, siis puudutan siinkohal vaid Lauri Vasara esitust.
Vasar on tunnistanud, et talle on Wolframi roll väga armas ning ta on seda laulnud paljudel lavadel, siitki siirdus ta Budapesti ooperimajja laulma just seda rolli. Pean tunnistama, et nii rikkaliku tundeskaalaga Wolframi kuju kohtasin ma esmakordselt! Kummastav on ju tõik, et lavastaja Daniel Slater on nihutanud XII-XIII sajandi legendid kuskile meie aega, andes sellega tõsiasjana mõista, et inimkond küll muutub, kuid inimese olemus mitte.
Lauri Vasara rüütelliku hoiakuga Wolfram on esimesest lavaletuleku hetkest silmapaistvalt nähtav. Hillitsetud jumaldav pilk reedab tema piiritult ustavat armastust Elisabethi vastu. Õilistav võistulaulmine teises vaatuses ning kolmandas „Ehatähe laul”, mis kõlab kui hümn, ülistuslaul puhtale, kirkale tundele. Kolmanda vaatuse stseenis, kus eemalt kostub Roomast naasvate palverändurite laul ning Elisabethile ja Wolframile saab selgeks, et Tannhäuser ei ole nende hulgas, sirutab Wolfram lootusrikka naeratusega näos käe Elisabethi pea kohale, julgemata teda puudutada. Ja kui Wolfram saab oma küsimusele, kas ta tohib Elisabethi saata, eitava vastuse, variseb mees lohutult kokku. Sellist hingekriipivat, valust kägardunud murdumist ei pakuta ooperiteatri laval just sageli.
On õnn, et Lauri Vasara näol on maailma lavadel tegutsemas tõeline kunstnik, laulja, kes jõuab veel kindlasti tänu targale rollivalikule ja teadlikkusele oma hääle arengusuundades endast palju rääkima panna. Loodame, et ka meie publik saab teda õige pea mõnes temaväärilises teoses kuulda-näha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming