VVV: Kindralimundris akušöör

Vaapo Vaher

  On filminägusid, mis sööbivad vaataja emotsionaalsesse mällu kui viirastused. Igaveseks. Kes on näinud Alovi-Naumovi kuulsat, Bulgakovi järgi vändatud “Põgenemist”, selle ajust ei haju Vladislav Dvoržetski kujutatud valgekaartliku kindrali Hludovi paranoilised silmad. Bulgakov ise iseloomustas Hludovit: “Ta on näost valge kui luu… Tal on seljas soldatisinel, see on rihmaga naisterahva kombel kokku tõmmatud või siis nii, nagu mõisnikud oma hommikumantli vööd sõlmivad…  Vormimüts on kaitsevärvi ja määrdunud, sellel tuhm kokard, käes on tal labakindad… Mees põeb midagi, ta on üleni tõbine, pealaest jalatallani. Ta krimpsutab nägu, tõmbleb…Ta ajab hirmu nahka. Ta on haige, see Roman Valerianovitš.”

Filmi-Hludov on Bulgakovi kirjeldatust veelgi patoloogilisem. Dvoržetski jahmatavalt ebaharilik näojoonis lisas hulluilmele vaibumatut dramatismi, saatust kuulutavat prohvetlikkust. Dvoržetski ilmes väljendus ta omaenda saatus, olnu ja tulev, genees ja genealoogia, pillutav juhus ja vääramatu seaduspära.

Ta isa Václav Jani poeg oli Kiievi poola teatri üllahingeline näitleja, püstipäiselt uhke oma šlahtajuurte ja sugupuu üle. Tugev ja karm maskuliin, kel tuli 14 aastat veeta trellide ja okastraadi taga. Just “kontrrevolutsioonilise tegevuse” eest Omskis asumisel konutades kohtus Václav oma esimese naisega, kes tõi 1939. aastal ilmale poja Vladislavi. 1941 pisteti Dvoržetski seenior taas trellide taha, järjekordsel asumisel tegi ta järjekordse tite juhuslikule siberlannale. Kui mees 1946. aastal vabanes, andis baleriinist seaduslik naine sisse lahutuse. Poeg Vladislav aga jõulisest isast irduda ei tahtnud ja jäi šlahtamehe manu. Peagi abiellus produktiivne paps kolmandat korda, sedapuhku näitlejanna Riva Levitaga, kel sigis südamlik vahekord 11aastase Vladislaviga, poiss kutsus naist hellalt “mu armsaks võõrasemaks”.

Ühel hommikul oli aga poiss kodust kadunud. Peagi teatas ta kirjas, et ei pagenud niisama, vaid astus Omski sõjaväelisse arstikooli. Lõpetas ta selle – akušöörina. Järgnes armeeteenistus Kuriilidel, siis sai tast apteeker. Ei mingit kihu näitlemise järele! Himustas tohterdamist edasi õppida, ent jäi instituuti astumisel paberitega hiljaks. Armas võõrasema siis soovitaski – mine teatrikursustele. Vladislav kaalus ja otsustas:  pagan võtaks, kui isa passib näitlejaks, miks mitte temagi.

Omski noorsooteatris aga edu ei järgnenud, võimsaid rolle ta ei saanud, aina kribu-krabu. Kuni tegevusse astus Tema Majesteet Juhus.

Kord pidi Omskisse halva ilma tõttu sunnitult maanduma Moskvast Novosibirskisse suunduv lennuk. Selle pardalt astus tüdinult maha ka filmirežissöör Samsonovi assistent Koreneva, kes otsis osatäitjat antikangelase rolli. Aega parajaks tehes suundus ta kohalikku teatrisse ja võttis sealt muude hulgas kaasa ka “huvitavalt pungsilmse” Dvoržetski foto. Edasi käis kõik kiirelt. Peagi kolksatas Vladiku kirjakasti kutse Moskvasse, filmi “Teekond kuristikku” proovivõtetele. Nii oli “Põgenemise” esiotsne pealkiri. Dvoržetski spetsiifiliselt väljendusrikas nägu erutas režissööre Alovit ja Naumovit ning mitte asjata. Kindral Hludov oli filmi määratu edu üks peamisi vedrusid.

Naljakas, ent just samal ajal sattus esmakordselt kinolinale ka vanem Dvoržetski. Temagi aristokraatlik välimus ei sobinud etendama nõukogulikke kaevureid või traktoriste, temagi pandi vaenlaserolli, mängima spioonifilmis “Kilp ja mõõk” saksa salaluure šeffi.

Kohe sai Dvoržetski noorem osa mängida sügavamõttelist bandiiti, varjunimega Krahv kuritööfilmis ““Püha Lukase” tagasitulek”. Taas edu. Siis äkiline ja ahvatlev kutse Tarkovskilt, mängima “Solarisesse”. Küll episoodilist, kuid jälle mällupugevat figuuri.

Üks osatäitmine järgnes teisele. Ent iga uus oli eelnevast juba formaalsem. Teda harjuti toppima augutäiteks, esitama tühjalt tähendusrikkaid persoone. Järgnes rahuldamatus. Ta vahetas naisi, raha kulus alimentide maksmiseks. Korterit polnud. Ööbis tuttavate pool, vahel vaksalis. Režissööre ei morjendanud ta iha filosoofiliste osatäitmiste järele. Alles nüüd osatakse aduda, kui palju ta võinuks kinokunstile anda ja kui vähe talt toona taheti.

Hingestatult etendas ta teleseriaalis veealust võlurit kapten Nemot. Veealuseks jäi ka ta anne. Lõpuks hakkas eraelu laabuma, kuid siis prahvatas infarkt. Paranemine ja… autokatastroof. Siis taas südamepauk. Nüüd lõplik. Surm saabus Gomeli hotelli numbritoas.

Vanake Václav elas poja pikalt üle, surres 83aastaselt, teinud 85 filmirolli. Ent suguvõsa haiglaselt kihelev šlahtaveri tiksus täies hullujõus vaid poja  mängitud maniakaalses kindralis.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming