Vox Clamantise esimesed kakskümmend

ANU VEENRE

Festival „Vox XX“ 1. – 11. XII Tallinnas ja Tartus. Korraldaja Eesti Kontsert. Vox Clamantis, kunstiline juht ja dirigent Jaan-Eik Tulve. Trio Mediæval (Norra), Arve Hendriksen (trompet, Norra), Iisraeli pärimusmuusikud Yair Dalal (viiul, ud), Lubna Salame (vokaal), Georges Sama’an (viiul, ud), Erez Mounk (tabla).

Festivali „Vox XX“ lõppkontserdil esines iraagi-juudi päritolu Iisraeli pärimusmuusik ja rahuaktivist Yair Dalal.

Festivali „Vox XX“ lõppkontserdil esines iraagi-juudi päritolu Iisraeli pärimusmuusik ja rahuaktivist Yair Dalal.

Taniel Kirikal

Eelmisel nädalal kaitses Eesti muusika- ja teatriakadeemias edukalt oma loomingulise doktoritöö Heli Ernits, kelle uurimuses Jaan Tamme nimelise puhkpillikvinteti tegevuse kohta on keskmes ansambli esitusstiili analüüs ja muutumine viie aastakümne jooksul. Väitekirja uurimistulemused näitlikustavad mh muusikateadlase Stephen Cottrelli teooriat, kus ta kirjeldab XX sajandi interpretatsioonikunstile iseloomulikke jooni ja osutab nende muutumisele ajas. Mida aeg edasi ehk lähemale tänapäevale, seda suuremaid nõudmisi esitatakse esituskunsti kvaliteedile, näiteks täpsele intoneerimisele ja rütmile. Vastukaaluks on aga vähenenud ootused seoses interpretatsioonilise mitmekesisusega. Ühtlasi tähendab see, et ehkki nii eelmainitud puhkpillimuusikas kui ka näiteks klaverikultuuris või gregooriuse laulu tõlgendamisel leidub tänapäevalgi eri koolkondi, on nende mäng või laululaad etteaimatav. Edasi sõltub juba esitusest, kas see on igav või usaldusväärne, kutsub kuulama.

Alustasin sedavõrd kaugelt, et osutada väärtuste kogumile, mis iseloomustab meie aja interpretatsioonikunsti veidi üldisemalt, s.t hoolimata sajandist, kust esitatav repertuaar pärineb. End peamiselt gregoriaani ansamblina määratlenud Vox Clamantis (asutaja ja juht Jaan-Eik Tulve) on kahekümne tegevusaasta jooksul oma esitustega selgelt paika pannud kvaliteedid, mille poole kirikumuusika kõige varasemate kihistuste interpreteerimisel pürgitakse: intonatsiooniliselt täpne ja tämbriliselt võimalikult ühtlustatud vokaal, rütmiliselt kujundlik, ent alati sujuv liikumine ning lauljate reserveeritud lavahoiak. Ka Vox Clamantise nüüdisloomingu esitusi (sh Kaumann, Tulve, Grigorjeva, Pärt) iseloomustavad enamasti samad jooned. Kirjeldatud kõlakultuuriga paigutub Vox Clamantis oma valdkonna peavoolu (maailmas esineb ka n-ö karuhäälsemaid kollektiive), püüdluste kvaliteet on aga tõstnud nad paljude hulgast esile ning toonud aastate jooksul rohkesti tuntust, tunnustust ja kuulajaid.

Eelmine lause oligi mõeldud pisut ülevoolavana – ümmarguse tähtpäeva puhul ju võib. Teiselt poolt ei ole õigupoolest põhjust tagasihoidlikuks jääda, sest roll, mida Vox Clamantis on täitnud ainuüksi Eesti muusikakultuuri (ümber-) kujundamisel ja juurdeloomisel, on olnud oluline ja märgatav kohe tema asutamisest alates. Seda, mida Eesti vanamuusika entusiastid olid alustanud 1970ndail avastuste, vaimustuse ja mängulisusega, jätkas ja rikastas Vox Clamantis 1990ndail süvenemise, alternatiivi pakkumise ja esituskvaliteedi tõstmisega. Nii nagu Hortus Musicus ei olnud omas ajas päris üksi ja ainuke, oli ka Vox Clamantisel juba siis teekaaslasi, sh neid, kellele vastanduda. Seejuures on märkimisväärne, et ka Eesti teise olulisema varajase muusika vokaalansambli Heinavanker loomisest möödub tänavu kakskümmend aastat.

Detsembri algupoolel leidis aset (mini)festival „Vox XX“, mille neli kontserti ja kolm kava näitasid kuulajale Vox Clamantise kolme kõige tuttavamat, s.t ettearvatavat ja usaldusväärset nägu. Kui mainisin eespool ansambli kõlakultuuri, siis peale selle on Vox Clamantis ka selles mõttes n-ö tüüpiline vanamuusika ansambel, et nüüdismuusika kõrval põimitakse oma kavadesse näiteks ka džässi ja Euroopa-väliseid või äärealade muusikakultuure. Mõlemad eeldavad koostööd teiste muusikute või ansamblitega ning seda tehti ka kõnealusel festivalil. Avaõhtul esineti koos Norra vokaalansambli Trio Mediævali ja trompetimängija Arve Henrikseniga. Valdavalt gregooriuse koraalidest ja eesti muusikast koosnenud kava (Kaumann, Tulve, Pärt) täitis meeled ja ülendas neid, nagu ette nähtud, lugude vahele ja peale kõlanud Henrikseni improvisatsioonid kõlasid lihtsalt imekaunilt. Ehkki sarnaseid asju on tehtud hiljemgi ja palju, meenus ilmselt just Voxi algusajast tingituna legendaarne Hilliard Ensemble’i ja Jan Garbareki koostöö 1990ndate keskpaigast. See on märk, et üks (näiliselt) kaugeid muusikamaailmu ühendav geniaalsete muusikute leid on kõige paremas mõttes järele tehtav ka teiste esituses ning võib kõlada sama lummavalt ja värskelt ka aastakümnete pärast.

Sihilikult viidi aga kuulaja tagasi 1990. aastatesse festivali teisel kontserdil, kus Vox Clamantis esines oma esimese avaliku ülesastumise kavaga: esitusele tulid gregooriuse koraalid ja Guillaume de Machaut’ looming. Kui palju paremini võis ansambel nüüd tunda Niguliste kiriku kõiki kaari ja kajasid! Vokaaltehnilisest arengust, mille lauljad on läbi teinud, ei ole mõtet kõneldagi. Ansambli isikkoosseis on loomulikult aastate jooksul muutunud (seejuures on lisandunud rohkem naishääli), kuid nagu Jaan-Eik Tulve kontserdi eel Klassikaraadiole ütles, „on see kollektiiv ka inimeste küljes kinni“.

Muljed festivali viimasest, Estonia kontserdisaalis antud kontserdist, kus esineti koos Iisraeli pärimusmuusikutega, on aga vastakad. Neli väliskülalist ehk Yair Dalal, Georges Sama’an (mõlemad viiul ja ud), Lubna Salame (vokaal) ja Erez Mounk (tabla) täitsid oma rolli hästi ja esitasid nauditavalt Liibanoni, Andaluusia, eri piirkondade juudi meloodiaid jm. Ka Vox Clamantise gregooriuse koraalid olid omal kohal, kuid asi läks hapuks siis, kui püüti külaliste kirglikele viisidele refrääniosades kaasa laulda. Nooditekstis oldi liialt kinni ja vabana mõeldud meloodiad kõlasid kammitsetult – nii jäigi kokkuvõttes õhtust pisut kahtlase väärtusega sõpruskohtumise mulje. Ühtlasi kinnitas kontsert, et maitse ei pruugi kattuda: mis ühele mõjub arusaamatu kompotina, võib teisele pakkuda eksootilise kuulamiskogemuse ja vaimustuse eri kultuuride kokkukõlamisest. Publiku väga sooja vastuvõtu järgi otsustades jäin mina oma arvamusega kindlasti vähemusse.

Ühe soovina on Jaan-Eik Tulve välja toonud, et tegutsetud aeg tunduks ansamblile kogu aeg lühike – et ei kaotataks värskust ja avatust. Lõppenud festivali põhjal saab küll kindlalt öelda, et selle pärast muretsema ei pea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht