Vivaldi kui konveierkomponist?

Saale Fischer

Soome Barokkorkester, Peter Spissky (kontsertmeister), Markku Luolajan-Mikkola (tšello), 9. XI Estonia kontserdisaalis. Üle hulga aja võttis Eesti Kontsert ette barokisõprade kostitamise: Tallinna väisas Soome Barokkorkester (FIBO) eesotsas tšellisti, orkestri kunstilise juhi ja õhtu solisti Markku Luolajan-Mikkolaga, kes esines Eestis nii tšellosolistina kui gamba-ansambli Phantasm koosseisus viimati möödunud suvel. Kontsertmeistri kohale oli orkester sedakorda palunud maailmakuulsa slovaki viiuldaja Peter Spissky, kelle imelist musitseerimist võiks Eesti publik mäletada näiteks aastatetaguselt Concerto Copehageni kontserdilt Estonia kontserdisaalis.

Tallinna tuli FIBO mahuka kavaga, luubi all Vivaldi tšellokontserdid (a-moll RV 418, G-duur RV 413 ning h-moll RV 424). Valik ei olnud vahest juhuslik: sel sügisel plaadistab Markku Luolajan-Mikkola koos FIBOga seitse Vivaldi tšellokontserti. Peale nimetatute kõlasid Estonia kontserdisaalis avamäng Vivaldi ooperist „L’Olimpiade”, viiulikontsert e-moll RV 275 ning kaks concerto’t keelpillidele (C-duur RV 114 ning Alla rustica RV151).

Kuumaverelise itaalia helilooja teoste mängimise ja plaadistamisega on FIBO tinglikult tegelnud ka rohkem kui kümne aasta eest. 1989. aastal loodud orkester tegutses toona oma asutaja, klavessinist Anssi Mattila taktikepi all ning kandis nimetust Kuudennen Kerroksen Orkesteri. Kavalehte plaadiümbrisega kõrvutades selgub aga, et peale nime on nüüdseks valdavalt vahetunud ka koosseis, kuigi koosseisud ongi vanamuusikažanris üks ambivalentne asi.

2010. aastast kunstilise juhi teatepulga üle võtnud Luolajan-Mikkola otsusel on orkester saanud peale uue nime ka uue suuna: lisaks kümnekordseks kasvanud kontsertide hulgale ja arvukate külalismuusikute võõrustamisele pannakse suurt rõhku ülesoomelisele ajaloolise interpretatsiooni-alasele koolitustegevusele. Niisiis tulistavad soomlased suisa kaheraudsest: lisaks Helsingi Barokkorkestrile, mis klavessinist Aapo Häkkineni juhtimisel ja juhatamisel on viimastel aastatel oma kontsertide ja plaadistustega pälvinud loorbereid kogu Euroopas, on põhjanaabritel nüüd ka teadlikult siseturule, uute vanamuusikanautlejate ning -mängijate tekitamisele suunatud barokkorkester.

Maailma üle ujutavate Vivaldi esituste kõrval tegid Soome Barokkorkester kontserdi kuulajale huvitavaks, nauditavaks ja ainulaadseks kaks aspekti. Esiteks. Vastupidiselt XX sajandil levinud anekdootlikule arusaamale Vivaldist kui konveierkomponistist (lõi 500 korda sama kontserti!), lähenesid soomlased Vivaldi muusikale täpselt teisest otsast, tuues kuulajani teoste popiliku lihtsakoelisuse all pulbitseva pideva ebaregulaarsuse, ideede ülekülluse ning tujuka fantaasia. Vahendamaks neid omadusi publikule, näis otsus kutsuda Peter Spissky orkestri etteotsa ainuõige. Viiuldaja ülimalt nõtke ja emotsionaalselt laetud mäng sütitas kogu ülejäänud 11-liikmelise orkestri. Meie tavapäraselt sissepoole hoidvad hõimuvelled musitseerisid silmade välkudes ja põhjamaisest temperamendist maksimumi andes, seejuures külma pead säilitades ja emotsiooni arvelt millelegi muule lõivu maksmata. Tulemuseks uskumatu kvaliteet!

Teine kontserti eriliseks muutev asjaolu seisnes pillis, mille Markku Luolajan-Mikkola oli valinud Vivaldi tšellokontsertide esitamiseks. Tollele 1715. aastal Claude Pieray valmistatud instrumendile on juba loomisjärgus lisatud kõrge e-keel ehk tegemist on viiekeelse tšelloga. „Tavalisest” tšellost eristab „pieray’d” veel silmanähtavalt väiksem korpus. Kõigi eelduste kohaselt võis Vivaldi mõningate tšellokontsertide loomisel silmas pidada just niisugust suurema diapasooniga viiekeelset instrumeti.

Õhtu põhisolisti, Luolajan-Mikkola mäng oli üldjoontes hea, esitatud tehnilise üleoleku ja maskuliinse vungiga. Ent kõrvuti slovakist kontsertmeistri imetabaselt väljendusrikka ja kaasakiskuva mänguga, milles ei leidunud vist isegi mitte kahte järjestikku sarnaselt kõlanud nooti, mõjus tšellisti esitus asise- ja kuivavõitu.

Ka barokkmuusika mõõtkavas hiiglaslikuna tundunud Estonia kontserdisaal ei tulnud just väikesele tšellole kasuks. Tolle sillerdav kõla kippus lavalt mitte alla publiku juurde, vaid pigem kuskile ülemistesse sfääridesse hajuma, samuti nagu orkestri taga paiknenud klavessiini kõlagi, mis vaatamata mängija Anna Oramo silmanähtavatele ponnistustele tutti-kohtades ikkagi orbiidilt lahkus. Õnneks kompenseerisid viimast vajakajäämist continuo-rühmas Eero Palvianeni nii orkestrit kui ka publikut innustavad kelmikad rütmiatakid barokk-kitarril ja theorbil. Tõepoolest – itaalia barokkmuusika ei saa läbi näppepillita.

Jättes kõrvale need väikesed kaod, oli Soome Barokkorkestri Vivaldi-kava näol tegemist ühe ülimalt inspireeriva ja heatasemelise barokk-kontserdiga, mida ka kohale tulnud/jõudnud publik ehtvivaldilike ovatsioonidega tunnustada mõistis. Loodetavasti ei pea järgmist Eesti Kontserdi produtseeritavat heatasemelist import-barokk-kontserti liiga kaua ootama!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming