Vi(v)a Baltica!

Iren Lill

„Baltic Concert Expressi:Barokk”: Agnese  Kanniņa-Liepiņa (viiul), Guna Āboltiņa (tšello), Nordmunds Šnē ja Egils Upatnieks (oboed), Jānis Semjonovs (fagott), Jānis Stafeckis (kontrabass) ja Reinut Tepp (klavessiin) 8. X Estonia kontserdisaalis. Kelleni oli jõudnud info „Balti kontserdiekspressi” laupäevasest vahepeatusest Estonia kontserdisaalis, oli õnnega koos, sest kõik kohaletulnud viidi põnevale reisile  läbi kaunite barokkmuusikamaastike. LätiEesti ühisprojekti põhituumiku moodustas orkestri Sinfonietta Rīga barokkansambel, Eesti osaluse kattis klavessiinimängija Reinut Tepp, kes oli ühtlasi kontserdi jooksul varieerunud koosseise ühendav lüli. Reisi raamisid tšehhi päritolu, kuid põhiliselt Dresdeni õukonnas tegutsenud helilooja Jan Dismas Zelenka Triosonaadid g-moll ja F-duur ZWV 181 kahele oboele,  fagotile ja basso continuo’le. Continuo-grupis kõlas siin harjumuspärase viola da gamba või tšello asemel kontrabass, sest Zelenka, kes oli Dresdeni õukonnaorkestris violone-mängija, on partiis silmas pidanud nimelt seda viola-perekonna madalaimat pilli. Kontrabassimängija Jānis Stafeckis esitas violonepartii sedavõrd peenelt ja tundlikult, nagu olnuks siingi tegemist kuuekeelse ja mahedahäälse violone’ga. Oboesolistideks olid  kontserdil Nordmunds Šnē ja Egils Upatnieks. 

Mitmekülgselt andeka muusikuna on Šnē muu hulgas tegev ka Sinfonietta Rīga peadirigendina, Upatnieks on oboerühma kontsertmeister nii Läti Riiklikus Sümfooniaorkestris kui Sinfonietta Rīgas. Kontserdil veendusin veel kord, et barokkteose esitus on ka kaasaegsetel pillidel väga nauditav kogemus, kui tegemist on nii professionaalsete  ja peene tajuga mängijatega. Nagu oboesolistidelgi, oli ka fagotisti Jānis Semjonovsi mängutehnika imetlusväärne, ta säras eriti kontserdi viimases teoses kõlanud ülivirtuoossetes soolodes. Tepi continuo-mäng oli toetav, stiilne ja vaheldusrikas. Mõlemas Zelenka sonaadis voolas muusika nii loomulikult ja nüansirikkalt, et nägin kuulajana kujutluspilti jalutuskäigust läbi kaunilt vormitud barokse aia. Lisaks geniaalsetele teemadele  ja sageli väga pikkadele fraasidele iseloomustavad Zelenka teoseid peenelt komponeeritud kontrapunkt ja värskendavad harmooniad. Esitus oli kantud üliheast klapist ansambliliikmete vahel ja veel ühest, hea kontserdi juures väga olulisest faktorist – musitseerimisrõõmust.   

Viiuldaja Agnese Kanniņa-Liepiņa on lõpetanud Läti muusikaakadeemia barokkviiuli ja barokkansambli erialal. Tore, et Lätis saab õppida barokkviiulit! Ansamblis  Reinut Tepiga kõlas temalt François Couperini kontsert „Ritratto dell’Amore” („Armastuse portree”). Kuulajal olnuks selle üsna programmilise teose kulgu kindlasti veel huvitavam jälgida, kui kavaleht pakkunuks teose osade pealkirjade tõlked. Kontserdi esimeste osade karakterid jäid viiuldaja esituses veidi sarnaseks, puudu oli prantsuse Courant’i nõtkusest ja graatsiast ning Sarabande’i suursugususest. Teose edenedes  viiuldaja justkui „avanes” üha enam, toon muutus täidlasemaks ja kui kõlama hakkas Francesco Veracini Viiulisonaat h-moll, oli tunda, et ta on oma esituses täielikult kohal, viies teose läbi väga vabalt ja veendunult. Kontserdi teises pooles kuulsime lisaks Zelenka triosonaadile kaht sonaati tšellole ja basso continuo’le Antonio Vivaldi ja Domenico Gabrielli sulest. Tundus, nagu ei tunneks noor ja kahtlemata võimekas tšellist Guna Āboltiņa end barokkmuusikas nii koduselt nagu teised ansambliliikmed, sest tema esituses puudus kergus ja rõõm, mis aga jätkuvas koostöös selliste muusikutega ennast kindlasti kaua oodata ei lase. Tundub, et Via Baltica on vähemalt muusikamaastikul lõpuks siiski teoks saanud ja kes barokiekspressist maha jäid, need võiksid endale järgmise reisi lootuses palgata reklaamidetektiivid.         

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming