Vinüülplaat keerleb edasi

Johanna Maria Mängel

Sirp2016_04_0010__art_r1

Plaadipoe päev, ametlik edetabel ja pool aastat pikk järjekord pressimistehastes kinnitab fakti, et vinüül teeb viimase kolme kümnendi paremaid müügitulemusi. Kui XXI sajandi alguses ei antud popartistide plaate üldse LP kujul välja, siis nüüdseks on nõudlus nii suur, et esitab tõsise väljakutse tööstuse aina vananevale masinavärgile. Kuidas on formaat, mis aastaid tagasi kõrvale heideti, säilinud ja taas kõlama löönud?

1983. aastal ilma näinud CD ähvardas küll oma puhtama kõla ja kompaktsusega mustad kettad turult tõrjuda, kuid tegelikult ei ole vinüülimeistrid kunagi pille kotti pannud. Tõsi, müügi stabiilne langus andis põhjust muretseda, kuid tänu DJdele, kes eelistasid endiselt keerutada12tolliseid plaate, hoiti analooghelikandja siiski elus. „Kuigi vinüül kadus hetkeks avalikkuse silmist, on see alati ühel või teisel moel olemas olnud. Kui Eestis kauplused haihtusid, hakkasid DJd ise plaate sisse tooma,“ räägib Grammofoni plaadipoes tegutsev Vadim Družkov, kes on muusikaga seotud olnud aastakümneid. Kui tantsumuusika diskorid hakkasidki 2000ndatel huvi tundma digitaalmikserite vastu, olid uus 180g formaat ja luksuslikud komplektid melomaanidele piisavalt müügiedukad, et väikesed vinüülplaate välja andvad plaadifirmad vee peal püsiksid. Lisaks avastasid tööstuse suured mängijad, et vinüülide kogupakette ostetakse palju ka kingituseks. 2008. aastal loodi iseseisvaid plaadipoode ülistav Record Store Day ning eelmisel aastal müüdi esimest korda üle 20 aasta Inglismaal üle miljoni heliplaadi.

Ka Eesti muusikud on formaadi hea meelega omaks võtnud ning tänu arvestatavale müügile ilmub uus looming aina tihemini ja kindlamalt ka grammofoniplaatide kujul. „Rõõmustav on see, et kõige edukamad on siin Eesti artistide vinüülid, need lähevad ikka päris hästi,“ kinnitab plaadipoe Biit Me omanik Madis Nestor. Kuigi on saadaval ka samade salvestiste CDd, eelistatakse vinüüli. Moodsam formaat ostetakse tema sõnul juhul, kui muusikat pole muus vormis saada.

Kõik see on vastureaktsioon 1999. aastal Napsteri ja failijagamise tagajärjel tekkinud muusikatarbimistavale. „Oleme jõudnud ajajärku, kus digiheli saab kuulata oma nutiseadmest igal pool. Seega on füüsilise kettana digiheli kandev CD kaotamas oma mõtet,“ ütlevad Ragnar Pitsi ja Erki Pedaste, kes on Tartus püsti pannud Vinyl Planti, ainsa vinüülplaaditehase Põhja- ja Ida-Euroopas. Motivatsiooni ettevõtmiseks polnud raske leida. „See on olnud suurepärane võimalus ühitada juba lapsepõlvest ja kooliajast pärit huvialad: muusika ning muusikud, tehnika ja teadasaamine, mis kalal kõhus,“ selgitavad nad. Pole ime, et EAS, pank ja Kredex kiitsid projekti jätkusuutlikuks. Kuigi Tartust saab valmis masteri puhul partii kätte kahe kuuga, tuleb paljudest tehastest tellides arvestada kuni pooleaastase järjekorraga. „Vinüülplaadi kogus, mis viis aastat tagasi välja anti, oli praegusega võrreldes kapitaalselt teine. Kui vahepeal tundus 300 suur tiraaž, siis nüüd kaob see imekiiresti,“ kinnitab Nestor.

Millised on selle vanaaegse muusikakuulamisviisi võlud? Vinüüli puhul ei investeeri kuulaja ainult raha, vaid ka aega, mis omakorda loob muusikaga tugevama kontakti. „Inimesel on soov saada muusikast inspiratsiooni ja meil on olemas midagi hingele. See rikastab meie elu ja me oleme valmis sellesse investeerima,“ räägib Družkov. Pedaste ja Pitsigi on vinüülikogujad ning sellega nõus: „Vinüüli kuulamine on eriline: selleks aega võtta on elamus, mis sunnib su argiolmest välja tulema.“

Teine vinüülplaadi eelis on tema ajatus. „Selle väärtus aastatega eriti ei kahane. CDst räägitakse, et mingi aja pärast saab neil best before läbi, korralikult hoitud vana vinüüli saab aga väga hästi kuulata,“ ütleb Nestor. Tõsi, vinüülplaat on investeering. Audiofiilid on nõus maksma tuhandeid dollareid ja rohkemgi veel originaalplaatide eest, nagu näiteks biitlite „Abbey Road“ või Pink Floydi „The Wall“ – ja nimekiri on pikk.

Arutatakse ka selle üle, kas ja miks on heliplaatide kõla dünaamilisem, soojem ja elusam, kui teistel formaatidel. „Digiheli koosneb numbritest, mis teisendatakse muusikaks. Vinüüli puhul on tegemist reaalsete võngetega, mille plaadimängija nõel läbib ja kuulajani toob,“ selgitavad Pedaste ja Pitsi. See, kas heli on autentsem, jäägu kuulaja otsustada. „Vinüülilt kõlav muusika tundub mulle pehmem küll ja mõnikord annab ragin asjale nostalgiat juurde,“ ütleb DJ ja Universal Music Balticsi turundusjuht Liisi Voolaid. Ka ise, keerutab ta pigem saviplaate: „Arvutist kerid lugusid, vinüüli puhul aga keerutad end puldi ja plaadihunniku vahet ja otsid spontaanselt õiget jätkulugu eelmisele. See on mõnus pooltrenn,“ ütleb ta.

Nii mängides kui kuulates ei tasu aga loota, et must ketas üksi tagab selle imepärase kõla, millest kõik räägivad. „See, et muusikast kogu mahl välja tuleks, sõltub tehnikast,“ ütleb Družkov. Nestor nõustub: „Kui on ostetud väga hea nõel, aga kõlarid on kehvad, siis sealt väga suurt asja ei saa.“ Et kõik toimiks nii, kuis peab, tuleb pöörata tähelepanu kogu audiosüsteemi kvaliteedile, kuid isegi kui on soetatud kõige vingemad vidinad, võib midagi siiski viltu minna, kui plaadi tootmisega on kiirustatud.

Vinüülplaadi tootmine on peen protsess ning kvaliteedis allahindlust lubada ei saa. „Plaadi kõlas on väga oluline osa igal tootmise etapil, alates masterdamisest kuni pressimiseni,“ räägivad Vinyl Planti mehed, soovitades pöörduda stuudio poole, millel vastav tehnika ja kogemus. Aja- ja rahapuuduse tõttu jäetakse aga see faas vahel läbimata ja tehasele saadetakse pressimiseks hoopis FDP-failid. See on saatuslik viga, mida kahjuks tihti võib täheldada. „Eri aastate presside puhul on erinevus kuulda küll: mõni kõlab madalamalt ja vaiksemalt kui teine ja need tuleb võrdseks sättida,“ räägib Voolaid. Družkov lisab: „See on märk, et masterdamine ehk vinüülitegemise süda, muusiku salvestuse ettevalmistamine stuudios, on tegemata jäänud.“ Kui plaat ilmub masterdamata, pole kõla nii kvaliteetne.

Ajal, mil vinüüle annavad välja nii suured kui ka väikesed plaadifirmad ning ilmuvad vanade albumite uustrükid, suurte popartistide looming ning kõik muu, mis mahub sinna vahele, on tekkinud küsimus, kas tööstus peab nõudlusele vastu. Ka Vinyl Plant on vinüülipalavikku omal nahal tunda saanud: „On tundide küsimus, kui mingi seade ära ostetakse ja sellest ilma jääd. See on meid sundinud looma oma lahendusi uue ja vana tehnika ühildamisel.“ Nagu juba selgeks sai, on tehased väga hõivatud, kuid lootust on. Kuulda on sahinaid uute vabrikute loomisest. „Kui inimesed teevad tehaseid, mis nõuab teadupärast tohutult ressursse, siis järelikult on asjal tulevikku,“ räägib Nestor. Ületootmise pärast Pedaste ja Pitsi väga ei muretse: „Usume, et nõudlus sellisel mõnevõrra nišiturul ei saa kasvada lõpmatuseni ning praegune seis võib juba läheneda haripunktile. Eks see vaimustus millalgi mõnevõrra vaibub, aga vinüül kindlasti jääb.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar