Viljandis otsitakse pärimusmuusika mõiste sisu

Sõna „pärimusmuusika“ on küll käiku lastud just Viljandi pärimusmuusika festivaliga seoses, aga naljaga pooleks võib öelda, et just viljandlased ei tea, mida see õieti tähendab.

MARIA MÖLDER

Eesti pärimusmuusika keskuse konverents „Pärimusmuusika hetkeseis ja tulevik“ 12. XII Viljandi pärimusmuusika aidas. Esinejad Ando Kiviberg, Lauri Õunapuu, Marko Veisson, Maarja Nuut, Meelika Hainsoo, Janika Oras, Valdur Mikita ja Valle-Sten Maiste, vestlusjuht Tarmo Noormaa. Cätlin Mäe soolokontsert „Mu pill parmupill!“.

Pärimusmuusika taas igapäevaelu osaks muutmine on käinud üllatavalt kiiresti. Selgub, et 1990ndate algul, umbes 25 aastat tagasi, pärimusmuusika arendamiseks ja populariseerimiseks püstitatud eesmärgid, mis tollal võisid tunduda kauged, on praeguseks saavutatud. Kui on küsimusi, siis tuleb korraldada konverents, lausus pärimusmuusika keskuse juht Tarmo Noormaa. Õigupoolest, mina leian, et konverents tuleks korraldada juba suuri küsimusi ennetades: kogu aeg tuleb jälgida, et liigutakse ikka pädeva eesmärgi suunas. Ja etteruttavalt: näis, et seda kohtumist peeti vajalikuks ja juba oodatakse järgmist.

Üks pisike mure on sellega, et Viljandis ei tea peaaegu keegi, mis asi see pärimusmuusika õieti on, ehkki see linn on meie pärimusmuusika epitsenter: pärimusmuusika festivali ja nüüd ka pärimusmuusika keskuse kodu on Viljandis ning TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika haridus on noorte hulgas populaarne. Selline sõna on küll käiku lastud just Viljandi pärimusmuusika festivaliga seoses, aga naljaga pooleks võib öelda, et just viljandlased ei tea, mida see õieti tähendab – selline mulje jäi konverentsil suurel ekraanil näidatud lõbusatest vaheklippidest ja mitmetest vestlustest. Tegelikult nad ilmselt ikka aimavad ja tunnetavad, aga teavad Sokratese kombel, et nad midagi ei tea. Mida sügavamale Viljandi pärimusjärve sukelduda, seda udusemaks läheb kõigi pärimusmuusikaga seotud mõistete tähendusväli.

Jääb mulje, et 25 aastat on nii tublisti pärimusmuusikat populariseeritud ja tugistruktuuri edendatud, et ei ole just palju olnud aega maha istuda, et mõelda olemuslike küsimuste üle. Milleks seda pärimust üldse hoida ja kellele seda vaja on? Milleks on kasulik õppida vanamoodi laulu, niimoodi õigesti – koleda rinnahäälega? (Meelika Hainsoo ettekande põhjal on see õige rinnaregister suisa nii kole, et laval ei ole ta eriti julgenud sedamoodi laulda ning on püüdnud publikule meele järele olla ja ikka pehmet häälekest teha.)

Cätlin Mäe parmupilliluupidest koosnev looming vastas paljudele konverentsil esitatud küsimustele ja tõi esile, et trendid ja traditsioon võivad edukalt ühes muusikas koos olla.

Karoliina Kreintaal

Jaa, struktuur on pärimusmuusikale ehitatud vinge. Vähemalt „zombi elustamisest“ ei ole vist enam mõtet rääkida, sest pärimus on taas liikvel ja muuseumidest-arhiividest-raamatutest on rahvaviisid kolinud internetti. Eesti e-edusse uskuva inimesena kaldun arvama, et ei ole just palju riike, kus rahvaviisid (ja veel sellise suure kogu!) ning kõik muugi pärimusega seotu saab nii kergesti kätte nagu siin. Uue laulu leidmiseks on pärimusmuusikul tarvis teha vaid mõni hiireklõps. Lauri Õunapuu ettekandest „Originaalsus vs. traditsioon“ selgus aga, et ulatuslikke digi­kogusid võiks kasutada märksa enam, sest põhiliselt on ikka käibel ühed-samad viisid, mille eeskujuks on võetud ka samad salvestised ja üleskirjutused ning samu laule õpitakse ka ju kuuldeliselt pärimusmuusika laagrites või hoopis Tormise loomingu kaudu. Näiteks tõi ta „Hobusemängu“: see Sangastes kirja pandud viis on üks kasutatumaid rahvaviise, ainuüksi Herbert Tampere kogumikus on sellest viis varianti. Arhiivides leidub muidugi veel palju variante, aga Sangaste variante on pärimusmuusikud kasutanud kõige rohkem, 36 korda, sealhulgas on 22 ansamblit seda esitanud Viljandi pärimusmuusika festivalil. Õunapuu järeldab, et originaalsusele eelistatakse kindlust, et teos on läbi­löögivõimeline ja rahvas võtab selle hästi vastu. Aga kas see võib olla ka kergema vastupanu teed minek, vähene süvenemine? Ka Maarja Nuut rõhutas, et süvenemisvõime ja analüüsioskus on jäljendamisest järgmine aste. Vaevalt et keegi sellele vastu vaidleb. Sama kehtib igas valdkonnas.

Rahvuse kõlalise identiteedi teema käis läbi mitmest ettekandest. Hiljuti Viljandi linnapea ametist pääsenud pärimusmuusika liikumise kauaaegne eestvedaja Ando Kiviberg (rahvuslane, aga mitte marurahvuslane, nagu ta rõhutas) lausus, et tema usub, et igal rahvusel on oma kõlaline identiteet. Muusik Maarja Nuut leidis, et tänapäeval ei pruugi see enam nii olla. Jah, eks kõik sõltu ju sellest, mida kuulates inimene üles kasvab. Muusikalise emakeele mõistet võib kasutada mitmeti, näiteks Ramo Teder nimetavat Marko Veissoni sõnul nõnda 1980ndate hitte, vormsi leik olevat mõlemale Puuluubi muusikule sama eksootiline võõras kui kas või klezmer-muusika. Puuluubi ansamblist tuttava antropoloogi Marko Veissoni ettekandes „Miks ma tahan esineda folgil, aga ei taha olla pärimusmuusik“ võttis rahvusluse diskussioon nii saalis kui ka konverentsi Facebooki-grupis veelgi tuld. Pärimus seostuvat liiga selgelt rahvuslusega. Oma rahva asja ajamine ja selline poliitiline hoiak vajavat mujal maailmas sageli selgitamist, et see ei ole ühegi teise rahva vastu suunatud ega sallimatusest tulenev nähtus, vaid puhas kultuurihuvi (ja natuke on selle taga ilmselt ka alateadlikku rahvana ellujäämise instinkti). Arusaadav, „rahvuskultuur“ ei ole praegu Lääne-Euroopa riikides just moesõna. Äkki tekib nüüd küsimus, kui uhke ma üldse tohin olla eesti rahvaviisikogu üle, mis on väidetavasti maailma suurim, kuni keegi ütleb mulle, et see uhkus ei ole koššer. Küsimus on muidugi retooriline – vähemalt seni, kuni mu sisetunne mulle kenasti märku annab, et ei ole viisakas pidada eesti rahvaviisi teiste rahvaste kultuuriväärtuste suhtes ülimaks, ja ma ei anna välja käskkirja, et nüüd peavad kõik rahvad hommikuvõimlemise juurde, lõunasöögi alla ja õhtu­palvuse asemel meie regilaulu laulma.

Pärimusmuusika konverentsil oli palju juttu sellest, et just meediast paistavad eeskujud, keda lapsed tahavad jäljendada. Arvati, et üleüldse on tähtsad just nakatavad eeskujud, lihtsalt niisama pärimusmuusika tähtsusest rääkimine ei aita. Õnneks on meil nüüd meedia aina rohkem avatud ka pärimusmuusika elementidel põhinevale muusikale, olemuselt enamasti popmuusikale, mille tegijatel läheb ka maailmas hästi.

Väga palju aega läks definitsioonide üle vaidlemise peale. Eks definitsioonide pärast ole varemgi ütlemist olnud (sel on pikk eellugu juba enne Viljandi pärimusmuusika festivali*), kuid see, et praegugi on pärimusmuusika olemuse ja sellest arusaamise osas kitsas omainimeste ringis nii suuri eriarvamusi, tuli mulle üllatusena.

Mul endalgi on sageli tekkinud küsimus, kas ansambel, mille koosseisus on näiteks kannel või akordion, on automaatselt pärimuslik või rahvalik. Miks tänapäeval, kui popmuusika piirid üha laienevad, tuleb veel ette nii labast lahterdamist? Mulle tundub, et nii juhtub, kui lahterdatakse muusikat ennast kuulamata, süvenemata, muusikat tundmata. Olukorda näitlikustab ehedalt järgmine lugu. Konverentsil lahvatas kirglik vaidlus selle üle, kas Curly Stringsi esitatu on pärimusmuusika, rahvamuusika või midagi kolmandat, näiteks autorimuusika, mis kõlab nagu külakapelli oma ja on seetõttu rahvalik ehk läheb inimestele hinge. Villu Talsi rääkis seepeale, et taheti teha bluegrass’ist inspireeritud originaalmuusikat ja Eva Talsi lood kõlasid ansamblikaaslaste arvates üsna ameerikalikult, siis aga avastati, et muusika­taustata ajakirjanikud liigitasid nad folk- või rahvamuusikaks, ja selle üle vaidlemine tundus tühi töö.

Suure rahvahulga silmis on ikka olnud edukad need muusikud, kelle hinges on (kodukandi, esivanemate jm) pärimus, kuid kes käivad sellega vabalt ringi ja arendavad sellest midagi uut. Kas tulemus on siis pärimusmuusika, pärimuse elementidega popmuusika või puhas autorimuusika, mis lihtsalt kõlab rahvalikult, on kirgi küttev küsimus teadlastele (tunnistan, et ka mulle), kuid suures plaanis on see ükstakama, kui pärimus leiab taas elava vormi. Peaasi et lahterdamine ei saaks olulisemaks kui hea muusika tegemine. Nii paistsid arvavat paljud praktikud.

Ehkki ma ei ole praegu pärimusmuusika ringis oma jope, pean korra laskuma omaenda mälestustesse. Vaike Sarv, kelle süda oli seto kirmase päralt, vedas mu kui noore popmuusikahuvilise muusikateadlase kord Helsingisse etnomusikoloogia konverentsile, et saaksin aru: populaarmuusikat saab uurida samade vahenditega kui rahvamuusikat või ükskõik millist omaalgatuslikku rahvakultuuri. Kõige eredamaks mälestuseks on jäänud see, et kõige pärimusliku kõrval uurisid mõned soome teadlased tollal usinasti metal-muusikat. Meie pärimusmuusika konverentsil arutati küll pärimusmuusika definitsioonide ja piiri nihkumise üle tänapäeval, palju kõneldi peavoolustumisest, aga kahjuks puudus praeguse pärimuslike elementidega popmuusika või popmuusika elementidega pärimusmuusika teaduslik käsitlus. Ju seda kuskil ka leidub, aga selleni konverentsi haare ei ulatunud, sest teadus on justkui eesmärk omaette. Tegelikult ei ole: teadus võibki aidata mõtestada, kuhu pärimusmuusikaga edasi liikuda.

Oma funktsioon on nii rahvaviisi süvitsi uurivatel teadlastel, pärimusmuusikat populariseerivatel institutsioonidel, festivalidel kui ka eri laadis rahvaviisi kasutavatel muusikutel. Ma ise hindan eriti neid, kes ehitavad rahvaviisile oma originaalmuusika kihistuse ega piirdu pelgalt rahvalaulu uuesti mahalaulmisega uues kastmes. Just asjaolu, et rahvaviisi omamoodi käsitlevaid muusikuid ja ansambleid on tänapäeval nii palju, on mind pannud taas pärimusmuusikast huvituma. Kümmekond aastat tagasi rahulduti mu meelest liiga sageli sellega, et laulud ja pillilood salvestati kenasti ära ja kuhjati plaadile kokku.

Pärast konverentsi andis kontserdi Cätlin Mägi ja see kontsert vastas paljudele küsimustele, mida oli kuulda päevasel konverentsil: parmupilliluupidest koosnev looming tõi esile, et praegused trendid ja traditsioon võivad väga edukalt ühes muusikas koos olla. Ometi sai ka selgeks, et mina tallinlasena võin tunda end selles maailmas külalisena, sest pärimuse tihe kontsentratsioon ja siseringi huumor toimivad miskipärast Viljandis oma seltskonnas kõik kraadi võrra ehedamalt kui mõnel teisel laval.

* Taive Särg, Ants Johanson, Pärimusmuusika mõiste ja kontseptsiooni kujunemine Eestis. – Mäetagused 2011, nr 3. https://www.folklore.ee/tagused/nr49/parimusmuusika.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming