Viljandi folk süütas mu lume

Viljandi folgil tantsiti, köeti end üles, pidutseti täies hoos, kava oli tasakaalustatud ja hea festivalikorraldus ainult soosis elamuste saamist.

PRITA PURRE

XXVI Viljandi pärimusmuusika festival 26. – 29. VII.

Tänavune Viljandi folk jättis üldjoontes hea mulje. Festivali korraldusvead on ilmselgelt jäänud minevikku. Kontserdid ei hilinenud, turvasüsteemid toimisid, joogivesi oli tasuta saadaval. Programm oli hästi koostatud, muusikat oli igale maitsele, kava oli tihe, veebileht korralik, logistika paigas jne. Festivali­ala oli palistatud enese ja teiste rõõmuks musitseerivate moosekantidega, nagu see on alati folgil olnud ja ilmselt ka jääb. Toiduvalik oli samuti küllaltki lai. Esitati puhast pärimusmuusikat ja folki, oli ka pärimusmuusikat, mida oli rohkemal või vähemal määral edasi arendatud. Oli intiimsemaid ja ka meele­olukamaid massikontserte. Rahvas tantsis, kõik toimis. Festivali teema oli seekord „Sajaga!“, mis viitab Eesti vabariigi sajandale aastapäevale, nooruslikule energiale ja pulbitsevale tahtele, mille toel saab nii mõndagi luua ja teha.

Mulle avaldas sellel suurüritusel kõige rohkem muljet uudsus ja heli­keelega katsetamine – see, kuidas on üldse võimalik pärimusse suhtuda. Silmapaistev näide on kindlasti soome akordionist Antti Paalanen, kelle saundi timmis veel võimsamaks helitehnik Samuli Volanto. Akordion kõlas eriti metsikult, innovaatiline käsitlus lisas vunki ning oma motoorsuses isegi pisut klubimuusika puudet. Ta esitas lugusid albumilt „Meluta“, mis eesti keeles tähendab lärmamist, röökimist. Muusika, mida „Meluta“ albumilt kuulata saab, on loodud osana Paalaneni doktoriõppe loovtööst, kus ta keskendub uute mängutehnikate arendamisele traditsioonilisel pillil. Paalanen oli kontserdil heas mõttes õudne ning oma õudsuses ühtlasi ka ekstaatiline. Ta nautis lavalolekut, rahvas koges kogu seda ekstaasi artistiga samaväärselt.

Šoti mägismaalt ja saartelt pärit Hò-Rò tantsitas publikut. Viljandi folgi veebilehelt võib lugeda, et nende ainulaadsed elujõulised arranžeeringud ja kaasahaarav esinemisstiil on publikut tantsitanud ja rõõmustanud üle kogu Šotimaa. 2016. aasta suvel tuli bändil välja debüütalbum, mida saatis kohe suur edu. Kuulasin neid ja tajusin, et tegemist on eluterve muusikaga, milles on erilised väljapeetud muusikalised rõhud. Need näikse tegevat sellest muusikast selle, mis ta on, samal ajal on see toetus ka väga mõnusalt tantsuline. Ludisevad vilesoolod tundusid mõnusad ja lõid muusikalise sidususe. Tugeva hitifaktoriga Hò-Rò aeglased lood kulgesid pehmelt, unelevalt. Nagu ka mitme teise ansambli puhul, oli kava meeldivalt vaheldusrikas – vaheldusid energilisemad ja uinutavad lood.

Edevusastmelt tagasihoidlikumad olid noored ungarlased ansamblist Gatyamadzag Zenekar. Gatyamadzag tähendab tõlkes püksirihma. Tegu on rihmaga, mida kasutati talupojapükste peal. See viitab nende repertuaari­valikule, mis tõesti assotsieerus külamiljööga. Nad mõjusid ausa, siira ja ehedana, lugude seaded kohati isegi ebamaiselt ja kuratlikult. Ungari rahvamuusikasse näikse olevat sisse kirjutatud mingi armas kohmakus. Ometi jättis nende esitus mind kogu oma siiruses ükskõikseks, kuna Transilvaaniast ja mujalt ungarlaste aladelt pärit viisides oli küll „sajaga“ noorust ja pealehakkamist, ometi oli see rahvamuusika liiga autentne, et tabada selles tänapäevasemat helikeelega katsetamist. Nad on muidugi veel nii noored ka.

Rootsi ansambel Lekarerätten jättis sümpaatse mulje, kuna oli aru saada, et nad ajavad oma asja pühendumuse ja rõõmuga. Lekarerättenis astub üles neli tugevat muusikut, kelle esituses saavad mänguliselt kokku Skandinaavia maadest pärinev rahvamuusika ning pop-, džäss- ja maailmamuusika. Jälle märkasin neid muusikalisi toetusi või rõhke, mille puhul usun, et need teevad ansambli muusikast selle, mis ta on – et need on midagi olemuslikku. Rootslaste muusika kulminatsioonid lahenesid väga pehmelt, klahvpillisoolod olid kaunid.

Kuulasin ära ka Svjata Vatra. Viljandi pärimusmuusika festivalil esitles bänd oma uut CDd „Muutused/Zminy“. Eesti ja ukraina pärimusest inspireeritud lugusid ühendab see, et elus on kõik mööduv, kuid tuleb jääda enda ja oma rahva suhtes ausaks ja hoolivaks. Teades, mis Ukrainat on tabanud, pean seda muidugi kiidu­väärt mõtteks, aga tegemist oli siiski puhta sõuga. Mina janunen ennemini mõtliku sisukuse ja laengu kui võimsa sõu järele. Svjata Vatra keris adrenaliini üles, aga sellest jäi pisut väheks – ja ikkagi mõjus Ukraina traagikat trotsiv bänd väga optimistlikult.

Black Bread Gone Mad oli sel folgil taas küttebänd. Bänd on alguse saanud kokkuleppest luua üheskoos piirideta muusikat. Kogu looming pärineb liikmete endi sulest ja seda on tuntavalt mõjutanud eri rahvaste pärimusmuusika, 1970ndate rokk ja tänapäeva popmuusika. Bändiliikmete eesmärk on kuulajaid raputada ja raputatud saada, sellest ka loosung „Kütet on?!“. Nad kaasasid kenasti publikut, olid väga energilised. Kütsid küll, aga mind mitte päris üles.

Mustlasmuusika meeleolu tõi meieni Kadrievi Orkestar – Makedoonia puhkpilliorkester, mis on tuntust kogunud Emir Kusturica filmiga „Mustlaste aeg“. Orkestri muusikas segunevad traditsiooniline Ida-Euroopa mustlasmuusika ja oriendi mõjutused, aga ka makedoonia, serbia, kreeka ja türgi pärimusmuusika – taas kütmine ja lärm, ja mitte minu meele järele. Kui lisandus vokaal, vastas etteaste minu maitsele siiski rohkem.

Raskema, heavy metal’i ja roki sugemetega bänd Nikns Suns laulis küll pärimusmuusika rokiks ja heavy pärimusmuusikaks, nii et kogu esitus oli folgile sobilik, aga selles oli tajutav ülepakutud rahvuslus. Nikns suns tähendab läti keeles kurja koera. Bänd on leidnud oma loomingule impulsse eesti pärimusmuusikast ning asetanud selle praegusaegse rütmimuusika keskkonda, jäädes siiski algallikale truuks. Midagi mulle justkui ka meeldis, näiteks 1980ndate kitarrisoolod on alati olnud mu lemmikud, torupillisoolod „kammisid“ mõnusalt, „Folk rokib, raisk“ lugu oli isegi päris hea.

Kõikvõimalikud vabad seosed – äkitselt esiletulevad fragmendid Poola seriaalidest, vanast Eesti pungist ja magusatest Vormsi pekikakkudest – tunduvad Puuluubi muusikas täpselt sama olulised.

Caspar Aru

Kõige tipp oli Puuluubi kontsert. Minu arvates olid nad oma sügavuses nii mõnestki esitusest kaugelt üle. Algallikatena võis kohati ära tunda Vormsi leike, soome jouhikko repertuaari, Saheli bluusi, tšastuškat ja muid maailmamuusika ilminguid. Kõikvõimalikud vabad seosed – äkitselt esiletulevad fragmendid Poola seriaalidest, vanast Eesti pungist ja magusatest Vormsi pekikakkudest – tunduvad ühevõrra tähtsad. Istusin kontserdil tagapool, aga elamus oli sellegipoolest niisugune, et raske on jääda objektiivseks, kuna laeng oli nii suur. Live-videoprojektsioon võimendas muljet veelgi. Etteaste oli vaimukas, nüüdisaegne, loov, kaunis, mõnus, läbimõeldud, vaba, spontaanne, sünergiline ja kõik muud head asjad korraga. Vaimukas koreograafia, mis kohati tundus olevat lavalise koreograafia üle ironiseerimine, oli naljakas ja omal kohal. Puuluup „süütas mu lume ses leitsakulises suves“.

Laengult jäid massikontserdid intiimsematele ja sisulisematele ette­astetele alla, aga paistis, et rahvale meeldisid ka adrenaliini süstivad kontserdid väga. Kui Nikns Suns suutis rahva tantsima panna, siis Puuluup tekitas kontemplatsiooniseisundi, mis mulle oli kokkuvõttes kõige väestavam kogemus – mitte et Puuluup ei oleks suutnud rahvast tantsima panna.

Folk pani sajaga, võin suurürituse kohta öelda vaid kiidusõnu. Eriti tahan tänada korraldusmeeskonda, sest taas oli ära tehtud tohutu suur ettevalmistustöö ja hakkama saadud fenomenaalse saavutusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht