Viimane romantik

TIIU LEVALD

Richard Straussi koomilise ooperi „Arabella“ kontsertettekanne 18. XI Estonia kontserdisaalis: solistid Kristiane Kaiser (Austria), Kristel Pärtna, Pavlo Balakin, Juuli Lill, Morten Frank Larsen (Taani), Roman Sadnik (Austria), Oliver Kuusik, Aare Saal, Mart Laur, Helen Lokuta, RO Estonia orkester, dirigent Vello Pähn.

Kristiane Kaiseri loodud Arabella kujunes imeliselt lummavaks ja pööraselt kaasahaaravaks.

Kristiane Kaiseri loodud Arabella kujunes imeliselt lummavaks ja pööraselt kaasahaaravaks.

Liina Viru

Viimaseks romantikuks on tituleeritud Richard Straussi. Mees, kes teadaolevalt lõi oma esimese kompositsiooni neljaselt, on enda kohta öelnud: „Ma pean komponeerima, ma jään komponeerima, nii nagu lehm peab andma piima“. Kirjanik ja kriitik Romain Rolland on kirjutanud, et R. Strauss on üks jõulisemaid saksa heliloojaid: tema muusika põleb, suitseb, lõõmab, lehkab ja niidab maha kõik eelnenu. Ta on dekadent Attila saksa muusikas. Strauss omakorda on ühes kirjas Rolland’ile tunnistanud: „Ma ei muretse sugugi [juttu on seosest luulega]. Ma olen eelkõige muusik. Muusika on töö, mida tahan teha meisterlikult. Ma ei taha olla allutatud millelegi muule …“. Ometi ei jää märkamata, et on siiski üks teema, kinnisidee, mis on läbi käinud enamikust tema ooperitest. Ja see on „… kummaline naine, väga kauni sügava hingeeluga; imelik, tujukas, domineeriv ja siiski samal ajal meeldiv …“ (libretist Hugo von Hofmann­sthali kirjast heliloojale ajal, kui loomisel oli „Naine ilma varjuta“; kirjanik pidas silmas helilooja abikaasat lauljanna Pauline de Ahnat).

 Kõik need mõtted kerkisid mällu, kui olin kuulanud Estonia orkestri ja solistide ettekandes Richard Straussi ooperi „Arabella“ kontsertversiooni. Ajal, mil meid ümbritsev maailm tõmbub üha pingestatumaks, lausa ähvardavaks, mõjub draamalavadel mängitav tihti kui šokiteraapia. See on küll vahel mugavusest väljaraputamiseks vajalik, kuid inimhing januneb siiski näha midagi toetavat, leevendavat, et säilitada hingerahu ja siinses ilmas ellu jääda.

Õnneks on olemas muusika. Nii mõjusidki mitmed leheküljed selle viimase romantiku partituurist kui teraapia, mis  lõi illusiooni, et üksteisemõistmine ja andestamine on võimalik: „Võta mind sellisena nagu olen!“ lõpetab Arabella viimane fraas armsalt ooperi.

Libretist Hugo von Hofmannsthal jõudis kahjuks viimistleda vaid I vaatuse enne teda tabanud südamerabandust ja nii on ooperi süžeeliin jäänud II ja III vaatuses vahest liialt sõna- ja noodirohkeks. Viimast on Straussile küll üldse ette heidetud, näiteks on Alban Berg tema muusika kohta välja öelnud oma arvamise: „Midagi, mis väga kaunis, midagi, mis odav kraam!“.

Kuigi peategelase õde Zdenka tunnistab oma südamest armastatud Arabellale: „Minust ei saa iial sellist naist, kui sina – uhke ja kokett ning sealjuures külm  ..“, kujunes Kristiane Kaiseri loodud Arabella imeliselt lummavaks ja pööraselt kaasahaaravaks. Julgen tema musitseerimist, rollisolekut, kaunist häälega ümberkäimist ja avatud olekut pidada ligilähedaseks Renée Flemingi R. Straussi teoste interpretatsiooniga. Siinne kontsertettekanne oli Kaiseri debüüt Arabellana. Kuna tema repertuaari kuuluvad sellised rollid nagu Mozarti Donna Anna („Don Giovanni), Pamina („Võluflööt“), krahvinna Almaviva („Figaro pulm“), Händeli Kleopatra („Julius Caesar“), Bizet’ Micaëla („Carmen“), Smetana Mařenka („Müüdud mõrsja“), Weberi Agathe („Nõidkütt“), Offenbachi Antonia („Hoffmanni lood“) ja nimiroll Dvořáki „Näkineius“, siis on selge, et kogemusi on küllaga. Ometi pole nii keeruka ja nüansirohke vokaalpartii esitamine ühe orkestriprooviga kaugeltki kerge ülesanne. Sellest hoolimata, et laulja jälgis klaviiri, oskas ta rolli ka visuaalselt edasi anda: igas tema lavaleilmumises oli esimesest hetkest Arabella olemus, suhe partneriga täiuslikkuseni läbi mõeldud ja kandus saali.

Kahjuks oli Mandryka rollis Morten Frank Larsen kas häälest ära või oma ülemise registri kaotanud laulja. Hofmannsthalil oli esialgu mõte teha kroaat Mandrykast loo peategelane ja Strauss omakorda läks hasarti selle poolbufo rolli muusikalise materjali loomisega. Selles sügavate tunnetega metsikus, ühtaegu õrnas ja deemonlikus mehes tahtis ta ilmselgelt väljendada nii mõndagi eneses pulbitsevat. Seda vokaalpartiid peetakse baritonirollide seas üheks riskantsemaks: materjalirohkus, diapasoon, püsimine pikkades fraasides baritoni piirinootidel (teise oktavi F ja G peavad olema kindlalt laulja valduses). Kuna Larsen esitas partii ainsana peast ja lavaolek reetis, et ta on seda rolli palju esitanud, oli seda enam kahju, et olukord sel õhtul ei kujunenud tema kasuks.

Kuulasin enne kontserti ooperi 1966. aasta salvestust (dirigent Joseph Keilberth), kus Mandryka rollis Dietrich Fis­cher-Dieskau (oma ajastu suverään baritonide hulgas, von Karajani üks lemmik­interpreete), ning märkasin klaviiri jälgides, et III vaatuse kaelamurdvas aarias võttis ta kõik kõrgused oktavi võrra madalamalt, kuid see ei vähendanud mingilgi määral rolli tulist lahendust, rääkimata fraseerimise täiuslikkusest.

Nüüdsel kontsertettekandel oli kahju just Arabella ja Mandryka kahe ilusaima dueti-duelli puudumisest. Need on jäänud hinge kas 1977. aasta salvestusest (dirigent Sir Georg Solti) Gundula Janowitzija Bernd Weikli või siis ühelt hilisemalt Karitta Mattila ja Thomas Hampsoni esituses. Muusika I vaatuse Arabella ja Zdenka duetis ning Arabella aarias, II ja III vaatuse Arabella ja Mandryka duettides on kui sildsidemes „Roosikavaleri“ kolme naise tertseti, lõpudueti ja hingesügavusi puudutavate „Nelja viimase lauluga“ Straussi loomingus.

Nüüd veel mõnda seoses äsjase ettekandega. Ainult kiidusõnu väärivad meie pianistid-repetiitorid Jaanika Rand-Sirp ja Ivo Sillamaa, kes on teinud ilmselgelt meeletu ettevalmistustöö meie solistidega, kes osalesid küll ulatuslikumates, küll paari repliigiga rollides. Ulatuslik ja tähenduslik on ooperis Zdenka roll. Kristel Pärtna on anderikas noor laulja, kellel on juba väärtuslik kõrgregister. Kuidas saavutada selle hääle ümarus kogu diapasoonis nii, et see harmoneeruks duettides sellise kvaliteediga, nagu kuulsime Kaiseri laulmises, on otsingute ja võib-olla ka muusikalise maitse arendamise küsimus.

Juuli Lille loodud Adelaide roll oli reljeefne ja kõlas hästi. Tema puhul tekkis mul üks ootamatu seos eelmiste kuulamistega. Nimelt laulis 1977. aasta salvestusel Adelaide rolli Margarita Lilova, laulja, kes on olnud Kristiane Kaiseri õpetaja. Tema loodud rolli soe imago ja hääle kaunis lopsakus tuletasid väga meelde meie Juuli Lille samu omadusi.

Pavlo Balakin krahv Waldneri rollis suutis keerulisest vokaalpartiist ja rohkest saksakeelsest tekstist hoolimata edasi anda rolli bufolikud kontuurid ning pean tunnistama, et tema saali täitva hääle kõlakvaliteet ületas tunduvalt eespool jutuks olnud salvestustel jäädvustatud vanahärrade oma. Episoodilise II vaatuse balli Fiakkermilli rollis säras oma ülikõrge registri ja koloratuuride kaskaadiga Pirjo Jonas. Ooperi kummalise intriigi võtmefiguuri Matteo rollis oli tenor Roman Sadnik oma ülesannetes vokaalselt kvaliteetne, kuid see oli ka kõik.

Siinjuures tahakski heita õhku retoorilise küsimuse: kas kontsertettekanded (Estonia ajaloos juba viieteistkümnes!) sünnivad dirigendi soovist ette kanda oma meelisteos või võiks olla eesmärk pakkuda oma maja tippvormis lauljatele unelmate rolli ettekandmise võimalus? Ja teine mõte: kas ei peaks kontsertettekande puhul tegema julgemalt kupüüre? Näiteks koomilise ja suhtedraama iseloomuga „Arabella“ puhul on publikul ilma teksti subtiitriteta raske aru saada kõikidest sisulistest finessidest niikuinii. Küll aga võidaks muusikalise matejali tihendatud esitusega ettekanne tervikuna.

Liina Viru koostatud kavaraamat pakub rikkalikku infot. Oleks hea, kui edaspidi peetaks kinni ka ühest kenast traditsioonist kavalehtede koostamisel. Seekord saame lugeda, et orkestrit juhatab Vello Pähn ja etenduse juht on Riina Airenne, kuid sooviksin ka teada, kes on orkestri kontsertmeister ja kes esitasid orkestrist kõlavaid soolosid. Seda enam, et Estonia orkester sai sel õhtul hakkama kangelasteoga – nii napi ettevalmistusajaga tuua kvaliteetselt kontserdilaval (mis pole ju selle orkestri harjumuspärane esinemispaik) publiku ette nii noodirohke ja tempomuutuste rägastikuga teos, mis pealegi kõlas Eestis esmakordselt. Siinkohal kuulaja lugupidamine ja tänu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming